Gamardah Fungus – POLARIS (2021)

Golden Ratio Frequencies

Bandcamp

• Ambient 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Kosmische Musik 
• Microtonal 
• Sound art 
• Ambient rock 
• Space music 
• Electronic 
• Art music 

Ukraina duo (Igor Yalivec ja Sergey Yagoda) muusika näikse muutuvat iga uue väljalaskega üha hillitsetumaks ja rafineeritumaks (see ei ole siiski faktiväide – ei ole kõiki nende albumeid jõudnud kuulata). Nende esimesed albumid seesuguste plaadifirmade nagu Nocharizma ja Turbinicarpus all olid jämedakoelisemad ja sirgjoonelisemad. Käesolev kahelooline album koosneb kahest loost, mille kogupikkus on 40 minutit. Väike Vanker ja Suur Vanker tähtkujude ning Polaris ereda tähena väärivad uurimist nii füüsiliselt kui ka kaemuslikult. Ning mõtiskleda Avara Ruumi üle ka üldisemalt mikroskoopiliste maiste nääkluste taamal, ja selle vastu. Tundlik modulaarelektroonika loob fooni veelgi tundlikematele kitarriakordidele, mida kõike kokku võttes liigume ka ajas tagasi, nt Ash Ra Tempel'i kosmiliste nägemuste juurde. Kahtlemata sellises žanris opereerimise headuse ja keskpärasuse vaheline piir on õrn, ent õnneks ollakse siin õigel poolel. Kassettvariandina kindlasti.

8.5 (7.5-9.0)

Ivan Acher, Richard Charvát ‎– Smrt Na Zemi (2021)

CS Industrial 1982-2010

Bandcamp 

• Avant-garde 
• Industrial 
• Improvised music 
• Free jazz 
• Experimentalism 
• Freeformfreakout 
• Tribal ambient 
• Sound poetry 
• Electro-acoustic 
• Improvised noise 

Käesolev loojapaar lõi kahasse kaks albumit AD 2021. Mõlemad tänuväärse leibeli CS Industrial 1982-2010 all, mis keskendub Tšehhi ja Slovaki eksperimentaalmuusikale, peaasjalikult industriaalmuusikale. Töngates mingil määral vene keelt, ning lähtudes eeldusest, et slaavi keelte loogika ja etümoloogilised tähendused ei ole ajajooksul kuigi muutunud (minu profaanne oletus), võiks arvata, et pealkiri tähendab "Surm Maal". Tõepoolest, kontrollisin järele. Industriaalmuusikaga on siin riive, tugev puude – improviseeritud metallikolkimine, metalsete artefaktidega tekitatud efektid, vaevukuuldavad häälutused; mis ei jää abstraktseks, vaid omandavad tänu pealkirjast tulenevale sisusuunitlusele realistliku tähenduse. Elik järjekordne danse macabre armutult inimhulki harvendamas. Kujutame ette Pieter Brueghel Vanema teost "Surma triumf", mis kahe pika kompositsiooni vältel omandab kuulaja vaimusilmas dünaamika. Nende muusika kusjuures on lõviosas akustiline, ei ole siin elektroonikat – pigem tekitatakse kummastavad kõlakojad, mille efekt kahtlemata on meelierutav. Näiteks prepareeritud klaveri helid teatud distantsilt ja aeglaselt voogava saksofoni akordid loovad fooni. Teisalt on siin aeg-ajalt üleval esteetika, mida võiks nimetada n-ö köögipottide-nõude sessiks. Teise loo lõpus lisanduvad vabajätsulikud kriisked ning vokaalpoeetilised meeleheite väljendused. Korralikult konstrueeritud eksperimentaaluniversum. 

5/4 (3.5-4.5)

Autotono – Parque Robot, Vol.2 (2021)

Feel De Agua

Bandcamp

• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• Electro pop 
• DIY

 

Hispaania keeles laulva Uruguai artisti Joaquín Uribe kuueloolisest albumist on tõdeda, et see venib aeglases diletantlikus tempos elektropopi krampides ning püüdluses seda ületada; ning lootuses, et kellelegi see kramplikkus hakkab sümpatiseerima. Mulle see jõuab kohale tänu kiirematele lõppudele ning oskuslikele harmoonialahendustele – mis loovad kontrasti eelpoolmainituga. Seda ei ole kuigi palju, aga abiks ikka. Äkki on seda rohkem esimesel ja kolmandal kogumikul. Albumi on üllitanud Feel De Agua.

5/3 (2.5-3.5)

Charles Amirkhanian – Miatsoom (2021)

Other Minds

Bandcamp

• Sound poetry 
• Avant-garde 
• World music
• Ethnic music 
• Sound art 
• Electro-acoustic 
• Musique concrète 
• Spoken word 
• Radiophonic art 
• Experimentalism 
• Sound collage 
• Micronoise 
• Improvised music 
• Field recording 

Tuntud Armeenia juurtega USA helieksperimentaatori Charles Amirkhanian`i (1945) 4-looline album on inspireeritud mehe Karabahhi juurtest. See on kohati väga pöörane üllitis, rakendades mehe varasemaid kogemusi eksperimentaalhelide genereerimisel, kus põhirõhk on vokaalakrobaatikal ning selle efektiivses kanaliseerimises – tekitades huvitavaid stereoefekte, sugereerivat konkreethelide ja müra (ümber)paigutamist, “vale” koha pealt katki lõigatud sämplitele ehitatud kordusi, kaugesse minevikku jäävate meloodiatega manipuleerimist ning kussutavat kaunikõlalist laulu; teisalt on siin jutulõike, mis räägivad Armeenia ajaloost, armeenlaste nimede tekke taustast; samuti on kohalikku rahvalaulu ja -tantsu (sic!), armeenia keele näiteid sünkroonis inglise keelega. Ühes kohas alustatakse armeenia sõnadega Saksa hümni laulmist (?!). Hea kuulamine, mis on välja antud mehe enda leibeli Other Minds all.

Janek Murd – VIIV (2021)

Bandcamp

• Post-classical 
• Modern classical 
• Art music 
• Cinematic 
• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Art pop 
• Ambient pop 

Kuulamapanev album on see. See 11-looline palindroompealkirjadest koosnev teos, mille taga on mees, kes 90ndatel oli liige ühes olulisimas Eesti indibändis (jajah, Borax`it kuulan ma tihti ja mõnuga) ning juhib kahasse Erkki Teroga R2-s saadet “Eesti Pops”. Erkki Tero ja Annie Ristiga tegi ta nullindatel kunstpopansamblit 3Pead. Võrreldes varasemate sooloalbumitega on käesolev märkimisväärselt enam toetuv klassikalisele muusikale – olles sugereeriv, kinemaatiline ja voolav. Või ütleme otse – tegu on uusklassikalise teosega, milles lisaks on näputäis elektroonikat, artikuleeritud ja artikuleerimata vokaali (nojah, see on tautoloogiline väide, kuna uusklassikalised teosed sisaldavadki elektroonilist manipulatsiooni). Filmilikud orkestratsioonid ja atmosfäärilised puhkpillivirvendused aeg-ajalt vaheldumisi mõne staccato-saagimise ja tumedama allhoovusega. Mulle endale meenutab Janek Murdi teos viljaka ameeriklase Dave Keifer`i aka Cagey House`i mõnd teost nullindate lõpust-nullindate alguses. Ilmselt on taies ka kummardus Arthur Russell`ile, kes Eesti põrandaaluses popkultuuris on olnud respekteeritud muusik. Album kõlaks veelgi paremini, kui see olnuks salvestatud millalgi 70-80ndatel analoogtehnikaga. Liiga kliiniline ja puhas, mis pikemal kuulamisel üha enam hakkab fooni looma; justkui seisaks valgeks võõbatud seintega krohvihaisuses sammassaalis. Vinüülikrõbin või lindisahin lisanuks väärtust. Aga see on väike (ja pigem subjektiivne) miinus.

Svann E. Langguth – dark inner aspects of toddy drinking (2021)

Der Kleine Grüne Würfel

Archive.org

• Ambient 
• Improvised music 
• Electronic 
• Experimentalism 
• Minimalism 
• Free folk 
• New Weird Germany 
• Musique concrète 
• Dada music 
• Easy listening 

Plaadifirma Der Kleine Grüne Würfel`i üllitatud 14-looline album on mitmetahuline vaade Saksa artisti tumedamasse sisemusse ning muusikalistesse rännakutesse. See on piisavalt vaba ja dada – vastavalt tujule. Selles on nii kammitsetud kui kammitsemata psühhet – vastavalt nii psühhoakustikat kui psühhedeeliat. Viimane vabaneb vabas vormis esitletud folgina – või sellele sarnase helikeelena. Aga ka kergelt eksinud meelel kulgeva meeleoluka elektroonikana. Sedalaadi meeleolumuusika on ohtlik – ootad kogu aeg, millal see ootamatult müra või püstloodis kaosesse langeva sahmakaga lõppeb (ärme unustame albumi pealkirja ning todi-nimelise alkoholi – viski lahjendatuna kuuma veega – tarbimist). Veidi meenutab see tema kuulsa kaasmaalase Frank Bretschneider`i algusaegade muusikalisi tegemisi (projektides AG Geige, Stein Im Brett, Kriminelle Tanzkapelle enda asutatud plaadifirma klangFarBe raames) Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Siin on kuulda nii jooginõude kolinat, mulksumist kui joogi imemisest tekkinud hääli. Kõike on ju võimalik kontseptualiseerida ja helindiks muuta – küsimus on sama, mis alkoholi tarbimisegagi – kas asi/subjekt kannab? Antud juhul vägagi – lõdvestav peen hullumeelsus tänasesse masendavasse koroonaaega.

joli-joli – wú (2021)

Nowaki Music

Bandcamp

• Kraut-electro 
• Electronic music 
• Drone pop 
• Kosmische Musik 
• DIY 
• Synth-pop 
• Experimental pop 
• Art pop 
• Avant-pop 
• Minimal synth 

Prantsuse ühemeheprojekti album põhineb Tao filosoofia kesksel mõistel, mis rõhutab mittesekkumist kosmilisse korda elik loomulikul viisil kulgemist, hüvelist kaost ja kaootilist korda. Laozi oli poolmüstiline Hiina filosoof, kes rõhutas kõiksuse võnke tajumise vajadust. Prantsuse popeksperimentaatori kuuelooline üllitis on sugereeriv elektrokraut, milles kord formeerub kümnete elementide risti-rästi võnkumise ja sobitumise läbi. Sünteetilised kesktempo rütmid, mida toetavad sünkjad süntorkestratsioonid ning mõjusad helikeerised – sekka ka sõnalist osa ning sahinatormi –, liiguvad mööda paratamatut, kõrgemalt ettenähtud rada. Pealtnäha kaos ja pinged on kanaliseeritud eneseteadlikuks mõõdukuseks. Suurnimedest on sedalaadi helieksperimentidega möllanud Conrad Schnitzler ja Asmus Tietchens. Muusika, milles mingisugune poppi meenutav segment on man, aga see on pigem omamoodi ankruks või hoopis õrritamiseks. Suurepärase teose on üllitanud Prantsuse avangardmuusikaleibel Nowaki Music.

Janek Murd - AVA

Stuart Chalmers – Suikinkutsu 水琴窟 (2021)

Fractal Meat Cuts

Bandcamp

• Musique concrète 
• Electronic music 
• Avant-garde
• Micronoise 
• Experimentalism 
• Organic electronica 

Luua kontekste niinimetatud pärishelide abil näikse paljudele artistidele suur ahvatlus olevat. Teisalt võiks vastu pärida, et kas simulaakrumite loomine ei ole mitte pesueht düstoopiasse langemine, kuna pretendeeritakse reaalsusele, ometi seda saavutamata. Entroopilist barjääri ei ole me niikuinii võimelised hetkel maha murdma. Selle murdmine eeldaks juba jumalikku võimekust. Pigem seesuguse olukorra kestmine tekitaks inimeses ärevushäireid, depressiooni ja lõhestatust. Justkui linnuke puuris vaevlemas, suutmata murda mõnd pelka võret vabaduse teel. Ainult selle vahega, et ise ollakse end vabatahtlikult vangistanud. Kolmandaks võime seda mõista meelelahutusena. Milles see meelte lahutamine peaks seisnema? Kuidas see meid stimuleerib? Kas me kujutame end kuhugi loodusesse või mujale väliskeskkonda kohale? Mis praktiline väärtus sellel oleks? Kas avatud aknast pea välja pistmine ei pakuks tugevamat emotsiooni? Ilmselt helide järgnevus üksteisele ei pakkuks erilist väljakutset – lineaarsusel on näiteks minimalistlikus muusikas koht, aga selle funktsionaalsus on kavatsuslikkusega ratsionaliseeritud. Algul mainitud suurtest ahvatlustest rääkides on pärishelide kinnipüüdmine autentsel kujul artistidele väljakutse nii füüsilisel kui tehnoloogilisel tasandil. See on põhimõtteliselt asja ära õppimine, asjast sotti saamine. See on märksa keerulisem kui esmapilgul paistab. Palju on siin olnud küsimusi, kuulake vastuste saamiseks seda 30-minutilist üllitist.

Fly Pan Am – Frontera (2021)

Constellation

Bandcamp

• Post-rock 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Experimental electronica 
• Motorik 
• Drone rock 
• Conceptual 
• Ambient rock 
• Psychedelic 

"Frontera" on kontseptuaalalbum, mis on saundträkk Dana Gingras'i ja tema tantsutrupi Animal Of Distinction'i tantsuetendusele. Rohkem kui kolm kümnendit tagasi lõid MES ja The Fall muusikalise kujunduse "I Am Kurious Oranj"-nimelise albumi kujul ühele (peaaegu) samanimelisele balletietendusele ning ligi kaks kümnendit tagasi kirjutasid Sigur Ros'i tüübid muusika Merce Cunningham'i säetud tantsuetendusele. Asjad, mis siinkirjutajale esimesena ja ainsana meenuvad. Ühtlasi Islandi pundi üllitis jäi aega, kui Montréal'i punt läks viieteistkümneaastasele pausile. Nad on loomuldasa tagasi – käesolev sisaldab nii ülevoolavat lõbu ja sära (et mitte öelda hüsteerilisust) ning teisalt obsessiivsetest tundmustest kantud kramplikkust ja eemalehoidmist. Selles on nii pingeid kui neist vabanemise tunnet. Summutatud karjeid nii instrumentaalses kui vokaalses võtmes (peaasjalikult "Parkour"). Muusikaliselt väljendub see vastavalt õilmitsevas kitarrimüras ja sugereerivas trummeldamises ning külmades elektroonilistes seadetes ja abstraheeritud mürapassaažides. Oleks vale väita, et 8-looline koosneks ainult mõnest vastandlikust toonist. Frankokanadalased teevad kontrollitud möllu ja loovad meeleolusid rohkem kui rubla eest. Keskkond vibreerib nii sees kui väljaspool. Seesmine ja väline kosmos resoneeruvad. Mikro ja makro on ühe ja sama mündi kaks külge. Elevant keset portselankujukeste poodi elegantselt tantsu vihtumas. Albumi on loomulikult üllitanud Constellation Records.

mōshonsensu – Solemn Grandeur (2021)

Abstrakt Reflections

• IDM 
• Ambient techno 
• Electronic music 
• Remix 
• Breakbeat 
• Dubstep 

Daryl Robinson`i 5-looline üllitis on kaunis...nii kenakene-kaunikene, et sellest verbaalselt kinni haarata on suhteliselt keeruline ülesanne – domineerib bassine põrgatamine ja dubstep`ile omased madalad sagedused, sekka murtud rütme; teisalt pakuvad tasakaalu hõllanduslikud teemaarendused süntesaatoritel ja juhuslikud vokaalsämplid siin-seal. See on IDM-ilik album (see on ka autori-plaadifirma väljendatud), aga keskmisest nimetatud žanri albumist on see kindlasti põhjalikum nii basside-rütmide sügavuses ja varieeruvuses kui kosmilise temaatika arendustes. Kolmandaks on ruumiline kvintessents –  kujutatav kosmos ei ole õudu sisendav, seda kuulates ilmneb hoopis kodune tunne. Kogeme universumit külana, mille struktuure lahutab üksteisest miljardeid kilomeetreid. Õndsa grandioossuse ja sfääride korrapära kauniduse väljendamine näikse olevat käesoleva albumi pürgimus. Üllitise on välja andnud Argentiina leibel Abstrakt Reflections.

kiwanoid – enter the untitled (2021)

Mille Plateaux

• Avant-electro 
• Experimental electronica 
• Ambient 
• Experimental techno 
• Sound art 
• Avant-techno 
• Electronic music 
• Tech-electro 
• Minimal techno 
• Avant-electronica 

kiwa(noid`i) albumi pealkiri näikse tõukuvat samanimelisest näitusest aastal 2013, mis tegeles mitte(oleva) elik (mitte)oleva)) temaatikaga. Ma väldin teadlikult tema muusika kirjeldamiseks kindlat kõneviisi, kuna lähtudes näivuse-(päris)ideede suhtest oleks ilmselt võimalik midagi enam vettpidavat ja konkreetset väita – mis samas eelduslikult end lõppude lõpuks tühistab. Teisalt – väites eimiski kohta miskit – kas selle väite esitamine ei oleks pidanud olema võimatu? Või siis – väites eimiski kohta miskit – saab eimiskist miski ja see hakkab paratamatult oma elu elama. Või on see pelgalt võimalikkus, mis võib-olla mingitel tingimustel realiseerub? Et “see on” – või nagu lõunaeestlased väljenduvad – “tuu om”. Aga “om” on juba universaalsem ja selgelt väega sõna. Kogu see temaatika külgneb ka Looja tõestamise loogilis-metafüüsilise argumentatsiooniga (kas eimiskist saab tekkida miskit?). Kiwa on kindlasti looja, tema olemasolu ei vaja tõestamist. Või ikkagi vajab? Kui tahakski, on siis selle järele tarvidust? Olen enda meelest temaga rääkinud, muusikat vahetanud (üks Autharktos`e algne lint peaks tema käes olema), telefonitsi rääkinud. Keegi samanimeline mängis kunagi “Fantaasia” saates ja kirjutas Eesti Ekspressis arvustuse mainitud artistist. Aga võib-olla kujutan seda kõike ette. Pelgad varjud koopa seinal. Aga varjude helklemises ongi mõte. Samamoodi helkleb käesolev 9-looline üllitis keha ja vaimu vastuolust sündiva labürindi iga nurgataguse seinal. Tantsib nurgeliselt-elliptiliselt ja genereerib hereetilisi mõtteid ühtaegu. Muusika on komponeeritud Buchla 200-nimelisel elektroonilisel seadmel Stockholmis. Don Buchla`le teatavasti ei meeldinud kasutada sõna “süntesaator”, mis talle seostus teiste instrumentide jäljendamisega. Eesmärk oli luua seade, millega oleks võimalik luua traditsioonilistest instrumentidest eraldiseisvaid uusi saunde. Sellega külgnevalt mainis ka Delia Derbyshire, et lihtsustatud masstootmises süntesaatorite olemasolu lahjendab (elektroonilist) muusikat. Eks iva olegi sisus ja metoodikas ning (päris)idees, mis konkreetsel juhul on meisterlikult täide viidud. Kindlasti üks parimaid asju, mida sel aastal kuulnud olen. Eesti kontekstis ühildub käesolev album – mille on üllitanud legendaarne Frankfurdi plaadifirma Mille Plateaux – samasse kontiinumi Wochtzchèe 2006. aastal ilmunud meistriteosega “Diktüoneemakilt” (Ulmeplaadid). Parmenidese tee(lahe) 21. sajandil, või kuidas?

Low – HEY WHAT (2021)

Sub Pop

Bandcamp

• Art pop/rock 
• Indie rock
• Americana 
• Avant-pop/rock 
• Ambient pop 
• Noise pop
• Experimental pop/rock 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Slowcore 
• Post-pop

Kunagi küsisin ootamatult ukse taha ilmunud ja seejärel tuppa palutud mormoonidelt (päritolult ameeriklased) Duluth`i pundi Low kohta – kes on teatavasti samast usulahust –, aga nad ei olnud neist teadlikud. Mis seal ikka – ükski prohvet ei ole kuulus omal maal. Või kuidas? Kokkupuude juhtus juba 13-14 aastat tagasi; samas on nad hetkel populaarsemad kui toona, on raske öelda. No võib-olla ikka on. Albumeid on rohkem, inimpopulatsioon on kasvanud, internet on üleilmne, neid on enam kajastatud, aega neid avastada on olnud küllalt jne. Low on punt, keda on seostatud stiilimääratlusega “slowcore”. See põhimõtteliselt on väljavenitatud americana, aga aeglustatud vereringega asjad teatavasti võivad mingi hetk omandada veidrad vormid. Okei, kunstilised väljundid ei saagi vist olla veidrad. Veidrus on ju normist kõrvalekaldumine. Mis asi ja kui lai on norm? Kust alates algab veidrus? Kui punt on mänginud küll ja küll üht ja sama lugu mõningate vihjetega eemale, siis muutus on vist paratamatu nähe? Esimene (eksperimentaalne) linnuke oli “Drums and Guns” aastal 2007, pärast seda tuli kvalitatiivne hüpe üksteist aastat hiljem üllitisega “Double Negative”. Ilmselt ka kvantitatiivne, sest Sparkhawk-Parker`i juhitud kombo võttis kasutusele uued heli edastavad tööriistad oma aeglustatud maailmapildi illustreerimiseks. “HEY WHAT” on laias laastus eelpoolmainitud albumi taltsutatud versioon. Laias laastus ka selles tähenduses, et muu looming samuti kätkeb siin. Näiteks albumi “The Great Destroyer” (2005) rokilik(um) väljund ja mürarohkus. Käesolev üllitis alates plaadiümbrisest kõlab kui kommentaar mustvalgele apokalüpsise-järgsele maailmale. Tegelikult juba käesolevale maailmale, mis teatavasti on kaevunud kaevikutesse siin ja sealpool mainitud toone. Low on hea näide sellest, kuidas minimalistlikust lähenemisest ja eeldustest ehitada midagi suuremat, avaramat ja sügavamat, samas kõlades jätkuvalt vana hea Low`na; ankurdades uue vana külge. Ses mõttes täiesti analoogne teise lemmiku Lambchop`iga. Sulnid aeglased pasaažid on võimendatud distortion-efektidega ja kohati justkui tasakaalust väljas helipildiga, aga pea ei hakka sellest ringi käima – võib-olla küll mingitel hetkedel –, ent pakub emotiivseid hetki. Siinrääkija vereringega sobib ehk eelmine album paremini kokku, aga käesolev ei tekita kindlasti mürgitust. Ei ole ju vastuväiteid, miks ei peaks seda lugema üheks parimaks levialbumiks aastal 2021. Ning "Hey", "Don`t Walk Away" ja "All Night" on ühed parimad levilood. 

Nac/Hut Report – DOM 1919 (2021)

Crunchy Human Children

• Avant-rock 
• Sampledelic 
• Hauntology 
• Psychedelic 
• Electronic 
• Dream pop 
• Experimental rock 
• Shoegaze 
• Art rock 
• Noise pop 
• Oldie music 

See 9-looline album Poolamaalt on selle aasta üks väljapaistvamaid – seda nii rokk- kui üleüldiselt eksperimentaalmuusika vallas. Nimelt on ristatud kitarrid ja vokaal muusikaga, mis loodud ajavahemikus 1901-1919. (Enne)muistne muusika on toodud tänapäeva sämplituna, täis saviplaatide kriginat-kraginat-praginat-sahinat. Kasutatud on artistide muusikat, kelledest enamus on teadmata. Lauljatari kussutav vokaal resoneerub imetabaselt eelpoolmainitud helidega, milledest muidu reeglina on püütud vabaneda. Ent siin on heliprügi muudetud kunstiks, milles praginad toimivad mälestuste ja nostalgia vallandajatena. See on kummastavalt irratsionaalne, kuna ei ole hetkel enam inimesi meie keskel, kes seda ajastut mäletaksid. Loodud on aegade ülene sild, milles elavad ja surnud on kokku saanud. Esteetiline nekropolis oma õõvas ja lummas täiskäigul õõtsumas. Kui The Caretaker ja The Fucked Up Beat on siiani hauntoloogias ämbiendi ja elektroonika põhiselt suunda näidanud, siis Nac/Hut Report näitab sama suunda kidramuusikas. Nagu tavaliselt on väljaandjaks Crunchy Human Children.

Ryan Van Haesendonck – Vauville (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Modern classical 
• Musique concrète 
• Post-classical 
• Ambient 
• Field recording 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Art music 
• Ambient drone 
• Post-classical 
•  Experimentalism 
• Electronic music 

Võib-olla viimaseid Moving Furniture Records'i üllitisi arvustades ei ole ma kuigi armuline olnud; see muidugi ei kahanda kuidagi plaadifirma olulisust ja headust. Teada värk, et suurepärased pärlid ujuvad aeg-ajalt keskpärasema eksperimentaalmuusika seast välja. Muusikat on palju, ning kõike juhtub olema. Noore Belgia muusiku 8-looline album on ilma kahtlusteta pärl – minimalistlik, samas tundeküllane; olles inspireeritud Normandias merekaldal istumisest, kõndimisest ning ilmselgelt puhastumisest. See on kaasaegne klassikaline muusika, isegi kui sinna on pikitud elektroonikat (paar lugu on elektroonilise suunitlusega), improvisatsiooni ning väljavenitatud akorde. Õigupoolest droonhelidel on keskne roll albumil, kuigi need ei ole postindustriaalselt agressiivsed ega läbitungivad - pigem pealtnäha libisevad, pealiskaudsed ja pretensioonitud, kuigi jah, heal albumil peaks olema mingisugune fookus. Siin fookuse ankurdavad paralleelselt kerkivad harmooniad, konkreethelid, kellamängu virvendused ja improviseeritud näpped instrumentidel, mis kangastuvad üle uduhallide väreluste. Aeg-ajalt omandab asi mõnusalt pastoraalse mõõtme, kus aeg näikse tähtsuse kaotavat. Ma ei ole kindlasti originaalne, kui väidan, et mulle meenub Penguin Cafe Orchestra kohati väga mõtlikku ent ainitipilgulist teost kuulates. Ühesõnaga, küps teos noorelt loojalt.

Carlos Ferreira – Hakanai (2021)

Histamine Tapes

• Ambient 
• Dreamwave 
• Post-rock 
• Art rock 
• Drone 
• Post-classical 
• Sound art 
• Ambient drone

 

Brassi Carlos Ferreira kuuest loost koosnev album USA plaadi/kassettifirma Histamine Tapes all on inspireeritud Jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata loomingust. Sõna “hakanai” tõlgituna tähendab nii üleminekut-muutumist kui ka üürikest aega. Eks need tähendused ole omavahel kausaalselt seotud, millest kumab tugev eksistentsiaalne hoovus. Kuidas elu vaadata – näiteks ühe suhteliselt pika tervikuna suuremate või väiksemate muutuste-tühistuste-moonutustega. Ning käesolev album võiks seda eksistentsialistlik-metafüüsilist tõdemust kenasti edasi kanda. Kuidas me tajume ajaliselt? Enamasti me mõtleme – sageli paratamatult – mineviku vormis, sest teha plaane tulevikuks on võimalik üksnes eelnevat ja kogemuslikku aluseks võttes. See album kõlab kui ulmekülgmine – justkui kitarridroonidest ja õhukesest müraseinast hankida informatsiooni mitu kilomeetrit eemal seistes ning teavet mitu sekundit hiljem teada saades. Midagi analoogset, justkui kuuleksid rongi rataste kuma mitu kilomeetrit eemal. See on hingesoojendav, see on innustav, see on imetabane, see on maagiline, see on unistuslik. Sugulushingedest tooksin välja Lee Noble`i, Brother Saturn`i, x.y.r`i, Tyrone Miller`i, kellede üheks esiisaks omakorda on algne Velvet Underground`i trummar Angus MacLise. Unistused ja droon sulavad üheks ja lõppude lõpuks eimillekski. Jääb vaid taju jälg.  

Demetrio Cecchitelli – Spontaneous Alea (2021)

Singing Birds

• Sound art 
• Experimental electronica 
• Improvised music 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Musique concrète 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde 
• Glitchtronica 
• Ambient 

Selle kaheloolise üllitise määratlemisega läheks ilmselt samamoodi kui pimedatel elevandi kirjeldamisega. Oleneb, kust poolt vaadata, kust poolt katsuda. Mis enim kõrva jääb. Samas ei ole siin kuigi palju elemente; seda enam on oluline suhe ja sünergia nende vahel. Mõlemad lood on sama pikad – 9.24. Neist esimene on abstraktne, mille kuulmiseks tuleb heeblit korralikult üles poole lükata. Mingisugune pragin, mingi sahin ja kahin; kohati kõlab kui kellegi vaaruv kõnnak piki kõleda halli põrandat – ent sellise vihmase ja tuulise ilmaga nagu täna väljas on, domineerivad välised helid eelpoolkirjeldatud helide üle. Teine lugu, jah, on märksa konkreetsem. Kuulda on selgeid elektroakustilisi mustreid ja rütmikobaraid. Lisaks sellele ka vilisevaid signaale, elektroonilist prahti ja taamal – väga taamal – atmosfäärilisi kangastusi. Mingi hetk lisanduvad primitiivsed näpped keelpillil, dideridood meenutavad passaažid – ning omamoodi pidu ongi käima tõmmatud. Spontaanne ja juhuslik – albumi on üllitanud Singing Birds.

The Hirundu – Gravalax Impersenator: A Diary Of A Plague Year a.k.a. Git Biscuits 4 (Final Biscuits) a.k.a Sagbutt Fever! (2021)

Pitch And Putt

Bandcamp

• DIY 
• Avant-pop 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Lo-fi 
• Psychedelic 
• Experimental pop 
• Outsider music 
• Psychedelic 
• Spoken word 

Johnny Crewdson'i viljakus on positiivne, kuna hoides end pidevalt muusika produtseerimisega vormis, suudab asja perfektselt ära vormistada. Väljapool teda on enamasti vastupidised näited valdavad. Olgu, ootan pikisilmi esimest The Hirundu ebaõnnestunud üllitist. See neetud 15-looline istub iga kuulamisega üha enam ja enam pähe. No ei ole naljakas, et on nii tõsine kui naljameelega vürtsitatud; eriti karm, et viimastel aegadel valdavalt helieksperimentidega maha saanud artist teeb muuseas väga hea popalbumi. Siinsetes lugudes on kindlalt olemas suunitlus ja gravitatsioon ning jääb meeldejääv puudutus. Olles piisavalt avar ning samas sügav, et kangastuda millalgi taas kuulaja mälus. Isegi kohmakust ei märka – või on ta selle arendanud täiuseni kontekstis ja kontekstiloomes. Pigem Johnny Crewdson ei ole žanrivahetaja, vaid leiutab ise uusi (mikro)stiile. Ta mitte ei astu ühte ja samasse jõkke, vaid on ise vool. Me elame vastandite maailmas, ning lepitada poolusi on trikiga asi. Voolul on oma gravitatsioon, mis võtab kaasa siit ja sealt – ka vastandlikke asju. Mulle meenutab "Gravalax Impersonator" kergelt vana lemmiku Ken Nordine'i vaibi ja lähenemist 60-70ndatel – jutusämplid ja kummastavate lugude jutustamine valdavalt kergema ent veidralt nihestatud (avangard)helikeele saatel.

The Hirundu – casio brahe ep (2021)

Pitch And Putt

Bandcamp

• Lo-fi 
• Deconstructed pop 
• Sound collage 
• Breaks 
• Improvised music
• Psychedelic 
• Avant-garde 
• Sampledelic 
• Outsider house 
• DIY 
• Experimentalism 
• Drone folk 

Kui siinkirjutaja lemmikblogija Johnny Zchivago nimetas Mark E. Smith`i üheks Briti DIY-liikumise hertsogiks – hoolimata tõigast, et mehel võib-olla ei olnud kahekümne aasta jooksul mitte ühtegi kainet päeva ning ajakirjandus oskas üles leida kõige segasemad väljaütlemised (milledes siiski peitus tihti sügavam mõte), siis Johnny Crewdson on DIY-liikumise väikevürst, kes aastakümnete pärast – olen selles täitsa veendunud – leiab edutamist kõrgemale (aeg pikemas perspektiivis on armuline ja õiglane). The Hirundu sündis hetkel, kui kamp Blackpool`i õllelembeseid tüüpe vahtis diivanil Happy Mondays`i laivi 80ndate lõpus; saades sellest inspiratsiooni, alustasid veidrate popeksperimentidega, mille vundamendiks said kodused salvestussessioonid. Mingist ajahetkest jätkas Crewdson The Hirundu`t ühemeheprojektina, trikitades stiililiselt peaaegu kõigega. Iga järgmine üllitis oli prognoosimatu – abstraktsest elektroonikast ja sügavast tumeämbiendist sulnite klubirütmide, kummastava droonfolgi ja psühhedeelse indirokini. The Hirundu tegi kümme aastat enne Ariel Pink`i seda, millega Pink hiljem tuntuks sai. Üllatavad ka need 18 minutit – see on segu kinemaatilisest sämpledeeliast, perifeersest friikhausist, vaaremade-isade aegsest (tantsu)muusikast, jatsust, dekonstrueeritud elektroonilisest muusikast, udupasunasse kinni jäänud folgist ja-mida-veel! Olgem ausad, see tüüp on palju sügavam, sugereerivam ja samas naljakam kui näituseks Oneohtrix Point Never (keda ma ei viitsi-kannata enam kuulata). Vanameestes on see essents, mis noortel veel puudub. Nii hirmutav kui see ka ei oleks, siis seda EPd võikski lõputult kuulama jääda.

The Womb – Hyperarousal (2021)

Danielle

• Sophisti-pop 
• Singer-songwriter 
• Neo-soul 
• Alternative pop/rock 
• Synth-pop/rock 
• New wave 
• Art pop 
• Indie pop

Alan Driscoll on The Womb'ina üllitanud kümmekond albumit omaenda Danielle Records'i all. Tõsi, abiks alati on olnud teisi muusikuid albumite salvestamisel. Aga jah, teemad reeglina on obsessiivsetest suhetest, armastusest, seksist ja tumedast alateadvusest tulenevad, jätkates Momus'e ja Pulp'i kultiveeritud (kuri)kuulsat rada. Eelpoolmainitud kuulsustega sarnaselt ei oma kitarr juhtivat kohta Driscoll'i helipildis, olles selle loovutanud elektroonilistele klahvpillidele. Nagu ikka, vana hea The Womb. Alati sama, alati erinev. Võib-olla oodanuks juhtivat naisvokaali mõnes loos sarnaselt mõne varasema albumiga.