- Art pop/rock
- Indie rock
- Americana
- Avant-pop/rock
- Ambient pop
- Noise pop
- Experimental pop/rock
- Psychedelic
- Electronic
- Slowcore
- Post-pop
Kunagi küsisin ootamatult ukse taha ilmunud ja seejärel tuppa palutud mormoonidelt (päritolult ameeriklased) Duluth`i pundi Low kohta – kes on teatavasti samast usulahust –, aga nad ei olnud neist teadlikud. Mis seal ikka – ükski prohvet ei ole kuulus omal maal. Või kuidas? Kokkupuude juhtus juba 13-14 aastat tagasi; samas on nad hetkel populaarsemad kui toona, on raske öelda. No võib-olla ikka on. Albumeid on rohkem, inimpopulatsioon on kasvanud, internet on üleilmne, neid on enam kajastatud, aega neid avastada on olnud küllalt jne. Low on punt, keda on seostatud stiilimääratlusega “slowcore”. See põhimõtteliselt on väljavenitatud americana, aga aeglustatud vereringega asjad teatavasti võivad mingi hetk omandada veidrad vormid. Okei, kunstilised väljundid ei saagi vist olla veidrad. Veidrus on ju normist kõrvalekaldumine. Mis asi ja kui lai on norm? Kust alates algab veidrus? Kui punt on mänginud küll ja küll üht ja sama lugu mõningate vihjetega eemale, siis muutus on vist paratamatu nähe? Esimene (eksperimentaalne) linnuke oli “Drums and Guns” aastal 2007, pärast seda tuli kvalitatiivne hüpe üksteist aastat hiljem üllitisega “Double Negative”. Ilmselt ka kvantitatiivne, sest Sparkhawk-Parker`i juhitud kombo võttis kasutusele uued heli edastavad tööriistad oma aeglustatud maailmapildi illustreerimiseks. “HEY WHAT” on laias laastus eelpoolmainitud albumi taltsutatud versioon. Laias laastus ka selles tähenduses, et muu looming samuti kätkeb siin. Näiteks albumi “The Great Destroyer” (2005) rokilik(um) väljund ja mürarohkus. Käesolev üllitis alates plaadiümbrisest kõlab kui kommentaar mustvalgele apokalüpsise-järgsele maailmale. Tegelikult juba käesolevale maailmale, mis teatavasti on kaevunud kaevikutesse siin ja sealpool mainitud toone. Low on hea näide sellest, kuidas minimalistlikust lähenemisest ja eeldustest ehitada midagi suuremat, avaramat ja sügavamat, samas kõlades jätkuvalt vana hea Low`na; ankurdades uue vana külge. Ses mõttes täiesti analoogne teise lemmiku Lambchop`iga. Sulnid aeglased pasaažid on võimendatud distortion-efektidega ja kohati justkui tasakaalust väljas helipildiga, aga pea ei hakka sellest ringi käima – võib-olla küll mingitel hetkedel –, ent pakub emotiivseid hetki. Siinrääkija vereringega sobib ehk eelmine album paremini kokku, aga käesolev ei tekita kindlasti mürgitust. Ei ole ju vastuväiteid, miks ei peaks seda lugema üheks parimaks levialbumiks aastal 2021. Ning "Hey", "Don`t Walk Away" ja "All Night" on ühed parimad levilood.
