
Harvest/Bandcamp
- Krautrock
- Avant-rock
- Psychedelic
- Kosmische Musik
- Space rock
- Avant-funk
- Experimental rock
- Art rock
- Alternative dance
- World music
"Inner Space" oli taies, mida mul oli au CAN'i albumitest esimesena kuulda ning mis loomulikult väga inspireeris (sõber Kaupo oli selle endale hankinud -- loomulikult sai kohe kassetile ümber võetud -- ning seda linti sai järgmiste aastate jooksul lugematult käiatud); albumit, mis angloameerika kultuuriruumis on (vasakpoolsete) kriitikute (ent paraku varjatult kapitalistlikust ja kolonialistlikust) meelelaadist tulenevalt vägagi maha tehtud -- lähtudes printsiibist, et mis vana, see maha (ning seda kergekäelisemalt, kui kultuuritaies jäi väljapoole eelpoolmainitud sfääri). Ma ei saa aru, kuivõrd see kaheksalooline on algusest lõpuni puhas jõudemonstratsioon, mis algab juba plaadiümbrisest -- läbi pilvede taevasse sirutuv hiiglaslik mutrivõti kui tehnitsistlikku laadi tootem (uute helimaailmade mesiterdamiseks). Bassist Holger Czukay (HC) oli paar aastat tagasi kõrvale astunud, et anda ruumi Jamaika bassistile Rosko Gee'le. (HC põhjendus oli, et ta pillimänguoskused ei rahuldanud enam bändi ambitsioone; aga ta oli ka huvitatud stuudiost kui instrumendist muusika salvestamisel). Inimtrummi nimega Jaki Liebezeit abistab trummeldamisel Anthony "Rebop" Kwaku Baah -- samuti kolmandat albumit järjest. Ometi HC võtab ja toimetab stuudios helisid viisil, et võtta kuulaja kaasa tähtedevahelisele reisile. Siin segunevad maitsekalt funk ja psühhedeelia, kunstilise- ja ruumiroki krehvtisemad elemendid. Aga ka albumi "Saw Delight" (1977) varjamatu maailmamuusikaflirt on siin peenelt peidetud teiste kihtide vahele. Sekka ka eneseirooniat (noh, eks ikka too Jacques Offenbach'i ilmakuulus motiiv, valikusse langes see ilmselt ka seetõttu, et vihjab nii bändile kui albumi alternatiivsele nimele), mis on kõike muud kui lame ja hõre. Michael Karoli näitab, et ta on väga boss kitarrist; pakkudes sageli pika poognana üle taevavõlvi kulgevaid kaleidoskoopilisi mustreid, samuti on kitarrid hüpnootiliselt elektrifitseeritud (iseäranis transtsendantaalses kompositsioonis "Safe"), tekitades suisa maitsetundmusi. Kölni legendid ei tee nende 35 minuti vältel mitte midagi ei valesti ega üleliia: võttes oma talletatu ja kogemused, lastes selle paisu tagant valla lihtsalt voolama (nt "Sunday Jam"). Kõik CAN'i taiesed on sümpaatsed, ent "Monster Movie'i", "Ege Bamyasi", "Soon Over Babaluma" ja "Flow Motion'i" kõrval on see personaalne meelistaies. Ka julgen väita, et siin on CAN kõige lähemale jõudnud stiilimääratlusele "Kosmische Musik" (termin, mida ühelt pool arvati krautroki liikumise sekka, ent teisalt eraldavalt tähistas see progressiivelektroonilisi "kosmilistele muusikamasinatele" toetuvaid bände ja projekte. Pärl sigade ees ehk klassika, mis ootab veel tunnustamist (aga asjad liiguvad õiges suunas -- CAN'i (bändi)biograafia raamatu nimi pandi just albumi avaloo "All Gates Open" järgi). 9.5 (8.5-10)