Comfort Stand/Free Music Archive
- Shoegazing
- Alternative pop
- Electronic
- Indie pop
- Dream pop
- Alternative dance
Käesolev 5-looline taies pärineb sest ajast, kui Britpop oli hääbunud klassikalises 90ndate vormis - kui asemele olid tulnud moodustised, mis neid punte lahjema kastmena meenutasid (vanadest olijatest Pulp ja Suede olid tegevuse pausile pannud (samas ka mööngem, et kummagi viimased taiesed ei olnud enam parimate päevade tasemel), Oasis tegutses küll vanast rasvast ja tuimast inertsist, ent Blur kõige rahutumana suurest nelikust eemaldus albumiga "Think Tank" endistest aegadest, katsetades maailmamuusika ning veelgi ilmsemalt elektroonikaga -- kuigi jah, juba albumil "13" olid neid algeid produtsent William Orbit'i abiga korralikult juurutatud). Situatsioon oli uus, aastatuhandevahetuse pohmelus ja segadus jätkuvalt kestis. Säherduses olukorras pööratakse pilgud pigem mingi stiili langemisele eelnenud aega -- näiteks oli ära unustatud ja isegi tahtlikult tõrjutud kingapõrnitsemise kuulsusrikast perioodi 90ndate esimesel poolel (eriti 90ndate keskpaigas, kui näiteks Slowdive albumi "Pygmalion" järel heideti Creation Records'i ridadest välja; meistriteost naeruvääristati meedias, kuivõrd peavoolul ei olnud aega, fookust ega mahti enam sellega tegeleda -- illusoorselt uued ajad ja projektid ootasid). Eelpoolmainitud Blur'i liikumise trajektooril - mis pärast esimeste albumite kingapõrnitsemisega flirtimist liikus mujale -, tõmmates kaasa ja mõjutades ka arvamusliidreid varasemast teistsuguses suunas liikuma; aga ka paar nimetatud stiili käilakujudest - Ride ja Lush - liikusid muusikaliselt eemale). Nii et segane aeg nõuab hulle inimesi. Tegelikult ei nõuagi - pigem vastupidi -, durkheimilikult võttes anoomilises situatsioonis on normid ja ettekujutused nõrgenenud või hävinenud, kuivõrd inimesed on kaotanud usu millessegi (sageli messiaanlikuks peetavasse), otsimaks lohutust sellele eelnenust või sünkretiseerides erinevaid fenomene ja perioode (sageli rõhuasetusega sarnasustele). Mistõttu ka Bleep'i 24-minutilisel taiesel kohtuvad nii Cocteau Twins ja Curve, Jane Siberry ja Massive Attack, Medicine ja Goldfrapp, The Chameleons ja Portishead, Bowery Electric ja Tori Amos. Ka eespoolmainitud Lush`i ja Ride`i tuleb taas mainida. Lauljatari laulmismeetod meenutab aeg-ajalt ka Laetitia Sadier'i. Nimed nimeks, aga eepiline mõõde avardub nende horisontaalsete kitarriseinte ja raskelt langevate rütmide saatel, mille puhul, tõsi, headus peitubki pisiasjades. Heleda kõlaga tsellofaani mähitud kitarrid, intensiivsed breikbiitlõigud, struktuursed muutused ja harmoonilised murdumised küllastavad mängu positiivse varjundiga. 8.0 (8.0-8.5)
