Trash Can Dance
- Black metal
- Black'n'roll
- Raw black metal
Mustmetalli kuulates võib kerkida küsimus selle usutavusest ja vannabiindusest. Meenuvad jutud sellest, et sageli selle muusika taga olevad isikud on kenad, ilmselt ka enamiku fännide kohta võib sama väita. Võiks ju eeldada, et see on psühho- ja sotsiopaatide pärusmaa, ent kahtlustan, et viimased pigem kuulavad "lõbusaid viisikesi". Võiks ju arvata, et tõsiste lapsepõlvetraumadega tegelased - kellede koletistest vanemad on muuseas sundinud omi võsukesi pealt vaatama, kuidas madu sööb lapse lemmikloomast küüliku ära - pöörduvad vinduvale vihale ja kõrvalekalletele ehitatud heli manu. Nagu Gibsonton`is resideerunud n-ö krabimees Grady Stiles sundis oma tütart pealt kaema. Teisalt on ju arusaadav, et kõik artistid ei saa olla vargvikernesid ning ei peagi olema, kuivõrd psühholoogiliste (kaitse)mehhanismide toimeviis on erinevate isikute puhul varieeruv ning eelpool eeldatust märksa keerulisem. Tartu ansambli Northern'i 8-looline taies annab kuuma -- toores ja primitiivne metallsaund, millest kostub läbi nii kõvatuumapunk kui Black Sabbath ning teisalt vürtsitatakse jõnksutavaid jõrinaid-jörinaid kõrges registris laulmisega (isegi kui see doseeritult muutub veidi kitšilikuks, ei ole see piinlik ja tüütu, vaid igati lõbustav). Aeg-ajalt lisanduvad klahvpillid, ent muutumata eksplitsiitseks (must)sümfometalliks. Need kostuvad kaugel taamal või justkui läbi filtreeriva ruloo ning pigem rõhutavad tee-seda-ise esteetikat. Kuulasin bändi kassetti 4-5 korda ning isiklikus kujuteldavas edetabelis tõuseb see kõigi aegade Eesti parimate bläki taieste sekka. Näiteks - tänu pealkirjale - meenus samuti Trash Can Dance'i all üllitatud The Grey Calamity 90ndate lugusid hõlmav kassettalbum. 8.5 (8.0-9.0)
