Please Do Something
- Indietronica
- Avant-rock
- Post-rock
- Ambient rock
- Experimental rock
- Electronic
- Art rock
- Alternative rock
- Ambient pop
Matthew Borghi ning Michael Kirson-Goldapper tegutsesid tandemina üle-eelmise kümnendi hakul ning nende 3-looline taies on üllitatud olulise netiplaadifirma Please Do Something all (mille kuulsaimad artistid olid Khonnor ja Sickoakes). Siin on palju klavereid ning selle elektroonilisi modifikatsioone, paisudes kohati imetabasteks elektroonilisteks heiastusteks -- subliimseteks kangastusteks, ulatudes otsapidi rokkmuusikast väljapoole. Võib-olla üldse muusikast välja (sellest lõpupoole). Jah, üle kahe dekaadi tagasi võidi säherdust käsitleda ka elektroonilise muusikana, ent praegu - meeleheitlikul ristandite tagaajamise ajastul - on see rokkmuusika. Ennekõike lõpulugu "Wishing Well" mängib postroki regaaliatega, ent siiski vältides teravaid struktuurimuutusi ning äkilisi tõusunurki. Pastelsed, kordustesse käänduvad kitarrimustrid - mille taamal võnguvad üksikud efektid ning elektroonilised pannood - tungivad hüpnolainetusena kuulaja alateadvuslikesse kihtidesse pinda raputama. Kujutlegem ette Robert Fripp'i modifitseeritud kidrahalo kohtumas thomyorkiliku sensuaalsuse ning maxrichterliku sügava vaikuse tundega. Kõike seda ise tõlgendades, s.t moonutades ja liialdades elik lähtudes iseendi tundmustest ning tarkusest. See vaikus siin on sujuvam ja püsivam näiteks võrdluses hilise Talk Talk'i rabedate ponnistustega, et jõuda välja vaikuse tuumani. Vaikuse paradoks ei seisne heli lõppemises -- need 14 minutit on kummituslikult sügavad, ehitades samm-sammult korduvate harmooniate ja meloodiate ning kergete muutuste abil, et jõuda kuuldavalt sinna, kust ei tuleks enam ühtegi helilist osutust. 9.0 (9.0-9.5)
