Mahorka/Bandcamp
- Improvised music
- Experimental rock
- Avant-rock
- Electronic
- Improvised noise
- Art rock
- Sound art
- Guitar ambient
- Micronoise
- Electro-acoustic
Genuas resideeruva kitarristi Valentin Doychinov'i 13 ülekasvu Mahorka all tähendavad elektrikitarri võimestamist eri vormides -- teisiti ei oskaks tema heli sõnastada. Kindel on see, et Eddie Van Halen 'i ja Gene Simmons'i stiilis rifirokki te siit eest eest ei leia. Ei mingeid pearinglusi pikkade juuste lehvides ega harkisjalu puusliku etendamist. See on sirge seljaga ning tõsise ilmega esitatud helimõistestik, mis tähendab üleminekut tavapärasest ebaharilikku -- transgressiivsus ühe ideaali kohaselt võiks kasvada meelelisusest välja. Midagi jääb albumi esimeses pooles puudu -- kui see oleks ainus omanäoline eksperimentaalkitarrialbum ilma pääl, siis võiks ennatlikult järeldada, et kitarr on üks piiratud instrument -- kuivõrd ei suuda selgitada, mis asi see eksperimentaalsus õigupoolest on. Akordide järgnevus on tajutav, ent selles puudub sügavam tähendus -- ei vormu kuulajale tajutavaks asjaks. Tõepoolest, siin on tekstuuri, ent selles puudub täpselt viimistletud elu ja kandev dünaamika erinevalt Robert Fripp'i omast; teisalt ei lasku artist Kenji Hainio kaootilis-meditatiivsesse kitarripainesse ega Glenn Branca kordusel põhinevasse hüpnootilisse totaalhelikambrisse. Tõsi, alates seitsmendast loost asi paraneb -- energia võimestub, lõhub elevandiluust torni, artist lõpetab oma naba imetlemise ning annab kõhetule traadist vaimule lõpuks keha. Aga ka selles formatsioonis toimub lõpuks mandumine. Eesmärgi täitmise ülesandest lähtudes ei suuda küüru ületada -- jäädes poolikuks, jäädes miskiks.
