Jätkame rubriigiga 2008. aasta parimad albumid. Jätkame muusikaga, mis on reliisitud Saksamaal resideeruva industriaalse ja tumedakõlalise elektroonilise muusika plaadifirma Raumklang-Music subleibli Format Noise all. Plaadifirma, mis on ennast deklareerinud mittetavalise netileiblina, mis on lahkelt avatud igasugustele eksperimentaalsetele kunstidele ning on hüppelauaks uutele eksperimentaalelektroonika artistidele. Aga sealhulgas on ka tuntud suurusi – Raumklang- Music`i boss Dirk Geiger isiklikult, Leedu uhkus Antanas Jasenka, Golgotha Communications Ltd, aga ka Andrew Fryer aka Boy Swung Tunnel.
Lõuna-Inglismaal resideeruva Andrew Fryer´iga seoses on märgitud tema eelmise projekti Fallen kõrgelthinnatud albumit Sticks , mida on võrreldud Bark Psychosis`e, AR Kane`i, hilise perioodi Talk Talk`i ning isegi baggy-võnkega. Ühesõnaga - artist, kes on katsetanud ämbiendi ning alternatiivroki elementidega ning olnud ülesannete kõrgusel.
Eelnevalt mainitu seab suured lootused inglase uuele projektile. Igatahes The Sun Sparks on geniaalne album, kuigi stiililiselt on seda raske määratleda. Album on lühike – 6 lugu ning 23 minutit. Parema ülevaate saamiseks tuleb iga lugu eraldi analüüsida.
Alive A Fire on kena sissejuhatus – mikrotonaalne pulseeriv drone - hääl, mida teeks kosmoselaev läbi kõleda Ruumi kulgedes, sadade aastate ning miljardite kilomeetrite kaugusel Maast. Strung for Autumn muudab totaalselt kurssi – see on üleüldse albumi iseäralikem lugu. Selle loo võib jagada kaheks, võib-olla isegi kolmeks. Loo esimene pool kõlab nagu roostes, et mitte öelda väljakutsuvalt diletantlik The Penguin Cafe Orchestra. Sellele järgneb 30 sekundiline crescendo, et siis muutuda sulniks ringlevate trummide ning lendlevate keelpillisaundidega eksperimentaalrock`iks – saundiks, mida oleme The Dylan Group`i, varase Mice Parade`i või Four Tet`i Rounds albumilt nautinud. Usun, et PCO liidrile, kadunud Simon Jeffes`ile (1949-1997), oleks see krempel meeldinud. Kolmandas loos – Burning Sun – jätkub kosmoselend – drone on hakanud resoneeruvalt vibreerima. Ah jaa, on`s need Päikese turbulentsid-plahvatused, mis tagasiulatuvalt häirivad Kosmose tasakaalu ning raketi lendu? Ghost Ship - läbi filtrite control effect`ide keeratud piaano ning robotputukate vibreerivad sirinad. Ei, see pole abstraktne helikeel – vastupidi, sellest voogab palju soojust. See on vaikelu kirjeldus ning on eellooks albumi pikimale ning kesksele träkile. Ilus pealkiri - The Sun Streamed From Her Eyes. Ja heli on sama ilus – kitarrikeelte õrnadest puudutustest pudenev fluidum ning hillitsetud, eikuskilt eikuhugile voogavad ning eimiskist tekkivad orgaanilised elektronhelid. Astraalämbient. Sellesse loosse on kätketud ideaalse ämbientmuusika rusikareegel – minimalism pluss pingestatus. Piisab paarist noodist ning helifaaside nihestamisest . Kui see lugu ei veena, siis hankige endile Labradford`i ninamehe Mark Nelsoni kõrvalprojekti Pan American meistriteos Quiet City (2004). Lõpuloos Long Shadows kuuleme Andrew Fryer`i (?) häält. Tõsi, ta(?) ei laula – sämplitud on robustseks moonutatud vokaalfragmenti – sellele sekundeerib pulseeriv ning üha valjenev pahaendeline drone, mis vaibub vahetult enne loo lõppu, asendudes luupima jääva space age`ilike sündisaundidega.
Nii ideeliselt kui teostuselt meistriteos.
9.7
Kuula albumit siit
