Mu jaoks on The Procedure Club´i omanimeline vaieldamatult eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid. Väljaandjaks (veri)noor netileibel Scribble Kite, mille diskograafia piirdubki ainult aastaga 2008. Ka teised varjualused on tasemel, ning žanriliselt on spekter lai – on shoegaze`i, art-pop`i, lo-fi`t, bedroom pop`i ja isegi neofolk`i. Igatahes ootan SK uusi üllitisi suure õhinaga.
Nii veider kui see ka esmapilgul ei tundu, määrab tänapäeval mingi artisti kvaliteedi ümbritsev keskkond. Ma ei pea silmas seda, kui head muusikalist maitset keegi omab või kui hästi keegi oskab mingist asjast järeldusi teha. Ma mõtlen konkreetselt mingi žanri hetkeseisu – kuidas see seestpoolt väljapoole paistab? Ma pean konkreetselt silmas newgaze`i elik tänapäeva shoegaze`i. Mis on esimesed märksõnad, mis mulle selle stiiliga meenuvad? Korralik produtseering, mis reeglina tähendab ilusaks poleeritut helipilti. Ühelt poolt tehakse võimsa produktsiooniga (pop)saundi, teisalt on selle läheduses lo-fi ja/või selle ristandite hingust tunda. Newgaze on istunud pigem esimesse paati. Teine mulje on esimese jätk – seda muusikat kuulates tekib mõte, et taevast püütakse maa peale tuua. Isegi, kui see on tõepoolest taevalike sfääride muusika, jääb see heli kuulaja jaoks neutraalseks, elutuks, võõraks. Inimene võib ju taevasse vahtida, aga perse on ikka pori sees ning lähemal. Tahaks saundi, kus on sees higi, verd ja pisaraid, sest selline saund elab. Elu on see, mis tähendab liikumist, muutumist, hävimist, kui veab, siis ka uuestiloomist. Samamoodi nagu 20 aastat tagasi elas My Bloody Valentine`i ja Slowdive`i muusika. Miks – sellepärast, et need pundid olid kogu aeg liikumises ja muutumises. Shoegaze ei olnud nende jaoks iseenesestmõistetav tee – MBV jõudis sinna, samas Slowdive eemaldus sellest. Pärast Loveless`i tõmbas MBV 17 aastaks pidurit, Slowdive lakkas pärast Pygmalion`i olemast, õieti - Pygmalion tähendas ühe ajastu lõppu. Vihjas lõpus sellele, missugune võiks shoegaze`i tulevik olla. Mõned on seda mõistnud, paljud mitte. Vanas vormis shoegaze´i institutsionaliseerimine on pigem nullindate teema, kus neid eeskujusid on lihtsalt järele aimatud või makstud neile viisakalt tribuuti. Kui rääkida selles valdkonnas meelde jäänud sündmustest, siis meenuvad üksnes The Ravoenettes`i suur tulemine 2002. aastal– jalust nõrgaksvõttev ülevõllimürasaund, siis Dykehouse albumiga Midrange (2004) – tõeliselt hea tantsuline shoegaze ning psühhedeelse ning transsiviiva pilguga Norra ansambel Serena Maneesh (2005). Nüüd on eredalt seniidis The Procedure Club – ansambel New Haven`ist Connecticut`i osariigist. Mees ja naine – kohalikes undergroundringkondades juba eelnevalt teada-tuntud Adam Malec koos kaaslanna Andrea Belair`i ning kidrade, trummimasina ning süntekatega. 9 lugu ning 23 minutit! Pöördvõrdeline newgaze (või nagu üks tundmatu netitegelane on tabavalt märkinud – shitgaze!) võrdluses näiteks Astrobrite`i, Asobi Seksu, Airiel`i või hiljuti jälle kokku tulnud Secret Shine`iga. Kaks korda lühem, sirgjooneline, samas stiiliselt ja elemendirohkuselt ületamatu. Iga träkk pretendeerib väikeseks universumiks. Neid seob üheks inertsi rullumine eelnevatest lugudest järgmistesse ja sealt omakorda järgmistesse. Seda inertsi loovad ülevõllimüra ning endasse mässiv tantsumuss, aga seal on piisavalt ruumi ka teistsugustele helimustritele. Nagu ka tunnetele ning masinlikkusele. Tulemus on totaalne kõikehõlmatavuse tõttu - samas on see vabadustunde tunnetamise põhjuslik eeldus. Last but not least, aga küllap te isegi juba aimasite - hullult seksikas on see album! Ja on seda ka pärast 13ndat kuulamiskorda.
Nii veider kui see ka esmapilgul ei tundu, määrab tänapäeval mingi artisti kvaliteedi ümbritsev keskkond. Ma ei pea silmas seda, kui head muusikalist maitset keegi omab või kui hästi keegi oskab mingist asjast järeldusi teha. Ma mõtlen konkreetselt mingi žanri hetkeseisu – kuidas see seestpoolt väljapoole paistab? Ma pean konkreetselt silmas newgaze`i elik tänapäeva shoegaze`i. Mis on esimesed märksõnad, mis mulle selle stiiliga meenuvad? Korralik produtseering, mis reeglina tähendab ilusaks poleeritut helipilti. Ühelt poolt tehakse võimsa produktsiooniga (pop)saundi, teisalt on selle läheduses lo-fi ja/või selle ristandite hingust tunda. Newgaze on istunud pigem esimesse paati. Teine mulje on esimese jätk – seda muusikat kuulates tekib mõte, et taevast püütakse maa peale tuua. Isegi, kui see on tõepoolest taevalike sfääride muusika, jääb see heli kuulaja jaoks neutraalseks, elutuks, võõraks. Inimene võib ju taevasse vahtida, aga perse on ikka pori sees ning lähemal. Tahaks saundi, kus on sees higi, verd ja pisaraid, sest selline saund elab. Elu on see, mis tähendab liikumist, muutumist, hävimist, kui veab, siis ka uuestiloomist. Samamoodi nagu 20 aastat tagasi elas My Bloody Valentine`i ja Slowdive`i muusika. Miks – sellepärast, et need pundid olid kogu aeg liikumises ja muutumises. Shoegaze ei olnud nende jaoks iseenesestmõistetav tee – MBV jõudis sinna, samas Slowdive eemaldus sellest. Pärast Loveless`i tõmbas MBV 17 aastaks pidurit, Slowdive lakkas pärast Pygmalion`i olemast, õieti - Pygmalion tähendas ühe ajastu lõppu. Vihjas lõpus sellele, missugune võiks shoegaze`i tulevik olla. Mõned on seda mõistnud, paljud mitte. Vanas vormis shoegaze´i institutsionaliseerimine on pigem nullindate teema, kus neid eeskujusid on lihtsalt järele aimatud või makstud neile viisakalt tribuuti. Kui rääkida selles valdkonnas meelde jäänud sündmustest, siis meenuvad üksnes The Ravoenettes`i suur tulemine 2002. aastal– jalust nõrgaksvõttev ülevõllimürasaund, siis Dykehouse albumiga Midrange (2004) – tõeliselt hea tantsuline shoegaze ning psühhedeelse ning transsiviiva pilguga Norra ansambel Serena Maneesh (2005). Nüüd on eredalt seniidis The Procedure Club – ansambel New Haven`ist Connecticut`i osariigist. Mees ja naine – kohalikes undergroundringkondades juba eelnevalt teada-tuntud Adam Malec koos kaaslanna Andrea Belair`i ning kidrade, trummimasina ning süntekatega. 9 lugu ning 23 minutit! Pöördvõrdeline newgaze (või nagu üks tundmatu netitegelane on tabavalt märkinud – shitgaze!) võrdluses näiteks Astrobrite`i, Asobi Seksu, Airiel`i või hiljuti jälle kokku tulnud Secret Shine`iga. Kaks korda lühem, sirgjooneline, samas stiiliselt ja elemendirohkuselt ületamatu. Iga träkk pretendeerib väikeseks universumiks. Neid seob üheks inertsi rullumine eelnevatest lugudest järgmistesse ja sealt omakorda järgmistesse. Seda inertsi loovad ülevõllimüra ning endasse mässiv tantsumuss, aga seal on piisavalt ruumi ka teistsugustele helimustritele. Nagu ka tunnetele ning masinlikkusele. Tulemus on totaalne kõikehõlmatavuse tõttu - samas on see vabadustunde tunnetamise põhjuslik eeldus. Last but not least, aga küllap te isegi juba aimasite - hullult seksikas on see album! Ja on seda ka pärast 13ndat kuulamiskorda.
9.4
Kuula albumit siit
