Bandcamp
- Trip-hop
- Indietronica
- Neo-psychedelia
- Ethnotronica
- Downbeat
- Big Beat
- Electronic
- Alternative dance
- Fourth World
Jack Kerouac olla öelnud, et ainus tõde on muusika. Ehk tõesti, kuigi näituseks üks ja sama album erinevatel ajahetkel kuulatuna võib vabalt omada erinevat väärtust. Minnes veelgi keerulisemaks -- kuidas hinnata artisti, kes kuulajat on viieteistkümne aasta vältel hellitanud sama suure arvu plaatidega? Kas uue albumi hindamisse peaks kaasama ka varasemad (ning erinevate projektide muusika) taiesed? Ilmselt see küsimus on suurel määral retooriline, kuivõrd seda lahutust on pea võimatu. Käesoleva 11-loolise taiese kontekstis käib jutt njuujorklasest Eddie Palmer'ist, kes on osalenud duodes (ennekõike The Fucked Up Beat ning CLOUDWARMER koos Brett Zehner'iga; ka ajanud sooloasja oma nime all). Fields Ohio on koostöö Christine Annarino'ga, mis kõlab ennekõike sarnaselt CLOUDWARMER'iga. Erinevuseks sulni õhulise etnomuusika elik nn neljanda maailma elementide suurem kohalolu. Biidid on mõnusalt laisad, kuigi elavnemine toimub noil hetkeil, kui funk-käru hakkab veerema. Ei tea, kas trip-hop'i ja big beat'i valimine on teadlik, ent valik on hea -- nõnda on emotiivne ja kehaline pool positiivsete impulssidega varustatud (eeldusel muidugi, et artist on hea). Muidugi, The Fucked Up Beat'i kummituslikud sagedused lipsavad siin-seal läbi. Ahsoo, sarnaselt Portishead'iga kasutab duo palju kitarre ja keelpille, mistõttu uuspsühhedeelia ning inditantsumuss lisanduvad kirjeldustesse. Jah, kuigi pärit Suurest Õunast, kumab lugudest läbi Eddie Palmer'i armastus acid house'i ja acid techno vastu (mis samas oli mõjutatud Chicago, New York'i ning Detroit'i klubimuusikast). Hea üllitise tunnuseks on ka hitipotentsiaaliga lugude olemasolu. Siin on neid suisa paar tükki -- "Palisade Fog Show Me The Way Home" ja "Never Been Lost At Sea"). Suurepärane aines.
