- Free jazz
- Improvised music
- Avant-garde
- Post-psychedelic
- Cool jazz
- Electronic
- Improvised noise
- Experimentalism
Leedu underground-äss Martinas Rakshtinas on tagasi oma kujuteldava ansambliga, ent muusika ei ole siin kujuteldav. Paneb püsti peo...peo, millel on siiski üsna vähe ühist arusaamaga traditsioonilisest peost. Ei ole siin ei pealiskaudset tümpsu ega ullikeste meloodiaid, ei (pool)paljaid naisi ega jommis mehi. Ei haise Martini muusika ei liisunud higi ega teiste kehavedelike järele, vaid siit paiskuvad ajud kuulajale näkku. Turvapadjana, maandamaks käesoleva ajastu inimese üsna trööstitut väljavaadet identiteedi, majanduse, poliitika ja sõja, haiguste leviku ja elu mõtte osas. Jätkates aju-temaatikat, siis Saksa legendid CAN illustreerisid bioloogilise kompuutri oma klassikalise albumi “Tago Mago” kaanepildile, mis ilmselgelt pidi enne albumi kuulamist täitma funktsionaalset eesmärki (pärast kuulamist on sellel paremal juhul illustratiivne väärtus, pigem juba tautoloogiline osutus). Aga jah, CAN`i tserebraalse albumi kõige eksperimentaalsemate lugude “Aumgn” ja “Peking O” elektroonilised impulsid ja destruktiivne impulsiivsus on kandunud käesolevale üllitisele, mis teisalt vormiliselt langeb rohkem ühte Miles Davis`e ja John Coltrane`i eksperimentaalse vabajätsuga (nt vastavalt “On The Corner” ja “Infinity”). Ühelt poolt sirgjooneline elektrooniline impulss liuglemas-siuglemas ja kuju muutmas häbitult esiplaanil sama häbitute saksofonide ja trompetite vahel; tagaplaanil taovad-laovad trummid rohkem- või vähemhullunud biiti. Loos “Night of Satyrs” ümiseb ameeriklanna Holly Stewart (artistinimega h stewart) (kokku)langevate struktuuride vahel (kahjuks on huvitav kansaslanna tänaseks päevaks meie seast lahkunud –mälestamiseks on ta albumitega võimalik peaasjalikult tutvuda legendaarse netileibeli Clinical Archives`i vahendusel). Veelgi üldisemalt väljendudes – sama häbitult näeme Martinit ennast oma mina ümber kujundamas. Võttes arvesse Leedu artisti varasemat loomingut tuleb nentida, et konkreetse mina võimalikuks tegemine oli temasse varasemalt kätketud. On siin teisigi kätkemisi, mis on reaalsuseks võrsunud. Nt loos “Whores of Chiron” kangastuvad Chicago postroki mustrid, mis teatavasti on tugevalt mõjutatud Tuulise linna (eksperimentaal)jätsu-skeenest (õigupoolest johnmcentirelikud vibrafonihelid sugenevad loo lõpus, enne seda udjatakse armutult jätsu kõige uljamate elementidega). Lisaks veel võib leida sarnasusi nii avangardistliku müra armastava hiphopi (a la Dälek ja Death Grips), fantaasiarohke ent samas mõõdutundelise improvisatoorse müramuusika (a la Borbetomagus) kui ka pöörase metallisti Mike Patton`iga seotud projektid Fantômas ja Mr. Bungle. Võib ilmselt jääda mulje 9-loolisest albumist kui orgastilisest mürgeldamisest – mis see põhiplaanis ongi – jooksevad sageli piksevardana läbi jahejätsu mahedad toonid. Kuigi siinkirjutaja on välja noppinud nimesid nagu rosinaid saiast ei tähenda see, et Martin oma kujuteldavate bändikaaslastega oleks seda teinud. Tulemus on igati suurepäraselt komponeeritud, st efektne, mitmekesine ja sügav, samas õmblusteta ja voolav. Nägu tõmbub kuulajal naerule; nagu ilmselt ka artistil, kui ta seda lõi. Mõneti paradoksaalselt toob see pöörane album Martin Rach`i rohkem keskpõrandale kui mehe varasem abstraktne looming (pigem helikunst kui muusika); st liikudes konkreetsema ja laiemalt aktsepteeritud muusikasfääri manu. Sisuliselt veatu, olles seni üks tõsiseltvõetavamaid kandidaate parima albumi tiitlile aastal 2022.
9.0 (8.0-10.0)
