12rec./Archive
- Folktronica
- Art pop
- Glitch-folk
- Post-folk
- Micronoise
Ajas naerma tänases Muusikanõunike saates edastatud James Blake'i hala, et ta on produtseerinud teistele artistidele muusikat, ainult et teda ei ole selle eest tasustatud...kuna enamus sellest muusikast ei ole läinud avaldamisele. Aga milles probleem, kui nii nadi muusikat kirjutad, et seda ei peeta isegi avaldamisväärseks! Kes tegi? Ise tegin. Kuulan ning sageli mõtlen, et enamus popmuusikuid peaksid minema tootvale tööle, saamaks vaheldust, säilitamaks eluga kontakti, olemaks sõltumatu oma kuradi egost, mida toidab nii teiste raha kui imetlus. See vaid näitab seda, et artistid on väetikesed ja tobud, saamata aru, et imetluse põhjuseks on haip, mood ning muu efemeerne jama. Olen kindel, et Rob Hunter seda probleemi ei põe, saamaks teha asja, mida ta õigeks peab. Ma kujutan ta 9-loolist taiest ette helimaastikuna, mis tundub vana käsitsi kootud kampsunina, mida kaasaegne protsessor harutab lahti ja koob uuesti. Koob seda viisil, mis on tingitud masina ehituslikust konfiguratsioonist ning kaasajal selle tehislikust intellektist (ning kampsuni idee ja arvuti vahel puudub konverter). See folgi ning hetktõrkeelektroonika, laulukirjutaja autentsustaotluse ja sünteetilise uneluse kui progressi ristumiskoht on võluv vastuoluline sõlm -- ühelt poolt orgaaniline ja puine, kuid samas veetilgana väljavenivaks digitaalilminguks kootuv. Atmosfäär on hindamatu, kuivõrd võimaldades kuulajal saada osa emotsionaalsest raskusest ja inimlikust ebatäiusest -- mis teineteist täiendavad ja võimestavad. Popkultuur paraku on töötanud ebainimliku simulaakrumi loomise nimel -- pakkudes naeruväärset moolokit, mille taga on hunnik pabulaid ja persetäis kõhugaasi vilus. Võrgutades ideedega, mis justkui peaksid veenma kuulajat hülgama oma elu millegi väärtuslikuma nimel. Tegelikkuses see sageli kukub välja joodiku lällamisena, kes arvab, et ta on paganama huvitav ning sügavmõtteline. Siin tervik toimib nii madala(ma) kui kõrge(ma) sillana, kihistades pastoraalseid meloodiaid pehmetele elektroonilistele impulssidele. Aga meeldib artisti kinnisideeline pühendumine detailidele, mis mingid helifraasid tõlgib prügiks litsutud müraks ning andes sellele prügile sisu, eesmärgi ning isegi ilu. Kas te kuulete kohati funk'i nende krobelise ja kobrutavate helindite taga? 8.5 (7.5-9.0)
