Ben Lorber -- Nekudah Tovah (2022)

Bandcamp

Free folk/Drone folk/Folk indie/Psych-folk/New Weird America/Klezmer/Indie folk/Weird folk

Ben Lorber on Tuulisest Linnast pärit juut, kelle 11-looline taies on ajendatud juudi liturgiast, palvesõnadest, jidišist, klezmer-muusikast. Ning juudi kultuuris väga olulisest käilakujust rabi Nahman'ist (kellest pidas lugu ka meie kadunud Jaan Kaplinski), kelle kontseptsioonist on tulnud albumile pealkiri. Mis konkreetselt osutab headuse osakesele igas inimeses, mis igaühel tuleb eneses üles leida ja seeläbi saab ka võimalikuks teistega ühendumine. Kõik lood on lauldud jidišis, v.a üks lugu inglise keeles. Võib ju irooniliselt tögada, et see taies on 20 aastat hiljaks jäänud (nt muusikaliselt sarnane Animal Collective'i albumiga "Sung Tongs", mis ilmus 2004. aastal), ent selle spirituaalne ülesköetus ja vahetu siirus kütkestab ka teisi. Peamiselt vokaal(id), kidrad ja viiulid loovad gruuvi, vahele ka mõtlikumaid hetki -- ühes loos orelil mängitud pikad noodid võtavad ette sõidu sügavale sisekaemusesse.

8.0 (7.5-8.5)

Fields Ohio -- This is the Place I Dreamt of You Last (2022)

Bandcamp

Ambient pop/Electronic music/Hauntology/Big beat/Ethnotronica/Post-punk/Neo-psychedelia/Punk funk/Post-disco/Fourth World/Alternative dance

USA duol Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) tuli just välja album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire", ent käesolev 14-looline taies on üllitatud aasta varem. Sinna vahele mahub ka "Valkyrie". Tandemi diskograafia viimase kümnendi vältel looduna on mahukas -- 16 helitaiest. Arvestades Eddie Palmer`i kõrvalprojekte (peamiselt Brett Zehner`iga), siis kahtlemata üks projekt mõjutab teisi -- ja vastupidi; ent Fields Ohio`l on spetsiifiline nišš (või spetsiifilised nišid) täita. Ühelt poolt on tajutav etnilise muusika elemendid, mis on allutatud elektroonilisele narratiivile (Jon Hassell nimetas seda algatust neljandaks maailmaks), samas teisalt liituvad sellega nii tantsulise postpungi, psühhedeelia kui ämbiendi vähemkeerulised või keerukamad kombinatsioonid ja allhoovused. Alloovustest jookseb läbi Eddie Palmer`i projektidest (koos Brett Zehner`iga) The Fucked Up Beat`ist ja CLOUDWARMER`ist tuttavlik kummituslik ämbient, mis on artisti loomingulisse koodi meeldivalt sisse hallitanud. Annarino ja Palmer`i big beat on lummav, segades seda uuspsühhedeeliaga -- justkui tahtes ümber konstrueerida acid house`i ja acid techno`t. See on elektrooniline tantsumuusika nii ajule kui kehale, see on popmuusika -- selleks seda nimetades osutame popile suurt au.

9.0 (8.5-9.5)

Dadala – Tell Tales (2012)

 

Dadala

Soundcloud

 

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Jazz 
• Experimentalism 
• Progressive 
• Electronic 
• Free jazz 
• Art music

 

Dadala on sürreaalse hübriidmuusika orkester, mida juhatab Richard Dunlap. Juhatab ainuisikuliselt, ning iseennast. Kas selline isik säärase nimega ka päriselt eksisteerib, on omaette küsimus (Discogs annab alust sellesuunaliseks kahtluseks). Samas see ei ole üldse oluline – muusika räägib iseenda eest. Dadala on eksisteerinud ligi paar dekaadi, tehtud on intellektuaalselt väljakutsuvat muusikat, mida raadiotes mängituna oleks keskmine kuulaja ilmselt nimetanud UFO-muusikaks ning raadiojaama vahetanud. Põhimõtteliselt on tegu eeltehisintellektuaaIse projektiga kui rõhutakse endile kui virtuaalsele orkestrile. Eeldused sisestatakse masinatesse, ennast taandatakse, et valmiks midagi isikupäratut. Sest nendeI rohketel albumiteI opereeritakse järjekindlalt samades piirides, pakkudes varieeruvust nüanssides. See on platvorm, kus kohtuvad progressiivne muusika (rokk), vabajäts, improvisatsioon (improvisatsioon antud kontekstis võib olla näiline) ja midagi veel. Masinatele on delegeeritud enda vaimne energia, antud õigus korraldada rituaale, et võimalikult objektiivne tulemus ette antud informatsiooniväljast kätte saada. Tehisintellekt on jama – selle eristus inimintellektist on ähmane, asi muutub veelgi tööstuslikumaks ja isikupäratumaks ning niigi ülekoormatud kultuuriruum ujutatakse üle kahtlase kraamiga. Sellel ei ole isegi seda väärtust, mis on tänapäeva popstaarikestel. Lisandub veelgi küsimusi – kas produktsiooni on üldse tarvis; kui jah, siis kes seda peaks tegema? Kas tehisintellekt või inimene (vaistlikult ütleks, et TI). Seniks nautige lisanditeta muusikat. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Lake Machine – Fake Orchestra (2022)

 

Bandcamp

 

• Indietronica 
• Art pop 
• DIY 
• Alternative dance 
• Sampledelic 
• Lo-fi 
• House 
• Sound collage 
• Indie rock 
• Slacker rock 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• Breakbeat 
• Leftfield

 

Kui võrrelda aastakümnete tagust tänapäevasega, siis varasem ei olnud kindlasti nõnda postmodernistlik. Kui MBV puhul toodi ühe loo puhul välja ühe hiphop-pundi otsene mõju, siis konkreetselt seda loos kuulda ei olnud. Oldi teadlikud, oldi mõjutatud, ent sünteesiti sellest uus. Praegusel hetkel on kõik kokku sulanud. Indimuusika on kõikjal ja eikusagil. Enam ei ole iseenesestmõistetav sildistada üht või teist punti sedasi. Ega's ma ei ole kindel ka Kanada artisti Lake Machine'i osas. Võib-olla tähendab mainitet žanrimääratlus hoopis vabadust kõigega žongleerida – ilmselt selle vastu ei ole kellelgi midagi öelda ega ka vastu olla; eeldusel, et ei ole langetud buliimilisse maitsetusse. Seda 10-loolist üllitist kuulates meenub, et Ontario provintsist ei jää kaugele Detroit – kogu see elektro- ja tehnokupatus, mis antud juhul on sünteesitud neurootilisteks elektroroki näideteks. Ka kaugidalikud rahvamuusika motiivid on siin esindatud. Siinkirjutaja lemmikuks on madala resolutsiooniga nurgelised rütmid ja plekised klaveriakordid, mille kohale on riputatud kinemaatilised orkestratsioonid ("Syonan Funk"), millele järgneb ning ühtlasi lõpetab albumi "Arizona Vibes" – murtud rütmide vabakava, milles kiirendatakse ja aeglustatakse, olles ühtaegu nii lapsemeelne kui postmodernistlikku hägust nullpunkti paitav. Eri vormis haussi lisatakse katlasse, mis iga tsükli ajal omandab eriilmelise tekstuuri; mingi hetk lisanduvad taas kidrad ja tavatrummid. Kuigi see on pigem popurrii, siis helikollaaž esteetilise hoiaku ja töövõttena on artistil olulisel kohal, mis nii ühendab kui hoiab distantsi. Elik algusesse tagasi – kui kõik see algas laisa kidra ja kauguses ruuporisse karjuva meesterahva saatel (väga williamburroughslik või markesmithilik). Pole üldse paha – meelierutav ajastutruu indi tõepoolest. Võib tarbida ka mõõdutundetult – ei tekita tüsistusi. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Adam Johan Bergren – The Observer (2022)

 

Bandcamp

 

• Cinematic 
• Chilltronica
• Synth-pop 
• Ambient pop 
• Electronic music 
• Psychedelic 
• 8-bit

 

Edmontoni mehe 11-looline üllitis on tähelepanelik vaatluslik pilk süntpopi ja trippiva muusika (ämbientpop, chilltronica) kokkulangevusele – selle piirialadele. Süntpoppi klassikaliselt mõistetakse kahe mehe koosluse ja meeslauluga (sageli geimuusikud), siis siin ei ole inimhäält üldse kuulda. Siin on süntpop pigem tehnilises tähenduses. Tegu on kuiva pilguga objektile – tuuakse ja lastakse potentsiaalil paista välja meloodiajuppidena, ent tahtlikult õrritavalt tõmmatakse arengutele pidurit. Ent ka see kaine trillerdamine on igati tasemel, millesse siiski loomuldasa on kätketud kuulaja ootus üleva järele. Lauget kulgu "segatakse" aeg-ajalt müralike elementidega (üks lugu algab 8-bitise avanguna). Neisse helidesse on kätketud väljaulatuvad osised, mis tekitavad sildumist ja loovad teid nii omavahel kui kuulaja meeleseisunditesse. Aeg-ajalt meeled kehutatakse seisundisse, mis on nostalgiline, kättesaamatu ja õnnis – lapsepõlve ja kaunite mälestuste manu.

 

8.0 (7.5-8.5)

Cut A Lonely Figure – ribcage / davidsongs (2021)

 

Bandcamp

 

• Modern classical 
• Art music 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Drone 
• Experimentalism 
• Contemporary classical 

 

Briti saartelt pärit David McNamee on aktiivne mees, olles osaline mitmes projektis (nii ühemehe- kui mitmikprojektides). Käesolev kahest pikast kompositsioonist (üle kahekümne minuti!) koosnev teos peegeldab briti kiindumust minimalistlikusse muusikasse – esimene lugu koosneb prepareeritud klaverist, milles klaveriakordid laovad tuima järjekindlusega kasinaid mustreid, mis võimendunult ujuvad ruumis. Lühikese intervalli vältel luuakse pinget, millele järgneb mõningane lõdvenemine akordijadas. Pikaldane kogemuse vormimine ilmneb poolletargilise, poolenisti transtsendentaalsena. Kuhugi vahele see kinni jääb, mis on igati hüva. Teises loos võetakse klaverile seltsi pikki noote susistav orel, mis vabalt võiks olla esindatud mõnel kunstilist indirokki viljeleva kollektiivi albumil (nt Spiritualized, Mercury Rev). Teisalt kuuldu viib paratamatult mõtte kaugemasse minevikku La Monte Young'i ja tema kaasteeliste manu. Oreli osa loo arenedes taandub; kiiskav klaver hakkab taas tooni andma, ning esi- ja päramine ots suubuvad teineteisse. Ring sai täis. Täiuslik, kas pole?

 

7.5 (7.0-8.0)

BIRDY Oo – SEA SONGS (2012)

 

Bandcamp

 

• No wave 
• Art punk 
• Indie punk 
• Psychedelic

 

BIRDY Oo on Moskva trio, kes laulab korea ja inglise keeles. Mängivad kidrat, bassi ja trumme, ent helikeel on kasinast pillipargist hoolimata üsna elav ja intrigeeriv (lugu "Drifting Girl" on ilmne erand – toetub elektrioreli psühhedeeliale). Võiks keskmeks arvata punkmuusika, ent see kese annab välja siirdeid, mis kaugemale jõudes üha enam muteeruvad. Mis samas ei tähenda, et kolmik alati kaugele jõuab (või väga tahaks kaugele jõuda). Vokaal on väljendusrikas- ja jõuline, kompenseerides eelpool mainitut. Võib suhtumiselt võrrelda nii Piiteri legendi Messer Für Frau Müller'i varase (kidra)faasi kui 80ndate Röövel Ööbikuga, ent sädet ja plahvatuslikkust on vähem või on see vähem kandev (vaatamata siin-seal raputavatele karjatustele ja pöörasele trummeldamisele). Samuti kajab vastu New York'i 70ndate lõpu eksperimentaalpungiskeene nurgelisus.

 

7.0 (6.5-8.0)

Janek Murd – Vaikelud (2023)

Bandcamp

• Ambient 
• Modern classical 
• Electronic 
• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Post-classical 
• Microtonal 
• Art music 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Sampledelic 
• Conceptual 
• Drone 

Kui mõtlen popmuusikas vaikelule, siis meenub kõigepealt Londoni indiglämmrokkarite Suede`i samanimeline lõpulugu albumil „Dog Man Star” (1994). Mis on küll glämm ja puhevil, ent samas ka natuke sissepööratud ja harras. Janek Murdi kahelooline üllitis on vormiliselt ebavõrdne – esimene lugu on pea neli korda lühem, sisaldab Salme Palmiste (1917-2017) lauldud sõjalaulu; akordid on algul kimedad ja pahaendelised kuni mahenevad ja hakkavad sulnilt liuglema; teine lugu areneb kusagil vanajumala selja taga – ämbientne ja drooniv, aeg-ajalt seestudes ja abstraheerudes; üksildased klaveriakordid toovad kuulaja reaalsusesse tagasi; mingi hetk sugenevad sujuvalt helipilti orkestreeringud, tuues tagasi dialoogi. Võiks isegi arvata, et see on tänuavaldus Arvo Pärdile, kes on mõjutanud ämbient- ja eksperimentaalmuusikuid üle ilma kümnendite vältel. Ühtlasi jõuab tagasi oma eelmise teose „VIIV” (2021) manu, ent virdudes sellest hõõguvate stiihiate ja virdavate hingustega. Suur pooltund! 

8.5 (8.0-9.0)

New Vogue – S​/​T EP (2018)

Bandcamp

• Punk rock 
• Art punk 
• Indie punk 
• Pronk 

Ajal, mil ma olen kriisis mõne oma kunagise lemmiku suhtes – arvan, et My Bloody Valentine`i „Loveless” (1991) on enim valesti mõistetud album üleüldse – selle väärtus käib iga kuulamisega üha enam maha. Mõned pärlid keset keskpärast pläusti. Poolfabrikaat. Geniaalsus on segi aetud talenditu nikerdamisega. Anglosaksi muusikakriitikud on tahtevõimetud asjast aru saama; hoolimata tõigast, et nende endi valitud parimate kitarristide esisajasse Kevin Shields`il asja reeglina ei ole. Eks punkrokk pakub pinget seesugustes kriisisituatsioonides – eriti kui vastav muusika on pingestatud kunstiliste püüdlustega. Sellel kuueloolisel albumil on nii kõrvalõikavat detsibelli kui teravat heliornamentikat – kiledate kidrade foonil tõusevad aeg-ajalt esile elektroonilised efektid, klahvpillipassaažid ja meeldivalt pealevalguv gruuvrütmistik (eriti lugu „The Stranger Inside”), meenutades mõneti Röövel Ööbiku „Ilu” (1989), mis arvatavasti on üks parimaid indipunkalbumeid üleüldse. Ülbet ja eneseteadlikku tõnupedarulikku jauramist võib kohata ka siin-seal. Album ei ole tohi olla pikk – pikk selles tähenduses, et üllitis on (eriti päramises osas) täidetud keskpäraste lugudega, mis tõmbavad paratamatult terviku üldhinnet alla. Täna kogesin seda näiteks The Verve`i klassikuga „Urban Hymns” (1997). Montréal`ist pärit New Vogue doseerib oskuslikult triviaalsust vürtsi ja maitsekusega, andes reliisile värske vaaba. Kõrtsirokist progepungini; kuigi tegu on buliimikutega, oskavad nad halva maitse lõksu mitte astuda – see vist ongi uus mood. "Vogue" on prantsuskeelne sõna, ent nad laulavad inglise keeles. 

7.5 (6.5-8.0)

A Warmth – Dearth (2020)

 

Home site

 

• DIY
• Ambient pop 
• Lo-fi 
• Drone pop 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Indietronica 
• Psychedelic 
• Organcore 
• Art pop 
• Musique concréte

 

A Warmth on ühemeheprojekt, mille tagant leiame isiku nimega Robby Massey, kes on ka ainuosaline seesugustes projektides nagu dessktop, species, Walton Roberts, Jr. ning r m a s s e y. Ilmselt tuntuim projektidest ongi dessktop, mis aitas mitme üllitisega taastoota lo-fi esteetikat plaadifirma Rack & Ruin vahendusel (2008-2011). "Dearth" oli järg 10 aastat varem ilmunud albumile "Hearth", pakkudes võrreldes dessktop'i miniatuursuse ja maalähedase abstraktsusega märksa ekspressiivsemat helindit. Kuigi 6-looline teos algab sissepoole pööratud pomina, kergelt resoneeruva hõrgu droonimise ja väljavenitatud üksildaste akordidega, siis orelid üürgavad siin (valjemalt), elektriklaveri akordid on küpsemad, väljendusrikkamad ja konkreetsemad, (kohati) lood ülenevad veerand- ja poolsümfooniateks, milledes võib kuulda eri valentse; võimendatakse kajasid ruumi võimalike piirideni. Muusikule meeldib tembutada, lugude struktuuri siia-sinna sikutada – meenub (justnimelt kohe) Damon Albarn, kes pea igal Blur'i albumil mängis klahvpillidel mõne äraspidise loogikaga lookese või vahepala. Teisalt dessktop'ile omast konarlikku äraolemist- ja kadumist võib jätkuvalt tajuda siin-seal. Ja loomulikult ka niinimetatud pärishelid on siin helilabürintides ekslemas. Oeh, siinkirjutajale meeldib seesugune rohtukasvanud helipildiga muusika – selles on elu, jõudu ja üllatusi ning teelahkmetelt üle- ja edasi astumisi. Jätab lahkelt uksi lahti, pakub võimalust suhestumiseks. See on Massey eneseloomeline süsteem. 

 

8.5 (8.0-9.0)

CLOUDWARMER – Forget Me Nots (2022)

 

Bandcamp

 

• Nu jazz 
• Electronic 
• Sampledelic 
• Hip-hop 
• Downtempo 
• Cinematic 
• Trip-hop 
• Breaks 
• Psychedelic 
• Oldie music 
• Plunderphonics

 

USA projekti CLOUDWARMER'iga on tõstatunud paar küsimust – kas tegu on endiselt duoga (Eddie Palmer, Brett Zehner) ja kas nende muusika on jätkuvalt üksnes teiste muusikale-sämplitele üles ehitatud? Isegi kui Eddie Palmer on jäänud üksinda tegevaks, siis kvalitatiivne tase olemasolevate elementidega albumist albumisse opereerides on niivõrd stabiilne ja kõrge, et võiks vabalt tehisintellektile albumi loomise elemendid sisse sööta, et genereerida uus väljalase. Nagu netiavarustes on aastaid teinud Thomas Park ja djezmusic (tõsi, pean tunnistama, et ei ole algoritmilise ja generatiivse muusika (deterministlikku) erinevust veel lõpuni selgeks mõelnud – juhul muidugi kui nad üks-üheselt kokku ei lange). Huvitav oleks teada, kuidas tehisintellekt teisendab hip-hop'i ja trip-hop'i rütmid, ämbientsed lainetused ning suitsuse jätsu helialged uueks teoseks. Kes teab, võib-olla on tulemus sama piinav kui loksuda bussiga aeglase sõiduki sabas lubatud 100km/h sõidualas. Või siis on tulemus taevalik – tjah, taevalikke albumeid on varemgi sadu loodud, ebaõnnestunuid kordades rohkem (mõttetu klišee, mis midagi ei ütle). See 10-looline üllitis on küllalt kosutav, sügav ja ulakas – keerab gruuvidele poolteisekordse vindi pääle, jätsuvinjetid viirgavad sügavuti, psühhedeelia osutab siin varaseimatele mälestustele ja ähmastele kogemustele, mis ujuvad kokku-lahku niivõrd kuivõrd kuulaja jääb anamneesi ja hajuva vahele lõksu (muusikavärk põhineb samuti meenutamise ja unustamise vahele kinnikiilumises); isegi kui siin puudub duo The Fucked Up Beat'i aegne maavälistel fenomenidel põhinev vandenõuteoreetiline ruudustik. Pealkiri osutab eitusele – negatsioonile, mis samas võimalikkusena on alati olemas. Näiteks see, mida väidetakse mitte olevat – kas see loogiliselt ei tõstatu olemise sfääri? See, mida ei eksisteeri, seda ei saa lausuda. Siin lausutakse, siin ollakse. Ka "hiti" nimega "Revenant" leiame albumilt.

 

8.0 (7.0-9.0)

Brandon L. - enjoy your remaining years! (2022)

 

Bandcamp

 

• Post-folk 
• Experimental folk 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• DIY 
• Outsider music 
• Bedroom music 
• Folk indie 

 

See 4-looline üllitis on nii DIY kui (üle)üldse olla saab. Alates kritseldatud plaadiümbrisest, anonüümsuse taotlusest ning sahisevast lindistusest. Lähedane, kes põgusalt kuulis seda, märkis, et see on rahustav muusika. Noh, ilmselt samamoodi nagu The Smiths'i eksistentsialistlikud ajakategooriaid ületavad lood "Asleep", "Back To The Old House", "This Night Has Opened My Eyes". Illinois'i osariigist pärit artist laulab allasurutud toonil elu karmist palest, kiirest aja möödumisest, kaotusvalust ja surma lähenemise tundest, ängist ja piinavast seesmisest valust. Õnnelike isikute nägemine tekitab meeleheidet ning meeleheide tekitab veelgi meeleheidet. Selleks, et sellest väljuda, tuleb ülenduda filosoofi tasandile. Filosoofia on lisaks kõigele elu teadus, mis annab mingil määral küünilisuse ja objektiivse (üleoleku) tunde, et emotsioonidele pasunasse anda. Emotsioonid on küll inimeseks olemise osa, ent tunded-tundmused ei tohi üle pea kasvada, takistamaks ratsionaalsust, teist inimeseks olemise tahku. Muusiku filosoofiliseks instrumendiks on sõnad ja kitarr, mis aitavad neid kuivanud mustreid nentida ja kaardistada. Tõepoolest, temaatikast tuleneva taaga raskust on maandatud lakoonilise kidrasõrmitsemise ja madaldatud vokaaliga,ehkki aeg-ajalt on seda vürtsitatud tahapoole liuglevate kidrade ja unustusse vajunud luupivate helinditega. Kimmas värk. 

 

7.5 (7.0-8.0)

10Konekt – maj.txt (2022)

 

Bandcamp

 

• Kraut-techno 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• Synth-punk 
• Minimal synth 
• Motorik 
• Experimental pop

 

Selle viieloolise üllitise puhul kerkib mitu meeldivat tahku esile. Loo "Recoin" algus väga meenutab põrandaaluse Tartu ime Bizarre'i loo "Laizy Sun" käiku. Seesamune ikooniline indilugu ikooniliselt indikogumikult "Sue Darling Is Back To Meet Forwards" (aastast 1997). Aga see on vaid hetkeks, varsti areneb lugu albumile omaseks motoorseks käiamiseks elektroonika ja vokaaliga. Kindlasti on sellel nii mõndagi ühist teutooni protopunk- ja industriaallegenditega Neu! ja Faust, ent veelgi rohkem kerkib see esile süngest ja sügavast alateadvusest, mille tõi laiema üldsuse teadvusesse New York'i duo Suicide. Alateadvusest, mis elab inimese teadvusega perversset kaksikelu; milles teadvus on alateadvusega alatihti murduvas, ent kuidagi ühilduvas vahekorras. Prantsuse projekti muusikas on kohast agressiivsust ja pealetükkivust, ehkki see on tasakaalustatud (pool)varjulise tumedusega – selles sünguses peitubki portaal liikumaks nii ühele kui teisele poole, nii edasi kui tagasi. Ainsaks miinuseks on vokaalne väljenduslaad, tõsi küll, kohati. Lauldud-manatud prantsuse keeles, mis toob esile peenutsemist ja sarmi, ehkki rohkem olnuks helide rõhutamiseks vaja vokaali madaldamist ja pahaloomulist sisinat. Aga lepime tulemusega. Tegu piisavalt põrnitseva (pop)muusikaga.

 

8.0 (7.5-8.5)

Mohawk Talk – Extreme Dreams (2009)

 

Bandcamp

 

• Slacker rock 
• Indie rock 
• Alternative rock 
• DIY 
• Lo-fi 

 

Kaks California päevavarast, kes suutsid nullindate ja kümnendi vahetusel luua kokku 5 lugu – ja seda kahel helikandjal! – , aga need lood on head. Lihtsad ja loogilised, ent ellu äratatud kui elektrivooluga laetud kuivatatud konnakoivad. Kuigi närvetunud, siiski elu tundemärkidega. Kidrad kärisevad ja kriibivad ning vokaal on emotiivselt poolenisti sordiini all, poolenisti valla päästetud, meenutades kohati Loomakollektiivi joodeldamist. Lihtsa struktuuriga lood, mis räägivad normaalseks olemise ja hullumise talumatust vahekorrast, armastuse ja ootuste, lahkumise ja mälestuste kibemagusast suhtest. Kummastavatest hetkedest ja harjumustest selja taha jäänud suhetes, mis ikka kummitavad. Siin see on – kes teab, millega Alex Tatusian ja Eli Kaufman hetkel tegelevad, ent jälg nende poolt on siia maha jäetud. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Projekt Luty – Czucie (2021)

 

Bandcamp

• Experimental rock 
• Alternative rock 
• Avant-rock 
• Noise rock 
• Psychedelic 
• Fuzz pop 
• DIY 
• Shitgaze

 

See on üks lõbus rokenroll, mis koosneb pigem lõikudest kui lõpetatud lugudest, mis on ajendatud emotsioonide puhangust ja vahetust salvestamisrõõmust. Kidrad kiunuvad ja paiskavad elektrit kuulaja kuulmekäikudesse – lugu võib alata ja lõppeda läbilõigatult, teha žanriliselt haake siia-sinna; ent parajal määral, kuulajat üle koormamata. Sekka juttu ja lõkerdamist – igati õigel hetkel. Meenub ühelt poolt Röövel Ööbiku esikalbum "Ilu" ekspressiivsuses, mille toores vorm ja pulbitsev energia vormusid ajatuks; eksperimentaalsema kidrakäsitlusega meenuvad isegi Norra kidraterroristi Tore Elgarøy tööd. Minnes tagasi arvustuse avalause juurde tuleb tõdeda veel kord – lõbus rokenroll, st milles mässuline ja mänguline tahk tekitavad elektrilisi keeristorme. 

 

8.0 (7.5-8.5)

The Hathaway Family Plot – silent panic in public spaces (2022)

 

Bandcamp

  

• Modern classical 
• Art pop 
• Avant-garde
  
• Sound poetry 
• Electronic 
• Noise 
• Musique concréte
• Experimentalism
  
• Contemporary classical 

 

Buffalost pärit muusik Kevin McFadden on kümndate algusest saati üllitanud vähemalt paar albumit igal aastal. Alustanud paari albumiga legendaarse Hollandi netileibeli WM Recordings all, ent plaadifirma tegevuse lakates üllitanud omal käel. Kirjeldamaks ameeriklase loomingut võiks seda teha hiljuti lahkunud Mimi Parker'i ansambli Low näitel – bänd, mis tasahilju ehitas üles oma kontseptsiooni pikki aastaid, et siis kahel viimasel albumil ehitatu konstruktiivselt hävitada. Tõsi, McFadden'i looming on algusest saati olnud avatud kaartidega mängimine, st järjepidev kindlate elementidega opereerimine, mistõttu radikaalsest pöördest ei saa rääkida. Murdumine on algusest saati orgaaniliselt sisse istutatud. Nendeks detailideks on rohkem- või vähemüksildased klaveriakordid, mille ümber askeldavad rohkem- või vähemkripiivad müranikerdused, elektroakustilised ilmingud ja konkreetmutatsioonid. Käesolev üllitis eristub lisandunud vokaaleksperimentidega, mis võtavad kõiksugu kujusid ja varjundeid (nt jantlik operett, luupimistsüklisse kinni jäänud häälikud ja fraasid). Kuigi mainitet kolm elementi ujuvad üksteise suhtes eri trajektoore pidi ja eri proportsioonides, siiski tundub, et tulemus on varasemaga võrreldes ehk naturaalsemgi; kuivõrd tundub, et artistile on oluline leida identiteedi fikseerimispunkt – Bandcamp'i lehel on ta lisanud eraku staatusele ka pianisti oma. Väljapeetud klassikaline muusika igatahes. Aeg viia seesugune muusika suurtesse kontserdisaalidesse.

 

8.5 (8.0-9.0)

Kozstandsya – Make or Break (2022)

 

Bandcamp

 

• Shoegaze 
• Dream pop 
• Indie rock 
• Nugaze 
• Space pop 
• Neo-psychedelia 
• Noise pop 
• Fuzz pop 
• Vaporgaze 
• Electronic

 

Austraalia artist Kozstandsya tegi eelmisel aastal ühe parima kingapõrnitsemisalbumi "Arbitrate". Teha seesugune album AD 2021-2022 tähendab omada sugulust kolme dekaadi taguste teostega (ka visuaalselt – vaadates plaadiümbrist), ent areneda edasi või vähemalt sellest eemale. Huvitav, et telefon pakkus automaatselt sõna "kingapõrnitsemine" asemel "hingepõrnitsemine", mis on ka variant. Teisisõnu, vahtides kingi võib jõuda ka sügavatesse hingesoppidesse (või vastupidi); ent see ei tähenda muidugi, et peaks ilmtingimata tegema introvertset popmuusikat. Võrreldes eelmise albumiga on artist jõudnud nihilistliku(ma)sse (lihtsustatud?) faasi; näidates, et loo sõnumi edastamiseks ja korduvate-muutumatute refräänide vältimiseks piisab loo algusest saati lummav kordusluup sisse lülitada ja lühidalt, ent funktsionaalselt lõpetada. Näiteks lohutada ennast tõe koletust maha surudes ("It Didn't Happen"), gaasiaurudes lenneldes ("Good Girls (Interlude)") ja kõrvaussi produtseerides ("Trying to Reach You"). Kaasmaalane Kevin Parker näitas mainitud lähenemisviisi tõhusust albumil "Currents" seitse aastat tagasi. Kui fotograafias räägitakse tõhusast müravähendamisfunktsioonist kui kvaliteedi näitajast, siis Kozstandsya esmapilgul nõrgestab hämu ja müra kasutamisega popstruktuuri – algul see küll paindub, ent hiljem algkuju tagasi võttes lööb võimsamalt vastu. Ja võnge jääbki lõpuni püsima. Sügavates psühhedeelsetes keeristes ja mälukillukeste tagasisidestuses ülenev, ragisevalt-sahisevalt seinu murendav – õrnalt provokatiivne ja doseerivalt liialdav, ning tänu sellele vaimustav. Ka kuulajale on need 13 lugu väljakutsuvad – hoida end pidevalt helide ja reaalsuse trajektooril, et mitte ära eksida ja uppuda unustusse. Koos Zed-Point'i üllitisega "Lemonade EP" üks selle aasta eepiliseimaid shoegaze-üllitisi. 

 

8.5 (8.0-9.5)

Mart Avi – Blade (2022)

Bandcamp

 

• Singer-songwriter 
• Art pop
• Experimental pop
  
• Post-pop
• Avant-soul
  
• Sophisti-pop 
• Avant-pop
• Electronic
  
• Alternative R&B

 

Ei meeldinud siinkirjutajale Mart Avi paari aasta tagune album "Vega Never Sets" – pärast eelmist kolme suurepärast teost –, mistõttu ei olnud ma kuigi positiivselt häälestunud uut albumit kuul(a)ma. Õnneks kuulates pessimism hajub ja muusika tõuseb. Loomingulised poorid on taas artistis avanenud ning väljendusrikkus ja tundeküllasus õitseb. Ei ole õnneks enam ühe tuntud muusikaloomisprogrammi šabloonset reetlikkust siin tunda. Tundub, et Avi on ratsionaalselt hakanud loomingulisust kanaliseerima, hakanud varasemat eksperimentaalset tulevärki piiritlema, et anda võimalus endale artistina leida kindlapiirilisem ja kestvam kuvand; et millele ka tulevikus toetuda ja pühenduda. Et saaks leivakäärule ka võid peale määrida. Võib-olla eelneva albumi keskpärasust saabki vabandada teelahkmel seismisest tuleneva ebakindlusega – seevastu praegu on Mart Avi varasema postpopartistina tasa, targu ja kindlalt sisenemas moodsa soul- ja R&B-artisti kuvandisse. Eelpoolmainitet šabloonsus on popmuusikas obligatoorne, iseenesestmõistetav; ent sellega ümberkäimise oskus eristabki meistreid keskpärasusest. Kindlasti üks väljapaistvaimaid (pop)albumeid AD 2022.  

8.5 (8.0-9.0)

Miami Slice – Meet Me in the Stars (2022)

Bandcamp

• Dance pop
• Cinematic
• Disco house
• Post-disco
• Italo disco

Rõõm on kuulda, et ameeriklane Christian Montoya on tagasi. Pärast 5-6 aastast pausi on ta tagasi, olles teinud hoogsa diskoalbumi. Hoogsa ja eklektilise, milles on nii psühhedeelset päikesepaistet, vokaalset Jaapanit kui filtreeritud kinemaatilisust. Kuigi ta on ennekõike tuntud aliasena Decktonic – mille varjus on ta teinud erinevaid stiililisi katsetusi (sh diskomuusikat) –, siis teisalt ei ole ime, et spetsiifiliselt diskomuusika platformiks valis ta Miami Slice'i. Selle aliase all on ta üllitanud kaks suurepärast EP'd – "Disco Cuts" (2013) ja "Brooklyn 2 Brooklyn" (2014). Kokkuvõtvalt – kui on olemas meloodia ja hoog ning seda vürtsitatud asjalike nupukeerutuste ja heeblitõmmetega, siis tulemus võib osutuda meeldivaks maagiliseks stiihiaks. Siin see on. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Makunouchi Bento – Short Sounds: Zi de zi OST (2021)

 

Bandcamp

 

• Electronic music 
• Psychedelic
• Electro-acoustic
• Organic electronica 
• Improvised music 
• Hauntology
• Conceptual
  
• Avant-electronica 
• Turntablism 
• Musique concréte 
• Ambient 
• Experimentalism 
• Acousmatic music 
• Avant-garde 
• Experimental electronica 
• Music hall

 

Kas eksisteerivatele filmidele kirjutatud muusika on parem mitteeksisteerivatele filmidele kirjutatud muusikast? Erinevalt mitteeksisteerivate bändide muusikast oleme eksisteerivate olemasolust teadlikud. Üle-eelmiseI kümnendil korraldas Kiwa olematute bändide festivali. Kuigi ta jäi festaritega kõvasti miinusesse – nagu ta ise kord tollal mainis –, tõi ta osad neist olemisse; vähemalt mõneks tunniks-päevaks. Maailmas on tohutult bände, kes küll füüsiliselt eksisteerivad või on eksisteerinud, ent ühele või teisele ei pruugi neid olemas olla. Enamikule ei pruugi neid olemas olla. Need küllap ongi olematud bändid. Kuulaja jõudes nendeni ansamblid aktualiseeruvad, muutuvad päriselt olevaks. Kui helikandja aktualiseerub, siis sellega saab kuulaja rohkem kaasa kui pelga hunniku lugusid-helisid. Saab kaasa hulgi kujutluspilte ja fantaasiaid, uusi maailmu ja universumeid. Erinevalt pärisfilmidest ei pruugi mitteeksisteerivate filmide helindid alluda reeglitele – kui seal ongi reeglid, siis needki on välja mõeldud. Milleks? Distsipliiniks? Terviku piiritIemiseks? (Kõva)tuuma näitamiseks? Kuulates seda 12-loolist teost Rumeenia helivõlurite Felix Petrescu ja Valentin Toma esitluses, millega helindatakse Rumeenia tummdokumentaale ja ringvaatefilme aastatest 1897-1940 (elik vägagi pärisfilme), tuleb nentida duo oskust mängida helidega teose dünaamikat võimendades ja terviklikkust silmas pidades. Otsi lahti jättes ning neid õigel hetkel kokku sõlmides. Determineerides ja teisalt improviseerides. Emotiivselt puid alla pannes ning teisalt kussutades ja auruvälja lastes. Tulemuseks on väga elav tervik, milles harras ämbient ja süvitsi lõikav eksperimentaalelektroonika vahelduvad kummituslike vanahelide ja veiderdava umpajandiga kusagil viirastuslikus vodevillilossis. Tänapäeval kõlaks seesugune vanaaegne muusika ilma kajaefektide ja plaadimängija manipulatsioonidetagi justkui teisest galaktikast. Justkui esmapilgul vastuolulised ilmingud oleks ühte aegruumi kokku toodud. Küll kokku toodud, ent mitte kokku löödud. Tekitatud erimärgililiste helindite vahele orgaaniline tõmbeväli. Muljetavaldav igatepidi. Kohustuslik.

9.0 (8.5-9.5)