
Nullrefs
- Lo-fi
- Indie punk
- Experimental rock
- Noise rock
- DIY
- Avant-rock
- No Wave
- Art punk
Jaapani lo-fi- ja mürarokiskeene on läbi aastakümnete pakkunud kuulajatele kompromissitust ning Zero Orientationi (ZO) teose „Samurai” võib lisada sellesse väärikasse ritta. Ühendades endas eksperimentaalroki, avangardi ja isetegemise esteetika, on tegemist 5-loolise albumiga, mis võidab tähelepanu ning poolehoiu vahetu ja filtriteta energiaga. Plaadi üks silmapaistvamaid tunnusjooni on selle lühiformaat -- keskmise pala pikkus jääb alla kahe minuti. Esmapilgul võib „Samurai” mõjuda kontsentreeritud miniatuurina, kui kõrvutada seda Tõusva Päikese maa legendaarsete müragigantide The Gerogerigegege, Fushitsusha, Boredomsi, Ground-Zero, Keiji Haino loominguga. Ometi on see näiline kompresseerimine petlik. Lugude napile kestusele vaatamata pakatub see massiivsest jõust, tuletades meelde ka Suure Õuna No Wave’i liikumise okkalisema haru Theoretical Girlsi, varase Sonic Youthi ning Glenn Brancaga eesotsas. Just nagu lääne kaasteelistel-mõttekaaslastel, on ka ZO helipildis keskseks instrumendiks kitarr, mille tavapärasest erinevatesse sagedustesse häälestamine loob pingestatud ja ettearvamatu kõlaruumi. „Samurai” pakub nihilistlikku tõlgendust tundeerksast rokkmuusikast. Konstruktiivne nihilism igatahes. Selle erksus -- tahumatu ja jändrik, meenutades traktoriga igikeltsast lahti küntud pinnakänkraid, mis on ometi võimsa seesmise palanguga ühtseks tervikuks sobitatud. See ei ole ei steriilne ega lihvitud produktsioon, vaid elav organism, kus läbi ebatasasuste, konaruste ja heliliste vuukide pääsevad muusikasse värske õhk ning elutähtsad toitained. Just need väiksed-suured praod müraseinas teevadki „Samurai” sedavõrd paeluvaks. Selle asemel, et kuulajat eemale peletada, kutsub see toores ja kompromissitu helimassiiv endale hoopis toetuma; mürarokk, mis koob turvalise tulemüüri enda ümber. 8.5 (8.5-9.0)