Mlem
- Chillwave
- Glo-fi
- Alternative pop
- Dream pop
- Indie pop
- Soul
- Lo-fi
- Hypnagogic pop
- Art pop
- Electronic
- Sadcore
See album on segu chillwave'st ja tameimpalalikust pehmekoelisest hingestatud indipopist. Konkreetsemalt tähendab see muretuid harmooniaid ja pilvituid meloodiaid segunemas värelevate et mitte öelda kaeblike vokaalidega. Käesoleval 8-loolisel on paar lauskõrvaussi ("a losing game", "where'd you go"), mis vahelduvad mõtlikemate ja aeglasemate kompositsioonidega (nt "always you" on oma nime vääriv ballaad, kus imal ja veetlev segunevad väljakutsuvalt). Chillwave'i puhul - olles seda kuulanud 15-16 aastat - tuleb möönda, et parimad näited kahtlemata on seesugused, mulles ingellikud harmooniad-harmooniad segunevad mõõduka madalsageduslikkuse ning tee-seda-ise kohmakusega -- piltlikult väljendudes pilved kohtuvad liivatolmuga (näiteks kui võtta Eesti indiartistid, siis eeskujulike näidetena sellest sobivad Bimini ja Cuubik). Teisalt Indigo Chamber'i minimalistlikust reduktsionismist kumab unenäopopi suurkuju Galaxie 500 minimalistlik ning tempos maha keeratud saund -- hoolimata esmapilgu lakoonilisusest viirgab sellest võimast emotiivsust. Veel on huvitavaid näiteid -- "the ballroom song" kõlab tribuudina Nico'le ja Velvet Underground'ile; see on peen träkk kussutava saksofoniga, mis uneleb kusagil heeliumijääkidest läbiimbunud ruumis. Ka "everyday nostalgia", mida kellegi rikutusest tulenevalt võib pidada kas huumoriks või tõsimeeli helgesse lapsepõlve tagasipöördumiseks. Kokkuvõtvalt on tegu väga korraliku popalbumiga, see tähendab meeldejäävaid meloodiaid-harmooniad ning varieeruvat laulukirjutusoskust. Parim popalbum senini AD 2025. 8.5 (7.5-9.5)
