Autechre -- 2000-XX-XX Germany-Berlin (2000)

Live Music Archive

• IDM 
• Hip-hop 
• Electro 
• Experimental techno 
• Live 
• Avant-techno 
• Abstract 
• Dark ambient 
• Glitchtronica 
• Deep techno 
• Remixes

Rob Brown ning Sean Booth ehk Autechre kahtlemata on midagi enamat pelgast IDM-st ehk intelligentsest tantsumuusikast -- klassikalist IDM-saundi stiilimääratlusena (millele nad ise aluse panid) võis Manchesteri tandemi puhul kuulda nende kahel esimesel stuudioalbumil, ent edaspidi muutus nende muusika tunduvalt masinlikumaks ja mehaanilisemaks, mille käigus sulistati näppe ka taolistes žanrites nagu hip-hop, elektro, (tume)ämbient, mikromüra, hetktõrkelised tehnorägastikud. Muidugi oli ka see intelligentne tantsumuusika, ent seda juba väljaspool žanristiile mõistetuna. Kõike muud veel lisaks; tõsiasi on, et stiilipuhtust siin ei ole, ikka liigutakse erinevate tõmbetuulte servades - mis ei olegi eesmärk omaette -, vaid huvitav on nende äraspidine lähenemine helile, mis kõlab ülimalt loogilise süsteemina, helide loogilise järjestusena. Kõike seda võib mõista konkreetset kompositsiooni juba kuulnuna -- tagantjärele, aga kompositsiooni kulgu ette prognoosida ei ole samas võimalik. Kas see mureneb hetktõrkeliseks jõnksutamiseks või liigub hüpnootilistesse süvatehnohoovustesse või metal(puru)seks klaaspärlimänguks. Kõike seda võib kuulda nende 18-loolisel laivalbumil millalgi Berliinis aset leidnuna (tõepoolest, ei täpset kuupäeva ega lava ei ole suudetud selle taiesse puhul tuvastada), ent Autechre mängib siin ikkagi pealkirjastatud kompositsioone -- need ei ole improvisatsioonid ning laivseadistused, vaid komponeeritud. 9.0 (8.5-9.5)

Animal Collective -- Live at Hideout on 2002-04-04 (2002)

Live Music Archive

• Post-psychedelic 
• Freeformfreakout 
• Avant-garde 
• Noise music 
• New Weird America 
• Avant-pop 
• Electronic 
• DIY
• Live session 
• Experimental pop 
• Free folk 
• Psychedelic pop 
• Art pop 
• Freak folk 
• Indie pop

Kahtlemata Animal Collective oli väljapaistvamaid uusi artiste nullindate hakul ning kogu nullindate vältel kõrvuti Ariel Pinkiga. (kelle muusikat nad muuseas üllitasid oma plaadifirma Paw Tracks all). Käesolev on varaseim laiv/sessioon, mida on isiklikult õnnestunud kuulda. Kuigi formaalselt neljaliikmeline - mida vedasid ennekõike Panda Bear ning Avey Tare - mis ühelt poolt oli väga ameerikalik oma juurtelt, ent teisalt oli kõik see kunstikoolipoisilikult läbi avangardistlike filtrite maalitud. Beachboysilikud meloodiad ning harmooniad, millest jooksevad läbi nii psühhedeelne folkmuusika kui spketraalne elektroonika, nii doowopilik unelus kui ka kaunishingede indimuusika. Kõike seda on kuulda - kõige eelpoolnimetatud valguses - tuleb möönda, et oli selles muusikas ootust ja lootust - nagu ikka uute ja eneseteadlike artistide puhul - kuigi tuleb möönda, et nad lõikasid näppu juba nullindate lõpus (aga ennekõike kümnendatel) - uute väljundite otsimisega, mistõttu nende kvaliteet siinkirjutaja arvates ikkagi langes. Mõnes mõttes on ju see paratamatu, ent jäänuks kauemaks oma algelementidele truuks olnuks nende pärand järjepidavam ning kindlam. "Loch Raven" albumilt "Feels" kahtlemata oli üks neist algelementidest välja kasvanud apoteoos (ehk lugu, mille juurde ikka ja jälle naasen) -- ning neid algelemente on siin kenasti kuulda. Kummituslikud elektroonilised sekventsid, mis kasvavad välja sämpleri hingeelust - kui salvestatakse erinevate sagedustega faile, siis masin lülitub ümber kummastavast energiast laetud sagedustele. Siin seda on, siia on seda kavandatud, siin see mängib ka välja. Loomulikult on siin ka pöörast trummeldamist, rohkem või vähem kontrollitud hõikeid-karjatusi; kõike seda, mida masside manipuleerimiseks kasutatud muusika ilmselt ei pea heaks tooniks. 9.0 (8.5-9.5)

Beirut -- Live 2007-11-26 The Black Session (2007)

Live Music Archive

• Ork-pop 
• Live session 
• Art pop 
• Indie pop/rock 
• Gypsy folk 
• Chamber pop 
• Balkan Brass Band
• Alternative pop/rock 
• World music 
• Covers 
• Balkan folk 
• Brass pop 
• Baroque pop

Käesolev 71 ja poole minutiline The Black Session - olles ilmselgelt inspireeritud ning mida võib vabalt pidada The Peel Sessionsi Prantsuse vasteks - on järjekorras 272 episood, olles osa kuulsast kontsertide sarjast, mida edastatakse Prantsuse avalik-õiguslikus raadiojaamas France Inter. Selle ettevõtmise hing Bernard Lenoir - nii palju ma prantsuse keelest aru sain - tutvustas Zach Condonit (ZC) frankofiilina, kes ise valdab ka Galliamaa keelt. Seda ta seda ka mitmekülgselt demonstreerib, kaverdades muuseas Jacques Breli (aga ka Leonard Coheni tuntuimat lugu ning ka Kočani Orchestrat). Võiks seda 17-loolist taiest nimetada ka ZC lendavaks tsirkuseks -- tema muusika on n-ö tavapärasest muusikalistest gravitatsioonikeskmetest irdunud, ammutades inspiratsiooni Balkani ja Ida-Euroopa rahvuslikust muusikast, millel on tugev mustlasmuusika mekk man. Samas kõik see ei tekkinud päris tühjale kohale tänu Emir Kusturica filmidele ning ka Penguin Cafe Orchestra kammerlik infiltratiivne lumm kumab ameeriklase muusikast olemuslikult läbi. Teisalt on ju tegu noore mehega - tollal 21-aastasega -, kelle muusikalist võrsumist on mõjutanud indimuusika kammerlikumad ja orkestraalsemad ilmingud. Viiulid liuglevad, tromboonid ning trompetid süstivad mänglevust -- fragmenteerides tema kunsti millekski eraldiseisvaks ja autarkiliseks. Seega kuulete nullindate ühe kõige omapärasema artisti spetsiaalesinemist Prantsuse avalikkusele -- osana intiimsest ja prestiižsest otse-eetri traditsioonist, mis on kestnud 1992. aastast saati. 9.5 (9.0-10)