Kitty & the K Greatest Hits (Kitty & the K)

Kitty & the K on Rootsist Göteborg`ist pärit duo. Kitty Jutbring ning David Sundqvist. Naine ja mees. Nagu seesugustele kooslustele omane, armastavad omavahel punki (mees) ja elektrot (naine) kütta. Jajah, küllap olen üks šovinistlik soorolle ning liigitusi pealesuruv tõbras. Nähtavasti niimoodi mõtles minust aasta-kaks tagasi üks PunaMust liikumise aktivist, kui juhtusin süütus situatsioonis seostama oma 2aastast tütart ning seelikut. Ütles, et ma juba suruvat lapsele soorolle peale. Paar kuud hiljem ühel väliüritusel ajas ta endale anarhiamärgistusega nahktagi selga ning jalas olid...üllatus-üllatus Converse`i tossud. Sellest hoolimata põhitemaatikaks tema suus olid obsessiivne riikide lagundamine ning (suur)korporatsioonide vastasus. Ning oli korduvalt Saksamaal ning Põhjamaades suurtel protestimarssidel osalenud ning isegi türmis istunud. Sarnast asja täheldasin ma ka ajakirja Wire esikaanel – Asian Dub Foundation`i ühel liikmel oli moodne toss jalas (ning globaliseerumisvastane leksika suus). Skisofreenia. Või on see Stockholm`i sündroom?

Kitty & the K kuulub Rootsi uue laine elektro(rokk)-ja süntpopi liikumisse (Blipp!, Space Age Baby Jane, Blunda, Sophie Rimheden & Hakan Libdo, Basswood Dollies, jpt), laksates oma energia ning süüdimatusega. Nagu ühele õigele popelektro(rokk)duole kohane. //I am the motherfucker/ are you the motherfucker too?//. Tõepoolest, mida muud saakski oma debüütalbumi-kogumiku nimeks panna kui mitte “Greatest Hits” - lood pärinevad ajavahemikust 2003-2006 -, kui duo on ilmselt tegutsemast lakanud. Duo tegi väga nauditavat kunstipärast (ning vahetevahel ka unelevat) elektropoppi. Meenuvad isegi 80ndate lõpu blonde hair indie-pundid (Darling Buds, Transvamp Vision). Ning St Etienne ka! Näituseks suurepärases lõpuloos The City. Paar tõelist tapjat on veel selle peal (The Boy, By The Way). Album suudab algusest lõpuni ühtlaselt head taset säilitada, ning see on kvaliteedimärk! Iga kuulamisega läheb album aina paremaks! Mina peatusin 8.8 punkti juures.

Kuula albumit siit

8.8

Gnomefoam Retina Fanfare! (Jamendo)

33 aastane Bradford`ist pärit Steve Bromley on tuntud projektidest Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai ning Almiqui. Kuid ennekõike on ta Gnomefoam, veider plunderphonics-artist (kuigi jah, sõnapaar “veider plunderphonics-artist” kõlab veidi tautoloogiliselt), leibli Rack& Ruin Records`i (R& R) üks “staare”. Tema töövahenditeks on hoomamatu popmuusikaline traditsioon, ebastandardsus ning arvutiprogramm Audacity. Dadaistlik elektroonika (eelkõige kaks esimest albumit), pseudo-drum and bass, kitarririfid, loop`ivad vokaalfraasid-manifestatsioonid. Pori määrib taevast, n-ö lahtise saundi kontseptsioon kontrasteerub hi-fi õhuliste ning kergete orkestratsioonidega. Ka eestlastel on sarnase lähenemise ning kõlaga artist kenasti esindatud - Lauri Sommeri ning Villem Valme projekt Tuljak eelmisest kümnendist.

Retina Fanfare! on briti viies album, ning esimene, mille ta on reliisinud väljaspool R& R. Uus album on välja antud (Euroopa suurima vaba muusika keskkonna) Jamendo all. Hakitud, teravad bassid, atmosfäärilised helid, süntesaatorkitarride rifid (Edible Pants) – justkui toimuks võitlus müra ning vaikuse polügoonidel ning adrenaliini kõrgele pumpamine vastanditel mängimise kaudu. Hektopeds in Love on atmosfääriline, kuigi tavapärasest kitsama sagedusamplituudiga drum`n`bass. Fangs – energiast tulvil electro-indie pakub täiesti uue kogemuse Gnomefoam`i mängumailt. Ka Unfurl (Punch Up) otsib alternatiivpopist tuge. Who Knows ristab chiptune-elemente hajutatud vokaali, muuseas ka autotuunitud vokaali, ning helifektidega, lähenedes Gnomefoam`i esimese albumi “Frozen Freedom” kõlapildile. Albumi lõpetab juba turvaline süntpopp, v.a loo lõpp (Benefits).

Hea inimene Steve Bromley saatis mulle oma järgmise albumi “Fucklord Dragonfist” versiooni, mis peaks ilmuma tuleva aasta alul. Igal juhul on küllaga põhjust järje ootamiseks.

Kuula albumit siit

8.7

Album Quantization Proclamation (Delhotel)

Album on Monterrey`st pärit kvartett, mis on tegutsenud 2002. aastast saati ning jõudnud selle aja jooksul välja anda üle kümne albumi. Bänd on olnud Mehhiko kriitikute lemmiklaps ning leidnud ka USA`s vastukaja – New York Times kirjeldas nende üht laivi kui “toniseerivat hilisõhtust laengut, mis koosnes sumisevatest elektroonilistest loop`idest ning vihasest garaažirokkreivist”. Tõepoolest, Album on algusest saati indie`t ristanud electro`ga, ning laulnud hispaania keeles. Tõsi, erinevused albumite vahel on jäänud üsna kosmeetilisele tasemele. Samuti ei kostu albumitelt eelpoolmainitud “vihast garaažirokkreivi”. Kui kostubki, siis ainult pooles vinnas ning vähe. Mehhiko neliku puhul on üksikosade summa suurem tervikmuljest – lugudes kombineeritakse huvitavate heliefektide ning taustadega, neis on sentimenti. Kaasaegne laiaskaalaline elektropoprokk.

Uue, viieloolise albumi kõik lood on tasemel. Avaloo No Diga Eso electro-vitsadega piitsutamine, orkestreeritud taustad ning pseudošamanistlik joodeldamine tekitavad huvitava kontrasti. Jesus Quantizo Mi Beatbox on autotuunitud vokaali ning LSD Soundsystem`i rütmidega lugu. Nimilugu hiilgab eriilmelise struktuuriga – korraliku draiviga õrnalt lainetavad kitarriliinid vahelduvad happeliste sündipannoode ning pekslevate rütmidega. Viimane lugu Adivanar on harmooniate ning meloodiate seisukohalt kindlasti väljapaistvaim - catchy`d kitarrid on selles kõiges süüdi.

Kui soovitada mõnd Albumi albumit, siis kindlasti osutaksin sellele. Siin on rohkem sädet, vürtsi ning vähem laialilagunemist. Samast geograafilisest piirkonnast ning sarnaste suundumustega bändidest väärivad kindlasti kuulamist ka Mercey Hot Springs ning Fuck Her, or the Terrorists Win.

Kuula albumit siit

7.8