Ghobi – Amba (2022)

S P E T T R O rec/Bandcamp/Free Music Archive

Post-rock Avant-rock Experimental rock Art rock Ambient rock Twang Slowcore Post-classical

Udupasunad, šamaanitrummid, pikaks venitatud kidrarifid ja häälutused, moondunud kajad ja lõikavad raginad -- võib siis midagi taolist kohata Jenissei või Obi jõel? Kas see on sealne kohaliku värvinguga rokkmuusika? Kidrakaabel veetud otse tootemisambasse? Potentsiaalselt küll, ent reaalselt mitte -- lokatsioon on Apenniini poolsaar -- nii kolmik kui plaadifirma kannavad edasi Itaalia kuulsusrikka tumeämbiendi ja avangardmuusika oreooli. Peenekoeline tumemeelsus läbib albumi igat trummilööki ja kidraakordi -- justkui midagi nähtamatut varitseks selle heliseina taga. Tunded on maha surutud, tunded võivad ära anda; pigem jääda lakooniliseks väljenduses, tekitada lihtsaid kombinatsioone, andes asu kuulajale oma fantaasiate vallandamiseks. Kohati on see laiaekraani-postrokk, kohati vesterni-Amerikaana, kohati eelpoolmainitet pärismaalaste helivägi -- kes neid suudaks eristada? Ei olegi vajadust ja õigust, kuivõrd taies on meistrite oma.

Orca, Attack! – C.M.S.O. (Learning by Listening Vol. 1) (2021)

Strategic Tape Reserve

Avant-garde Doo wop Ambient Electronic music Experimentalism

See üllitis tekitas huvitavaid mõtteid seoses Brian Eno kuulsa kommentaariga ämbientmuusikast. Mainitet muusika funktsionalistlikku rolli mööbli ja muu säherduse keskel; käesolev üllitis kõlab mööbli kokkumonteerimise muusikana. Siin on informatsiooni voog, mis kommenteerib mingisuguseid protsesse; mille tähendus jääb aeg-ajalt arusaamatuks (robotlikud hääled-moonutused) nagu ka üldisemalt aeg-ajalt instruktsioonide lugemine. Elik instruktsioonidega võiks kaasneda muusikaline saade, mis oleks siis õige nimetusena ämbiendi-järgne muusika. Tõsi, arusaamise muudab keerulisemaks asjaolu, et käesolev kõlab ämbiendi-eelsena -- nimelt alguslugu ja hilisemad killud meenutavad väga avangardansamblit The United States of America't ning nende heledahäälset solisti Dorothy Moskowitz'i, kes tegutsesid 60ndatel. Doo wop, panoraamne Amerikaana, sardooniline elektroonika, akadeemiliste ringkondade muusika segatuna millekski imetabaseks. Helesinine American Dream, mis haihtub haardeulatusest -- see oli juba valemis --, ning asendub reaalse tapjavaalade rünnakuga jõuka elu sümbolitele -- nagu on viimastel aegadel juhtunud jahtidega Vahemerel.

Niili – The Blood Countess: Devotees of Elizabeth Báthory EP (2023)

Podreira

Raw black metal Black noise Blackened death metal

Koerakoonlased hauguvad aukus silmadega vihast viisikest -- pühendatud verisele Ungari krahvinnale Elisabeth Bathory'le (üks peamisi misantroop-ekstreemmetallistide inspireerijaid). Toores, suht habras, koorikjas ja aeg-ajalt laiali lagunev. See ongi toore mustmetallmuusika võlusid, kui kidra, bassi ja trummide kaskaadis ei suudeta energiat ja raevu piisavalt kontrollida (või väljutada), et asi tardub hetkeiks amorfseks känkraks. Siis ongi tulemuseks mustav müra, saatmaks vihast nüristunud järavat vokaali (Mõhk ja Tölpa võiksid olla artisti gospelkooris). Pealtnäha pisiasi, ent dünaamikasse puutuvalt ülioluline. Kui psühhedeelia eeldab narkoaineid või teatud füüsilisi praktikaid, et "minna väljapoole", siis toored mustmetallistid säherduse praktikaga kaotavad samuti kontrolli ning lähevad väljapoole. 10-looline taies 16-minutilise tungi ajel on võimas energia loomine ning kanaliseerimine, mis lõikab nii vaimselt kui füüsiliselt. Vägagi usutav. Verine Liisu tunneks perversset meeleliigutust.

Fake Area Code – II (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Avant-rock Progressive electronic Neo-psychedelia Kosmische Musik Experimental rock Electronic Neo-psychedelia Freeformfreakout Space rock Improvised music

Eesti mürarokil läheb ilmselgelt kenasti -- Zahir jätkuvalt tegutseb ning sel aastal ilmusid albumid nii Fake Area Code'il kui hiljuti Other Eyes'il. FAC'i teine (muusikakriitikute klišee on, et raske) album jätkab müramist rohmakate (aju)kaablite ja lootusetult sassi läinud efektiplokkide vahel. Ikka vokaal, süntesaatorid ning trummid tekitamas toorest psühhedeeliat, milles on nii pinget, ängi, viha; ning lõppeks toimub vabanemine. Toorest liha tarbinud budist palveid ladumas. Või siis ümber pööratuna -- näiteks teise loo alguses, mis kõlab Klaus Schulze, Ash Ra Tempel'i kui Tangerine Dream'i valdustesse sisse murdmisena; et sealt hakata edasi tembutama nii vokaali, trumme kui elektroonikat keeristeks keerates. Sealses labürintjas ruumis leiab igaüks endale oma nurgakese. Mingil hetkel hakkavad tektoonilised sündibassid kogu kupatust hüpitama -- noh, hea ja halva tundmise kaev variseks maa sisse. Lõpulugu prääksub-vigiseb-tuuseldab kui ahvikäpp orki turjal. Ei viitsi enam punne albumitele lisada, aga see on kindlasti üks selle aasta rokialbumeid.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Oizak – Camping Sauvage ! (2022)

Indierockmag/Bandcamp

Kosmische Musik/Progressive rock/ Art rock/Progressive electronic/Avant-prog/Cinematic/Synth-rock/Experimental rock/RIO/Cosmic synth

 

Kuulates seda albumit ei imesta, et muusikaline rühmitus tuleb Narbonne'ist Prantsusmaalt. Nimi "Oizak" on tagurpidi "Kazio", mis kõlab kui tuntud klahvpillitootja nimi natuke moonutatult (justkui Magma-maal kasutatavad süntekad). Klahvpille on siin kõvasti ja valjult, ent Briti progeroki intellektuaalsete ja psühhedeelsete püüdluste asemel on siin kinnistatud intellektuaalse ja filmiliku ristand. Heldon, Ose, Space, Air, M83. Samuti Magma fiktiivne võrestik immitseb helide taga. Meenub ka Prantsuse 70ndate ulmemultika "Metsik planeet" heliriba; sellel viieloolisel tuleb esile nii idealistlikku elektroonilist kosmilisust kui idealistlikku roki idee edasi arendamise mõtet. Maneerlikkuses vaevalt artisti süüdistada saab, kuna kompositsioonid on selleks piisavalt keerukad ja mitmekihilised. Eks see roki mõiste ole ka siin pigem vihmavarjuline kui konkreetselt osutav. Ühesõnaga, milleiganes-järgne muusika, mis on kunati nauditav.

8.5 (8.0-9.0)

JDisk – Nativitas Stellae (2023)

Bandcamp

Flashcore/Breakbeat/Breakcore/Sampledelic/Electronic music/Alternative dance/Drill and bass/Deconstructed pop

Argentiina helitrikitaja uus album on kõike ja mitte midagi -- nii võiks kõlada klišee. Klišeedest ja eelarvamustest poptööstus toidubki. Kõikjal ja eikusagil. Produtsent söödab mõnuga kõike DJ-hakkmasinasse. Breikbiit on justkui kõige alus, kuigi seal on ka postpunki ja isegi kingapõrnitsemiskajasid. Põhiliselt siiski serva peale elektrot, tehnot ning põrunud trummi ja bassi, hektilist UK garage'i ja wonky't, mille taamal või siis sellest kasvab välja lahti võetud ja sageli "valesti" kokku liimitud popmeloodiad-harmooniad. Naivism kohtub kõige moodsamate tendebtsidega. Seda saundi nimetatakse flashcore'ks, kuivõrd heliliselt ja stilistiliselt kõik sähvib-lehvib, käändub ja väändub -- läbi väändunud helikoe kõik helkleb ja sädeleb. Eks see intensiivsus ja kramplikkus tekitavad kuulajaski aeg-ajalt segadust ja peapööritust, aga see on igati tervitatav.

8.0 (7.0-8.5)

The Hathaway Family Plot – There Is No Discord (2023)

Bandcamp

Modern classical/Micronoise/ Experimentalism/Post-classical/Art pop/Avant-garde/Spoken word

Buffalo'st on pärit üks lemmikuid -- Mercury Rev; samast linnast on teiseks lemmikuks kujunenud Kevin McFadden'i ühemeheprojekt, mille raames ta üllitab keskmiselt albumi aastas. Esimesed tema teosed anti välja Hollandi plaadifirma WM Recordings 'i alt 12-13 aastat tagasi, järgmised on ilmunud omal käel -- algne suht väänlev eksperimentaalne elektroonika on tasahilju nihkunud uusklassika suunas, samas on ta loonud sellest omanäolise mustri, millesse on kunati kootud sõnalist osa, mikro- ja makromürglit, suupillimängu, varitsevat-pingestavat feedback'i, maitsekat autotune'i, läbi sahisevate raadiolainete esile tungivat häält ja sõnumit. Nihestatus on selle mängu nimi, mille pealmine kiht -- voolavad klaveripassaažid -- on taustaks, mida mööda teised komponendid libisevad ja valivad trajektoore. Nihestatus tungib paratamatult kuulaja kujutelmadesse -- kujutlemas smokingus artisti ontlikus kohas ontlikule publikule tiibklaveri taga mängimas muusikat. Ei -- sellele päris elus ei oleks kohta ei kabaree- ega vodevillilaval! Muusika ja situatsioon mõlemad on sürrealistlikud. Ja jäägu nii.

8.0 (8.0-8.5)

Orgonon Sound Machine – Ashes (2023)

Soisloscerdos/Bandcamp/Archive.org

Neokrautrock/Cosmic synth/Alternative dance/Art rock/Avant-funk/Psychedelic/Kosmische Musik/Acid techno/Motorik

Kaasaegse muusika juures näikse häirivat elutus ja pealiskaudsus -- isegi kui vorm on uhke ja mõnikord ka põnev, ei jää see reeglina siinkõnelejat kummitama (eks igat helikandjat tuleb eraldi vaadata). Võrreldud on isegi kaasaegse popi keerukust jätsuga, ent see ei ole argument. Kuulaks siis pigem transgressiivset Stereolab'i, Broadcast'i, Seefeel'i ja Boards of Canada't, milles on ainest, sügavust ja stiili rohkem. Põnevam on pöörduda minevikku oma isade-emade ja isegi vanaisade-vanaemade manu, kes tegid mussi põnevalt ja hingestatult. Näiteks Kraftwerk, The Silver Apples, John Cage, Faust, Harmonia, Brian Eno, keda on mainitud Itaalia artisti mõjutajatena. Ega's ka Eliane Radigue, Delia Derbyshire, Neu!, Tangerine Dream ning Ash Ra Tempel ei ole külgi mööda maha jooksnud. See on tegelikult hämmastav, kui elav oli varane elektronmuusika. Käesolev on mööndustega kosmiline psühhedeelia Moog-süntesaatorite supis, viies inimesi helgesse tulevikku, mida tegelikkuses kunagi ei tule. Ilmselt seda mõistab ka autor, kuivõrd albumi pealkiri osutab lõpetatusele. Niivõrd palju on midagi uhmerdatud, et asi on ära kulunud või maha põlenud. Või püsib visalt lootus uuele koidikule. Siin seda lootust turgutatakse Teutooni kosmilisest muusikast pärit rütmide ja meloodiatega, muutes seda rohkem kaasaegseks (tantsu)muusikaks. Tegelikult on asi isegi sümpaatsem -- Orgonon'i muusikas on 80ndate lõpu ja 90ndate alguse analoogtümmi, mis on ühtaegu nii mahlakas, veits risune kui müstiline matakas. Tõsi, loos "The Un Popular 01" olevad orientaalsed mõjud ja kerge madalsageduslik vaib vihjavad Muslimgauze'i esteetikale -- sealt edasi osutuspunktile ja piirialale, mis on ühtaegu nii ühendav kui konfliktne. Lõpuloos kannab maagiline tume funk kuulaja veelgi meeldivamalt randa. Mõned asjad on igavesed ning on mõeldud kestma. Kaasahaarav ja meisterlik süntees.

8.5 (8.0-9.5)

Coen Oscar Polack – A Concrete Pasture (2023)

Moving Furniture

Drone/Electro-acoustic/ Experimentalism/Ambient/Musique concrète/Avant-garde/Sound art/Field recording

Hollandi helialkeemiku käesolev üllitis ilmus rohkem kui kolm aastat pärast keset Covid-19 pandeemiat ja sellest ajendatud albumit "Harlemmerhout" -- eesmärgiks pakkuda konkreethelide abil tröösti sulus inimestele. Mäletavasti kasutas ta kodulinna Haarlemi pargis salvestatud helisid. Nüüdseks on pandeemiline situatsioon kardinaalselt muutunud, ent heli seetõttu nii põhjalikult ei muutu. Konkreethelid on jätkuvalt esindatud, piisavalt on elektroakustilisi katsetusi, ka tuulekelli meenutavad improvisatsioonid on kohal -- siuksed pehmed ja nunnud akordid siia-sinna kiikumas. COP-i tugevus on seisnenud abstraktse tuttavliku heliga edukalt ristamises; sinna vahele-peale-ümber-alla igasuguseid helikatsetusi -- pärishelidest väljaarendatud rütmid, kiirendatult keriv droonheli, mis mingil hetkel omandab udupasunate mõõtme ning lõppeb -- üllatus-üllatus -- saksofoni soologa. Mis ta tegelikult nii väga üllatus on -- sobib ju suurepäraselt otsa! Avaloo "Cuero Nero" eepiline, koguni pompöösne ilu (milles on natuke nii Arvo Pärti, Fennesz'it kui Tim Hecker'it) sai astendatult loogilise otsa. Kuigi kontseptualistid võivad viriseda hollandlase muusikalise hüperaktiivsuse peale, veab artist helilises meisterlikkuses igati välja.

8.0 (7.5-8.5)

Pinktool -- Mutabor (2020)

Bandcamp

Ambient/Experimental techno/Kraut-techno/Dark ambient/Experimental electro/Avant-techno/Industrial techno/Electronic music

Eesti artist Silver Lepik aka Pinktool alustas muusikaliste eksperimentidega nullindate alul kodumaise muusikaprogrammiga Sound Club, kasutades ära 8-bitise resolutsiooniga muusikaprogrammi eeliseid ja miinuseid. Viimase all pean silmas seda, et lisaks iseloomulikule madala resolutsiooniga helikoele oli seal kuulda särisevat breikbiiti, tummist elektrot ning trummi ja bassi ning rajumat electroclash'i ja industriaalset rokki. Stiililiselt kindlasti midagi veel, mis kõik meenutas tollast Tartu elektrotehnovaibi (Mürgelmaschine, Fuck Yuo I am a Robot, Barthol Le Mejor, Kiwa elektro/tehnoeksperimendid näitustele ja festaritele jpt). Soovitan hankida -- kui veel on võimalust -- kolmest kassetist koosneva kogumiku, mis võtab kokku aastad 2000-2011; välja antud Trash Can Dance'i plaadifirma all. Eelpoolmainitet Kiwa kasutas ka sõna "Mutabor", ning siin on mõiste asjassepuutuvalt taas pinnale ujunud. Hälbimine varasemast, ent hoides alal mingit sarnasust varasemaga. Lisandunud on laiaskaalaline ämbient, ent chiptune/bitpop-vaimud ja nurgelised rütmid ilmuvad siin-seal välja. Artisti mängulisus ei ole kuhugi kadunud -- kombineerib, võtab lahti ja paneb kokku, lõikab ja armistab. Armistab armastuse ja kirega. Nimetagem seda muusikat industriaalpikendusega tehnoks ja ekektroks (pahaendelised mürad-tumedad kajad undavad perifeerias rütmihingedelt maha roomanuna), samas muutumata surmtõsiseks huumorimeeleta tumepuristiks ("lindistame hauakaevamishelisid" sic!). Kuigi varasemal loomingul on stiihilise murdmise tõttu veidi suurem väärtus siinkirjutaja silmis, on käesolev taies muusikaliselt igati tasemel.

8.5 (8.0-9.0)

Presque Papegaai -- Dusty Dawn (2023)

Higher Living/Bandcamp

Neokrautrock/Indietronica/Post-rock/Electronic/Art rock/Drone pop/Psychedelic/Avant-pop/Motorik/Avant-funk

Presque Papegaai 6-loolise pooletunnise albumi ühes loos rõhutatakse korduvalt, et "all is up to you". Praegu arutatakse laiemalt, et mis saab Iisraeli-Hamasi konfliktist -- et kellel on õigus? Kogu see inimlik moraal ei maksa tegelikkuses mitte midagi, kuna kõik taandub ausale looduslikule printsiibile -- tugevam võtab oma; ning tugevam on see, kes on nii isiklikus plaanis kui kogukonna-rahvana rohkem vaeva näinud-tööd teinud. Selle eelduseks omakorda on, et on põhimõtted ja usk, millele truuks jäämise nimel nähakse vaeva. Kellel tugevama printsiip meelest on läinud, vaadaku loodusfilme kiskjatest -- nad on osavad tänu miljonite aastate jooksul arendatud oskustele. See ei ole ainult instinkt, vaid ka tarkus ja kavalus. Laiem tarkus seisneb näiteks selles, et end kui tapamasinat tuleb ohjeldada -- ei saa ega tohi tappa lõbu pärast -- looduslikud eeldused nõuavad uut kõhutäit mõne aja pärast. Kui on vaja, siis tuleb teha koostööd. Arusaadav, et verbaalne pool on osa strateegiast ning omaette majandusharu, ent tugevad näevad seda läbi ja ei lase ennast segada. Ka muusikas on pinnale jäänud pigem need, kes oma asja on arendanud ja moevooludele kui sügavale faktorile trääsa näidanud. Kui rääkida kaasaegse indimuusika olulisematest artistidest, siis üheks on kindlasti Michael Rother'i-Klaus Dinger'i duo. Isegi väga konkreetse Neu! loo -- "Isi" -- võib välja tuua, millele kaasaegne elektroonilise kaldega postrokk ja indielektroonika toetuvad. Stereolab, Broadcast, The American Analog Set, The Dylan Group, The Mercury Program, Ladytron, Hood, Tortoise, Ruhr'i piirkonna uuslaine. Lisaksin veel ka Mouse On Mars'i ja Boards Of Canada. Ka käesolevas teoses kõneleb kõik eelpoolmainitu -- siin on täpselt väljamõõdetud motoorset funk'i, mis ühtaegu tekitab ja pühitseb kui eneseküllane üksus. Kitarrid, süntesaatorid ja trummid tekitavad eri kombinatsioone, erineva tugevusega gravitatsiooni ning pinnavirvendust. Energia ei lähe sellest helikerast kaduma, vaid formeerub ümber. Kõik see kandub üle kuulaja vaimsele ja füüsilisele tasandile vibreerima.

8.5 (8.0-9.0)

Philipp Johann Thimm -- Birds Singing Till The World Ends (2023)

Italic

Indie pop/Art pop/Post-rock/ Experimental pop/Neokrautrock/Electronic/Baroque pop

Philipp Johann Thimm on 30ndates eluaastates Saksa muusik, kelle 12-looline teos on nii kunstiline ja katsetuslik kui ka hingekellade pihta lööv ja pingeid maandav. "Tsirgud laulvad Maa viimsepäevani" on parimaid indialbumeid käesolevast aastast -- kõlab igati värskelt ning avaralt (mikker on olnud avatud eri kohtades -- pärishelid on kaasatud), kuigi indipärdikud leiavad vihjeid nii Jason Pierce'i pimestavast armastuskaemusest, David Sylvian'i klantseksperimentaalmuusikast, Radiohead'i muserdunud helivaost, kaasaegsest popmuusikaga flirtivast klassikast ja õhulisest barokkpopist; jõudes otsapidi elektrooniliselt pulseeriva postroki ja neokrautroki manu, makstes sedasi tänuvõlga Saksa eksperimentaal(rokk)muusikale. Kõik need tuttavlikud elemendid on omanäoliselt üksteisesse seadistatud või millekski kolmandaks sünteesitud.

8.0 (7.5-9.0)

nula.cc -- Octalogue (2023)

Bandcamp

Drone/Minimalism/Avant-garde/Microtonal/Musique concrète/Experimentalism/Sound art/Field recording/Ambient drone/Dark ambient

 

Prahas pesitseva Lloyd Dunn'i ühemeheprojekt konkreetiseerib käesoleval 8-loolisel albumil muusikalisi vorme; arvestades, et muusik on varem silma paistnud pärishelide salvestamisega, mida on pigem esitletud audiopäevikutena, mille puhul on oluline aeg ja koht. Ega siis vana koer vanu harjumusi niisama ei hülga -- konkreethelid ilmnevad kas rohkem või vähem varjatult; hakates selgemalt üle võtma albumi keskosast saati (tihti lopsakas panoraamne helind). Albumi algus on pikaldaste droonkompositsioonide päralt, milles minimalismi esitletakse perifeersesse skaalaossa jäävate mürapiiskade, pärisheli katkete ja vibreeriva võimendatusega. Kõik see liigub-kõigub keskmest sisse-välja, luues dünaamikat ja tuues vaheldusrikkust. Droonmuusika on sageli ämbientmuusikaga läbi põimunud -- ka sel juhul pikad akordid omandavad sfäärilisi mõõtmeid, olles kord helgemad, kord tumedamatest voogudest kantud. Kohati on vorm jälle rõhutatult kasin või keeratud väändes elektrooniline efekt peale. Tulemus on meeldivalt mitmekesine eelduslikult kasina muusikavormi puhul.

8.0 (7.5-8.5)

Sumn Conduit - Valve Is Released (2023)

New Weird Australia

Avant-garde/Experimentalism/Sound poetry/Avant-garde/Sound art/Drone New Weird Australia

Austraallaste arusaam uusveidrast (folk)muusikast näikse märgatavalt erinevat teiste rahvaste omast. Piisab sellest, kui kuulata New Weird Australia-nimelisi kogumikke -- mis pigem on inspireeritud didgeridoo madalaimatest sagedusest ja põliselanike sügavaimatest hingevõngetest. Alati võib ju muuta nimetusi ja võtta kasutusele uusi stiilimääratlusi, ent kõikjale juuri ajav eksperimentaalne loomus jääb niikuinii kestma. Veider see reeglina on; võib-olla ka (täiesti) uus. "Uus" on postmodernistlikul ajastul väga suhteline mõiste -- ilmselt keegi on üht või teist juba varem teinud; kuigi jah, ühte ja samasse jõkke ei astuta kunagi kahte korda. Sumn Conduit'i 6-looline taies lainetab madalate väljavenitatud kidra- ja aborigeenide rahvuspilli madalhelide võnkudes Ben Carey kehastuses, mille kohal võngutab häält ja trikitab vormiga Sonya Holowell (Laurie Anderson'i ja Meredith Monk'i meenutavalt); kuigi instrumentaalhelisid väidetavalt on tekitatud modulaarsüntesaatoril, ei muuda see muljet. Ning kavatsuslikkus tuleb sõnaliselt esile ühes loos -- küsitakse energia olemuse järele; sellise hillitsetud vao kündmine elektroonilise adraga pillub krutskiliselt haake siia-sinna; see on välk, mida kistakse mitme piksevarda suunas.

8.5 (8.0-8.5)

Adrien d'Elzius -- Silent Revolution (2023)

Abstrakt Reflections

Ambient techno/Experimental techno/ Remixes/Electronic music/Avant-techno

Kaks nädalat tagasi Argentina leibeli Abstrakt Reflections'i all üllitatud Belgia produtsendi muusika ühendab Mandri-Euroopa Uduse Albioniga. Adrien d'Elzius ei tee saladust, et teatud katsetusliku suunitlusega  plaadifirmade artistide looming on teda mõjutanud. Märksõnadeks on intellektuaaltantsumuusika, abstraktne tehno, algoritmidest sündinud murtud rütmid; ning teisalt harras ent punktuaalne sfääride muusika. Mandri-Euroopa traditsioon ulatub ajaliselt muidugi märksa kaugemale -- klassikaliste heliloojateni (nt kuulda-kuulata Autechre'it kõrvuti Vivaldi ja Bach'iga). Euroopa on olnud lõputu -- nagu laulis Kraftwerk'i-nimeline eeltehisintellekt. Nii teaduses kui kunstis, nii mõttelistes järeldustes kui helikombinatsioonides. Siin 6-loolisel kõik õilmitseb ja hingab, pakkudes sügavust ja elurõõmu. Siinkirjutaja eriti naudib peenetundelisi vokaalvõbelusi, mis meenutavad Mille Plateaux'i artisti Curd Duca vastavasisulisi tegemisi nullindate algul.

8.5 (8.0-8.5)

fydhws -- ВТОРНИК ПРИКВЕЧЕР (2023)

Bandcamp

Experimentalism/Reductionism/ Avant-garde/ Improvised music/ Ambient/ Electronic/ Art music

Kristijan Petreski aka fydhws on kitarrivirtuoos Põhja-Makedooniast (kes on lisaks tuntud ka kui Sferi ning seotud kunstilise rühmituse/plaadifirmaga NGC 147), kelle kunstiga puutusin esmakordselt kokku nullindate lõpul lastfm-is (siis kui too oli veel äge keskkond). Käesolev üllitis koosneb üheainsast 49-minutilisest kompositsioonist, mille puhul on keeruline kindlalt väita nii loo improvisatoorset kui deterministlikku iseloomu. Ilmselt on siin nii üht kui teist -- nii järjepanu korratud motiive kui muutlikkust on siin ohtralt. Muidugi on siin esindatud kitarridel mängitud ornamentika -- mis ei pursku mürarohkeks kõminaks ega võimsaks ruumi avardumiseks nagu mõnel teisel artisti albumil --, ent on ka klaaspärlimängulaadset sfääride muusikat, mis näikse manatud olevat klaasharmoonikal (samas kes teab mis instrumenti on töödeldud või on kõigest kasutatud harmoniseerijat). Perifeersed ja vähemkuuldavamad helid on toodud tavapärasest rohkem keskele -- neid on võimendatud ja enam fokuseeritud. Heli on õrnalt vilisev-kahisev. Heli hakkab pihta kitarride domineerimisega, mis märkamatult areneb eelpool kirjeldatuks.

8.0 (7.5-8.0)

Ben Lorber -- Nekudah Tovah (2022)

Bandcamp

Free folk/Drone folk/Folk indie/Psych-folk/New Weird America/Klezmer/Indie folk/Weird folk

Ben Lorber on Tuulisest Linnast pärit juut, kelle 11-looline taies on ajendatud juudi liturgiast, palvesõnadest, jidišist, klezmer-muusikast. Ning juudi kultuuris väga olulisest käilakujust rabi Nahman'ist (kellest pidas lugu ka meie kadunud Jaan Kaplinski), kelle kontseptsioonist on tulnud albumile pealkiri. Mis konkreetselt osutab headuse osakesele igas inimeses, mis igaühel tuleb eneses üles leida ja seeläbi saab ka võimalikuks teistega ühendumine. Kõik lood on lauldud jidišis, v.a üks lugu inglise keeles. Võib ju irooniliselt tögada, et see taies on 20 aastat hiljaks jäänud (nt muusikaliselt sarnane Animal Collective'i albumiga "Sung Tongs", mis ilmus 2004. aastal), ent selle spirituaalne ülesköetus ja vahetu siirus kütkestab ka teisi. Peamiselt vokaal(id), kidrad ja viiulid loovad gruuvi, vahele ka mõtlikumaid hetki -- ühes loos orelil mängitud pikad noodid võtavad ette sõidu sügavale sisekaemusesse.

8.0 (7.5-8.5)

MoHok + Tokee -- Dark Sun (2023)

Mahorka/Bandcamp

IDM/Modern classical/Electronic/ Downtempo/Martial industrial/ Neoclassical

Selle albumi pealkiri võinuks vabalt olla ka "Nameless", kuna kõik seitse lugu on nimetatud seesinatselt. Arvestades albumi väga eriilmelisi käänakuid, tuleb nentida tumeda päikese muutuvat iseloomu. Ehkki helget külge on siin näha, toimuvad varieeruvused peaasjalikult tumedamas sfääris. Kaasaegse klassikaga teos algab, ent teisest loost alates hakkab muusika elektroonilisse võnkesse vajuma ja vimkasid sisse pilduma. Trikitamine on täheldatav just lugude vahelises võrdluses, kuivõrd lugude siseselt on tulemus suht vähevarieeruv ning kättesaadav. Ent seesmiselt varieeruv niivõrd, et ei muutu tüütuks. Neoklassika, sõjaindustriaalmuusika, helisev intelligentne tantsumuusika, kesktempos jooksutatud rütmid. Lemmiklooks on teine lugu, mille meeleheide elektroonilise pulseerimisena meenutab Godspeed You! Black Emperor'i tipphetke nimega "Sleep".

8.0 (7.5-8.5)

The Next Peak Vol I (Twin Peaks Tribute) (2015)

Retropromenade

Electronic music/Jazz/Dream pop/Soundtrack/Drum and bass/ Chilltronica/Cinematic

David Lynch'i loodud "Twin Peaks" on kahtlemata seriaalide Ferrari, mis on avardanud ja lahti mõtestanud piiratut (inim)maailma; loonud lisatähendust ja -väärtust. Maagiline realism, mis tihti läheb teispoole reaalsust; mille mõningaid (transgressiivseid) tegelaskujusid on raske meeltest välja saada (ja ei peagi). Kuigi seriaal sisaldab ka vägivalda ja õudu (sageli grotesksel kujul), on tegu siiski zeniga, mille eetiline tähendus on kuulajas tekitada tundmust võtta asju mitte ülevõrra tõsiselt. Kuivõrd elu reeglina on kui Ameerika raudtee, siis meelerahu säilitamiseks on oluline võtta elu stoilise rahuga või läbi absurdi prisma. Ning Angelo Badalamenti loodud võrratu helind rõhutab kahtlemata viimast. Kuigi alati võib küsida selle või tolle loo või teose tõlgitsusversiooni mõtte järele, on nende tekkimine paratamatu. Ühelt poolt tahetakse näidata tänulikkust ning teisalt lisada uusi vaatenurki. Ühelt poolt hea originaallooming kannab niikuinii teisendeid -- nagu käesoleval 12-loolisel --, siis teisalt kuulda sulnist trummi ja bassi (Transcend) või suht primitiivset sündijämmi (The Deathless) on kahtlemata meelierutav. Enamik lugusid tuletavad lihtsalt meelde, et eksisteerib selline võrratu seriaal võrratu muusikaga, mida uuesti vaadata ei ole kunagi ei liig ega absurdne. Kehtib võrdselt nii vanade kui uute osade kohta. Võrratu on see, mis tõuseb ülespoole igasugu võrrandeid ja lihtlabaseid tegevusplaane. Saadaval on ka kaks järge sama Retropromenade'i plaadifirma all.

8.5 (8.0-8.5)