Exploding Skull -- Coyote (2025)

Bad Channels

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Post-minimalism 
• Sound art 
• Americana

Brooklyn'i plaadifirma Bad Channels'i alt ametlikult juuni algul ilmuv taies on tasane hõõgumine, mis aeg-ajalt lahvatab põlema suurema leegiga. Peter Joseph (PJ) mängib üksnes kitarri, ent see kõik on suuresti tinglik. Ma nimelt ei ole kindel, et tegu on üldse füüsilise kitarriga; teisalt kui ongi, siis kõlab see muusika samaväärselt nii bluusi kui ka helikunstina. Nii impromuusika kui primitiivkitarri faalanksi ja laiendusena. Kitarr on kõigest sisend(väärtus), mis väljub efektiblokkide ja PJ kastist välja mõtlemise tulemusena tavapäratu helitaiesena. Huvitav on just psühholoogiline pinge, mis kasvab välja hillitsetusest -- artist õrritab kuulajat minimalistlike kidraakordidega, milles on küll elekter sees, see paisub ja võngub, ent ainult paaril korral paisub (pool)crescendo'deks. Vältides kasvamast postrokilikuks struktuuriliseks klišeeks lisab see PJ albumile lisaväärtust. Sageli vaiksetel olenditel on valjud mõtted.Muusikaliselt võib seda 9-loolist võrrelda selliste Ühendriikide perifeersete kidraheeroste nagu John Fahey', Loren Mazzacane Connors'i ning Bill Orcutt'i loominguga. 8.0 (7.5-8.5)

Modern Silent Cinema -- Aphonia (2024)

Bad Channels

• American Primitive Guitar 
• Lo-fi 
• Indie rock 
• Cinematic 
• Alternative rock 
• Improvised music
• DIY 
• Twang 
• Americana 
• Experimental rock 
• Alternative dance

Njuujorklase Cullen Gallagher'i 11-looline taies ronib kukkurrotina traditsioonilise USA (juurte)muusika ja kaasaegse(ma) vahel. Teisalt kui kaasaegne see teine pool ikka on, kui tõdeda tõika, et need asjad pikemat aega on vähem või rohkem avalikkuse ees eksisteerinud. Sellest kõigest on ta teadlik, sellest kõigest närib ta igatahes läbi. Bluusist, folgist ja rokenrollist ajendatud kidraenergia põtkib kuuvalgust viirgavat vesternimuusikat laiematele horisontidele ning takistustest vabaks lükatud avaramatele peateedele, et siis kukkuda mutta ...ning alustada uljalt otsast pääle. Minna primitiivse kitarriplōnnimise manu nagu seda tegid triibu-ja-tähemaal John Fahey, Robbie Basho, Leo Kottke. Nimilugu on lühike, ent katsetuslikult igati mõjus. Loren Mazzacane Connors (veel üks nurgatagune!) meenus. "Remiss" on sonicyouthilikult eneseteadlik (ise sügavikku kaevav ja siis sellest energiat ammutav) indirokk, mis samas teeb silma ka jätsrokile. "Nosferatu Boogie" võtab appi elektroonika ja tantsubiidid, et sünteetilise orkestreeringu saatel tõusta otsejoones...ei teagi kuhu (aga ilus on igatahes!). Kokkuvõtvalt alustab artist juba kolmandat aastakümmet, et käia teel, mida Jandek on teinud 46 aastat. See autsidermuusikute ja isesalvestajate traditsioon on üle lombi ammu vagu, mis jätkuvalt imestama paneb. Meeldivalt. Cullen Gallagher'i muusika ei ole (esmapilgul) paljunõudlik, ent peaks meeldima pretensioonikatele. Aus tükk.