Simon Trottier – Astronomical Winter (2019)

E-Tron

• Guitar ambient 
• Experimentalism 
• Avant-rock 
• Avant-garde 
• Art music 
• Conceptual 
• Experimental rock 
• Ambient

Simon Trottier torkas siinkirjutaja südamesse ja ajju erilise elamuse ja mälestuse, mille oli loonud kahasse kaaslinlase Nicolas Bernier`iga ja talletanud paaril albumil Saksa plaadifirma 12rec all üle-eelmise kümnendi lõpus. Neljalooline üllitis keskendub parasvöötme kõige maagilisema aastaaja illustreerimisele (tõepoolest, me saame sellest aru alles siis, kui korralik lumi sajab maha ja püsib kaua pärast mitmeaastast (lume)ikaldust. Simon Trottier on kitarrist, kes teeb selle instrumendiga kõikvõimalikke trikke (tavaliselt kirjeldatakse sedalaadi muusikat: kitarr pluss elektroonika). Kanadalane kasutab kahes loos kosmilisi saunde, mille on loonud Véronique Béland oma installatsioonile, inspireerituna David Bowie klassikust “Space Oddity”. Tõepoolest, talv ja kosmos ühinevad – paksud ja õhemad kitarriakordid ja efektid vibreerivad läbi õhu ja ruumi, jättes kõrvale aja kui teadvuse olemasolust tingitud fenomeni. Ruumis pulseeritakse ja tekitatakse tõmblusi seni, kuni ruum ise hakkab käituma sama loogika alusel. Kunstiline impulss lahustab ja võtab üle ruumi. Plaadi on üllitanud E-Tron Records.

Stefi del Cosmos – Stefi del Cosmos (2016/2019)

Death Roots Syndicate

Bandcamp

• Stoner rock 
• Psychedelic 
• Hard rock
• Rockabilly 
• Heavy psych 
• Grunge 
• Doom rock 

Argentiinlanna Stefi koos kahe abilisega (Lucas Kapovic, Pablo Genuardi) manamas raskema sammuga rokki sellel viieloolisel üllitisel, mille on oma kaitsva tiiva alla võtnud Death Roots Syndicate (esimest korda reliisiti 2016. aastal). Igati õnnestunud jõudemonstratsioon kitarridel – rifid, rifid ja rifid ning jõuline naisvokaal esiplaanil. Aga see on ühtlasi ka tagaplaan. Või siis tagaplaan üleüldse puudub. Eks meenuvad aeg-ajalt tuntud amatsoonid rokilavadelt nagu Shirley Manson, PJ Harvey ja Justine Frischmann Elastica eesotsas. Kohati lastakse muusikasse ka psühhedeelseid allhoovusi, kohati kõrbeliiva sõõrmetest sisse tuisata. Ühte äärmusesse jääb doom ja teises otsas on velvetine Americana, aga need on ajutised, mis kuigi kauaks püsima ei jää. Vahele ka rockabilly`t. Miski siin žanriliselt kaua ei püsi. Tõele au andes. On see siis grunge`i valem?  Hea asi, hästi mängitud ning produtseeritud. Vana kooli rokk noh. 

Eniac – Cangiante (2019)

In Your Ears

Bandcamp

• Dub techno 
• Ambient dub 
• Electronic music 
• IDM 
• Dub 
• Electro-acoustic 
• Experimental electronica 

Itaalia artisti Fabio Battistetti aka Eniac'i muusika (samuti oli ta üks kahest Chew-Z-nimelise netileibeli vedajast) kiliseb-koliseb-kõliseb ebamäärase rütmimuusika taktis, mida ümbritsevad kõlakojad – dünaamika liigub kahes suunas, mis liituvad. Üks pluss üks on kaks? Või üks pluss üks on kolm? Või? Konkreetse albumi puhul võib see teatud juhtudel anda suurema summa, mõnel juhul väiksema kokku. Kohati algoritmid muutuvad algorütmideks ja hakkavad laulma robotite keeles, kohati on see ämbient ja dub, ning ämbient ja dub kokkusulatatuna. Vahel muutub asi veelgi krutskilisemaks – üleskeeratud mehhanismid hakkavad elektroonilist oodi esitama. Ning sellistel hetkedel hakkab muusika võimsalt kaikuma meeltes. Albumi on üllitanud In Your Ears, Itaalia netileibel.

Alfa Serenar – Mood Machine (and Other Furnitures) (2019)

TBTCI

Progshine

• Shoegaze 
• Ethereal wave 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Art rock 
• Post-punk 
• Dream pop 
• Progressive 
• Musique concrète

 

Mida arvata brassi Rafael Senra 12-loolisest albumist? Tujuimpulssi aluseks võttes on see hea ja lõdvestav üllitis, mis on tehtud ainult kitarre mängides – atmosfääriline ja endasse süüviv, milles keelpillid ehitavad järjepanu arpedžosid, mis vahetevahel kulmineeruvad või – vastupidi – algavad laelaudu põrnitsevate heliseintega, mille esmapilgu kaootilisuses peitub põhjalik viimistletus. Kauniilmelised hõllandused ja süüviv lummus. Ajaloolises plaanis lisab Senra siiski midagi intrigeerivat, kuigi peaasjalikult triivib The Durutti Column'i, Cocteau Twins'i, The Weekend Guitar Trio tuules. Mis vahe on laelaudade ja kingade põrnitsemises? Esimene on suurema kunstilise, nn progressiivse roki ambitsiooniga, kuigi ka Slowdive'i debüütalbumil “Just For A Day” kostab see läbi. Eelpoolmainitet pundid olid ja on seda, siin albumil on üks lugu, mis vihjab pealkirjas Robert Fripp'i kasutatavale mängutehnikale ("Flippertronic Enigma"); palju enamates lugudes kui üks on seda ka tehniliselt kasutatud. Intriig kerkib eriti esile loos "The Real Integrated Circuit", mille lounge'ilik, päikesest rammestatud foon tuletab meelde Itaalia suurmeistreid Ennio Morricone't ja Bruno Nicolai'd. Suurepärase albumi on üllitanud kahasse Progshine ja The Blog That Celebrates Itself.

芽田ぱに子 – #402 (2019)

Ano(t)racks

• Shibuya-kei 
• J-pop 
• Soul 
• R'n'b 
• Electronic pop 

Igati armas üllitis esmapilgul – kui alustada lihtsalt visandatud plaadikaanega, mis kujutab noort neidu nutitelefonis istumas ühes suurlinna korteris –  segaduses või vähemalt alistunud pilguga –  mille vastashoone reklaamplagult helkleb vastu sõna "panico". Üksildus, hüljatus, kurbus, ükskõiksus, võõrandumine on see, mis paljusid tänapäeva inimesi määratleb. Nutitelefon on põhiganglion, mis ühendab teiste omasugustega üle ilma – siis, kui on selleks tungiv vajadus; ning ka siis, kui vajadus selleks tegelikult puudub. Närviimpulss, mis võimendab kaotsiminekust tulenevat valu keset tohutut globaalset tühjust, mille keskmeks ja perifeeriaks on tuhm betoon ja ere valgus. See vist ongi paanika. Teisalt käesolev lühike neljalooline reliis püüab seda kõike mahendada jaapanlikus võtmes elektroonilise soul`i ja kaasaegse rütmi-ja-bluusi vahendusel. Iseasi, kas seesugune korralikult produtseeritud ja eelpoolmainitet eredast valgusest toodetud muusika ei võimenda hoopis tühjust; äkki toimiks valuvaigistina hoopis Merzbow ja Hanatarashi tüüpi iseennast tühistav heliline nihilism, mis käänduks negatsioonina globaalsesse tühjusesse ja paneks ka betooni füüsiliselt värisema. Noise in trust. Plaadifirma Ano(t)racks hingele jääb see suhkruvatine patt.

Mooncup Accident – New Blood for the Old Ceremony (2019)

KlaNGundKraCH

Bandcamp

• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Noise 
• Avant-rock 
• Experimentalism 
• Voice poetry 
• Improvised music 
• Experimental rock 
• Freeformfreakout 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Avant-blues 
• Conceptual 
• Glitchtronica 

Kitarr, hääl ja kolm diktofoni. Või siis hääl, kitarr ja kolm diktofoni. Või hoopis – kolm diktofoni, kitarr ja hääl? Ent – kolm diktofoni, hääl ja kitarr? Ligi paarkümmend aastat tagasi kirjutas Lauri Sommer ajakirja Vikerkaar artikli diktofonišamanismist, et kuidas kasutada diktofoni muusikas, sh rokkansambli koosseisus. Eks ta ise ka on kasutanud sooloprojektis Kago seda asjandust; ja Tartu avangardmuusikaprojekti NE! raames – kuhu ta samuti kuulus – on samuti diktofoniga mängitud (Youtube's nägin kord Margus Kiisi seda laivis kasutamas). Mooncup Accident ei saa hakkama ilma kolme diktofonita korraga. (Väike)kodanlane kirjeldaks seda muusikat hullumaja sessioonina, kus piinatakse omi häälepaelu, kitarri ja kes-teab-mida-veel. Ja pagan võtaks – kas te ei tea siis, et diktofoni tuleks kasutatada ainult jutu salvestamiseks! Kolme kasutamine on ressursi raiskamine igati! Sanitarid on patsiendi palati ukse ettenägelikult blokeerinud, et ta saaks normist hälbivat bluusi ekstreemseks Captain Beefheart'ks kehastununa mängida. See on vist sama, mis kuulata, kuidas ürginimene vaevleks kõhukinnisuse käes. Õigupoolest häälepaelad on juba enne salvestunupu vajutamist põhjalikult ruineeritud, mistõttu tuleb artisti suust pelk kähin-sisin ja boonuseks mõned selgemad, ent referentsita häälikud, mida toetavad ebaharilikult läbilõikavad metalsed kitarrisaundid ja plahvatustena segadust külvavad mürapahvakud. Ka glitch-muusikale omistatakse Jan Klamm`i poolt oma tähendus eeldusel, et glitch ei ole konkreetset tähendust muusikas niikuinii omanud. Seesugune asi võib nakatada ja tekitada psühhosomaatilisi muutusi. Oli siis seda kõike tarvis! Klang-und-krach!!!

Picard Jolibois – Passer Le Temps (2019/2020)

Nowaki Music

Bandcamp

• Avant-pop 
• Electronic music 
• Synth-pop 
• DIY 
• Post-psychedelic 
• Lo-fi 
• Post-disco 
• Deep house 
• Deconstructed pop 
• Electro house 
• Experimental pop 
• Avant-electro 

Bruno Picard (Gino Niemiz) ja Marc Jolibois (Traqueurs de Combes, Ultralibéral, Light is a Blue Trap, sWeenDL, pimp) moodustavad Toulouse'i duo, mille muusikat on kirjeldatud mutantpopina. See on mugav ja lihtne-lihtsustatud kirjeldus keerulisele muusikale. Kas see artist sobiks esinema Mutant Disco'l Tallinnas? On selles piisavalt diskot? On selles piisavalt muteerumist? Üleüldse – mis on muutumise ja muteerumise vahe muusikalises kontekstis? On mõlemat – on miilavat, keskmise või õite kõrgema rütmisagedusega gruuvi ja zombistunut laulujorutamist ning vastupandamatut meloodilist hullumist. On leebemat, on järsemat. Midagi on tuttavlikust maha monteeritud ja "ebasobiv" sinna asemele keeratud. Kohatu on vägagi kohal. Leebelt ähvardavat poosi on korduvalt tunda kümneloolise üllitise vältel. Kas Frankenstein-pop tantsulises võtmes on tantsumuusika perifeeria või suisa tantsumuusika vastand? Siin on realiseeritud huvitavaid võimalikkusi – nt lugu "Amour Cru" kõlab justkui Serge Gainsbourg intiimselt retsiteerimas diip- ja elektrohausi kastmes. Nowaki Music on pöörase albumi kodusadamaks.

The Mussy Cluves – Wet Pain (2019)

Death Roots Syndicate

Bandcamp

• Alternative rock 
• Indie rock 
• Lo-fi 
• Acid rock 
• Psychedelic 
• DIY 
• Shoegaze 
• Rockabilly 
• Space rock

On ilma peal olemas selline plaadifirma, nimeks Death Roots Syndicate, mis koondab enda alla alternatiivrokki, psühhedeeliat, folki, Amerikaanat jpm, ainult et eesliidetega "gothic", "dark", "death", "doom". Stiliseeritud müstiline realism, mis on nii ja naa – nii on siis, kui see on orgaaniliselt loomupäraselt tehtud ja kogutud sarnastega kokku; naa on siis, kui see on punnitatud, et sobituks millegagi kokku või millegi alla. "Märg valu" kompab muidu täissulis roki arhetüüpsust elektrooniliste efektidega nagu moonutatud vokaal, pingestatud sündivool-voog ja edasi-tagasi ludistavad elektroonilised efektid nagu äraeksinud prussakas öisel a'al valamus paaniliselt pagemas. Loomulikult lähtub St Louis'st pärit muusikaline projekt isetegemise ja madala helikvaliteediga esteetika valust ja võlust, mis siinkirjutaja arvates ongi viimased kümnendid USA muusika tugevus olnud, kui mõelda seesugustele artistidele nagu Daniel Johnston, Ariel Pink, Vic Chesnutt, Sparklehorse ja Devendra Banhart. Eks vaba/veiderfolk ole samuti vähemalt ühe jalaga selles esteetikas kinni. Aga seesuguseid artiste on Ühendriikides kümneid tuhandeid. Võtke Bandcamp, võtke suvaliselt mingi suva linn ja te ilmselt ei jõua ühe päeva jooksul selle koha kataloogi läbi lehitseda. 16-loolisele albumile ütlen jah. Hape ja psühhedeelia on vägagi tasemel, mis ujub välja kitarri elektrifitseeritud hinge sügavustest (nt "Red Mist Apparition", "Shroom Orgy", "The Cellar"). Meenutab Hawkwind`i; või purjakil Hawkwind`i (mis teeb tegelikult sama välja).

Jonas Meyer – Konfusion (2019)

Serein

• Microtonal 
• Ambient 
• Electronic music 
• Glitchtronica 
• Indietronica 
• IDM 
• Musique concrète 
• Shoegaze 
• Art music 
• Minimal techno 
• Electro-acoustic 

Sõna "konfusio(o)n" on kõlaliselt sarnane sõnaga "konfessio(o)n". Äkki ongi nii, et inimene, kes on segaduses, läheb pihile. Läheb ära rääkima, et hakkaks kergem; et enda peataolekule tagasipeegeldust ja võimalikku lahendust leida. Samas sobivad selleks harjutused – nii füüsilised kui ka vaimsed. Näiteks muusika loomine. Meenub kaugest minevikust seik ühe ekstreemheli loojaga, kes, sattudes vaimuhaiglasse, pidi iga päev ühe loo komponeerima oma raviarsti nõudel. Jonas Meyer komponeerib hästi nii enda kui ka teiste hüvanguks. Žanriliselt on asjatu vaev seda ühevärvilise vihmavarju alla venitada. Siin on nii IDM-likku rütmipuntrat, intiimseid konkreethelisid ja elektroakustilist introvertsust, mikrotonaalsust, mäenõlvu pidi allarulluvat ämbienti kui ka udus kokkusurutut abstraktset kingapõrnitsemist; samuti kõrgemate sfääride indielektroonikat ja äkilist glitch-purset. Kuna tegu on vägeva taiesega, siis nimetet fraktaalid ei jää isekeskis seisma, vaid moodustavad orgaanilise terviku. Siin on nii unelevat hõllandust, unustust kui veenvat lihaste pingutamist. Võiks tagantjärele hõigelda, et mulluse aasta üks parimaid elamusi. Üllitise on välja andnud alati vapustavalt salapärane Serein.

Awesome Ochinchins – thirteenwaystosaygoodbyetoyou (2019)

Nepiaporo

• Noise rock 
• Post-hardcore 
• Post-metal 
• Alternative rock 
• Emo 
• Shoegaze 

As it is well known Japan is a country of sonic contrasts – from the eclectic yet catchy mix of J-pop to the abrasive at times unbearable nature of Japanoise. Awesome Ochinchins stands somewhere in the middle though a bit more toward the latter named movement due to similarities with such noise rock legends as Fushitsusha, and Boredoms. One can hear excited layers of post-hardcore and bombastic emo vowels being backed up by alternate shapes and ibtensity of electric guitars full of frantic anxiety and unnerving state of mind. More silent moments borrow guitar touch from shoegaze (more concretely reminding of Loveless-era My Bloody Valentine). However, ultimately all of that feels to be neatly managed which could be considered simultaneously the plus and minus of this album. The loveable outing is a part of the discography of Nepiaporo Records.

(029) – Black Files (2019)

Soisloscerdos
Bandcamp

• Techno 
• Tech-house 
• Electronic music 
• Alternative dance 
• Minimal techno

Some may say is there any point at all to produce further albums given that the most important albums within a genre have been already produced. Regarding techno music such artists as Autechre, Plaid, Plone, Aphex Twin and the Detroit-based techno scene have made up solid ground which seems to be impossible to break. Some could say like Anthony Braxton that the second wave of a genre is obviously the most fruitful and eager to fulfil daring ideas. There is just a problem how to date back to the second or first movement? Regarding synth-punk for instance, is the starting point embarked on with Suicide at a time or should we go back more in time to such a combo as Silver Apples? I would prefer the latter version.
(029) is an artist from Toledo, Spain who has issued a handful of issues under an imprint, Soisloscerdos. Black Files is a determined case like it used to be characteristic to techno albums with determined drifts within the genre and some little slides outside the genre. The artist's techno is austere and dystopian as if living in a miserable, hopeless world like...the recent one. Maybe it is time to withdraw in corpore and let our closest relatives chimpanzees and bonobos take our place. But maybe it is not a great idea because of having similar developmental thread in their genes and subsequent activities. Bonobos (a subspecies of the chimps) solve their conflicts by having sex with one another. Although the hippies tried to mimick them in the 60s the world would have changed in a worse direction. Noises and dissonances are nice subjects as far as it makes sense within a context as new and groundbreaking, otherwise it is just an example of agony. Where are new Angus Maclises, early Einstürzende Neubautens, Glenn Brancas and young John Cales? Where are new crazy masterminds like once were Joe Meek, Raymond Scott, Mort Garson, the Barrons, Bruce Haack, Daphne Oram, Delia Derbyshire? How to change this inferior inferno? Get involved more in absurdity as a pioneering counterpoint to contemporaneous common sense as the damned premise of nothingness. In a word, give me some money, bitch. Pay less, get more!

Globobscuro – Morphism of a Dream Anthology (2019)

Enoughrecords
Archive.org
Bandcamp

• Post-industrial 
• Industrial music 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Psycho-acoustic 
• Micronoise 
• Acousmatic music 
• Electro-acoustic 
• Dark ambient 
• Illbient 
• Spoken word 
• Neoclassical 
• Dark wave

This anthology of 42 tracks embraces the Italian experimental musician Emiliano Pietrini aka Globoscuro's works and collaborations with such artists as Sean Derrick Cooper Marquardt, Nina Maroccolo, Lutz Thuns, Peter Wullen, Ilaria Fierro, Serena Zingoni, Una Lee, Imi Gavin, Cousin Silas, and Øystein Jørgensen musically ranging from frantic old school industrial and malignant illbient and exquisite noise/micronoise to musique concrète and electro-acoustic experiments, however, going so far as to reach a desirable, ennobling point. These albums did solidify the status of such imprints as Noise-Joy, Enoughrecords, Kaos Ex Machina Promotions, Smell The Stench, and Hortus Conclusus. Being mostly characteristic to Italians he is also able to imbue these very extreme ideas of peripheral sounds with an emotive ingredient thereof resulting in some sort of purgative mysticism as if there were a hidden portal between ancient and contemporary world. If we also could physically overcome the burden of entropy we could travel back in time and go back to our heathenish roots. We have lost our touch with Nature, with our very genuine source. Lost souls as we are because we have been indoctrinated with such nonsenses as ancestral sin, and holy trinity. You know, Holy Trinity were in fact Socrates, Plato, and Aristotle as the three most smart and inspiring men in history I can admit it. In a word, being mentally and naturally a disciple of old school industrial and on the other side exploiting contemporary digital technology one can perceive an artist going beyond the nowadays limits by crosscutting these styles in his own way. I am very convinced his soundscapes will ring ahead of its time in many decades.

Voditel dlya Vera – Ты (2019)

Pomogite Community

• Post-punk 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Soviet wave 
• New wave 
• Fuzz pop 
• Noise pop

Comment: this handful of tracks is an example of a new wave of ensembles coming out from the territory of the previous Soviet Union. It is denoted with the tag Soviet wave in ambivalent way though accents may be different with regard to a certain combo. It may be more electronic, may be more kitsch/estrada pop-influenced or driven by then Soviet underground guitar bands. This case is the last opinion because of being relied upon fuzzy and slightly noisy guitar treatments on the other side obviously running in the vein of impetous new wave charm. Lyrics are in Russian and by their messages being rather pessimistic by singing about losing interest in everything or soulless robots meant in indirect sense, for example. Additionally, it is recommended listening to such precursors as Egor Letov's projects, and Yanka Djagileva.

Dadala – 2018 (2019)

Dadalamusic

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Bebop 
• Experimentalism 
• Electro-acoustic 
• Psychedelic 
• Free jazz

 
Mäletan üht päeva, kui tööl mängis taustaks meeleolu-jazz ning üks töökaaslastest krimpsutas nina, öeldes, et igav on see lõputu tuututamine. Nojah, eks jatsuga ole see lugu, et eksklusiivsus noh; kas õigustatud või mitte. Minu arust mitte, sama hästi võiks müramuusikat pidada väga eksklusiivseks, aga...paljude kuulajate jaoks ei olevat see muusika, vaid...müra. Tulevad meelde teatud episoodid seoses Klassikaraadio Fantaasia-saadete tagasisidestusega nii toimetajate kui kuulajate poolt. Teisalt ma olen tajunud jazz-muusikas kogu aeg teatud piire, isegi kui tegu on vaba, improviseeritud muusikaga. Teatud instrumendid, teatud käigud, teatud, piiratud potentsiaal arenguteks. See teatud eksklusiivsusele tuginev eelhoiak on ilmselgelt pärssivat mõju omanud. Ma võin kuulata nüüd päkapikudiskot - kuigi lapsik, samas teatud viisil haarav ja nostalgiline -, saades sellest suurema emotsionaalse laengu (90ndatel tõsiselt vastandusin vaibakloppimisele) kui näiteks 16-minutilisest tüütust tuututamisest. Jazz tekitab ja süvendab sageli tühjususest nakatunud anonüümset tunnet; erinevalt mürast ja ehedast industriaalmuusikast (mitte see valdavalt vaimuvaene kontseptsioon, mida tuntakse industriaalrokina) ei püüagi see sulle külje alla pugeda. Püütakse evida autoriteeti selles vaese mehe maailmas, omamata õigustatud alust selleks pretentsiooniks. Ei midagi erilist. Lisaks olen tabanud end mõttelt, et kui universumis on olemas mõtteline kõvaketas jazz-muusika jaoks, kas see ei peaks juba lõhki olema? Tundub, et see on kõik oma võimalused ammendanud, ning kümme ringi takkajärgi. Dadala on oma kontseptsiooni jatsuga ristanud, samas andmata sellele kogu kätt. Siin on lisaks pisikesteks tükkideks lõigatud elektroonikat, mürapurskeid, elektroakustilist koperdamist, mis on kas lineaarses või paralleelses kulgemises. Muideks, Dadala on virtuaalorkester, ning sel viisil rohkem või vähem teadlikult vastandudes jatsu puudutavate laivesituste eksklusiivsusele (tõsi, laivesitustes võibki peituda jatsu tõeline mõte). Kokkuvõttes, käesolev kümnelooline album on pigem positiivse impulsiga nii kunstilises kui tunnetuslikus mõttes.

Mikołaj Janeczko – Planowo Ciszej (2019)

Crunchy Human Children

• Ambient drone 
• Experimentalism 
• Avant-rock 
• Electro-acoustic 
• Experimental rock 
• Guitar ambient 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Post-rock 
• Psychedelic

Comment: It has always been great pleasure to put own hand upon a release of Crunchy Human Children though I personally have done it at a criminal rate. Mikołaj Janeczko, also Polish, invokes such sort of music which may seem to get lost on the fog. More profoundly, languid guitar drones are wrapped up in a grayish, mild cyclone which face to face create a hypnotic state of mind through different patterns of this sparse yet fertile kaleidoscope. One can hear elegant, ellipse-shaped iterations with a proper psychedelic hint or a bit more abrasive electro-acoustic brushes. Otherwise the first three compositions could be described as a Glenn Branca under the waterfall. In any cases it adds enchanting power to contribute to one`s better way of life. At the final track, Drzwi balkonowe, the course of 4-track loses some gravity and power to succumb to a more loose improvisation set with the assistance of flute playing by Przemysław Wojtaszek. All in all, it is a nearby perfect outing due to being ultimately uplifted to ceaseless feel of a continuum.

Son of ZOG – Son of ZOG (2019)

Year Zero

Mediafire

• Improvised music 
• Avant-rock 
• Psychedelic 
• Experimental rock 
• Space rock 
• Krautrock 
• Psych-rock 
• No Wave

Comment: if you would like to differentiate Son of ZOG from ZOG then the first one comes chronologically after the latter by providing frantic sax improvisations in the embodiment of Phil Allison, additionally to Christophe Medina (the drums), Jonny Zchivago (bass), and Nadine Aleman (electronics). Indeed, one and the only Jonny Zchivago, by far the most important (my favourite blogger, of course!) behind Die or D.I.Y is involved in these projects.

What to say about this 10-notch outing? It is as intense and voluptuous as a wedding act between an innumerable number of venomous snakes in spring. It spits poison, mud and semen to oil a conventional drum and guitar configuration into economically a scorching but artistically blossoming underground act. Otherwise, getting inspiration from acts being depicted at Die or D.I.Y blog the likes of Glenn Branca, CAN, nihilistic old school industrial projects, obscure post-punk and No Wave acts (of showing up frequently inclination toward any kind of aesthetical transgression). I don't guess the combo has knowingly followed any aforementioned or not mentioned group more detailedly yet one can inevitably find out some similarities because before that so immense amount of music has been produced to blow up the servers in future. Putting aside my smartass brouhaha just find time to listen to this untamed flow of instruments and perceive frantic states of mind on the bottom of it. The issue is a part of the discography of Year Zero Records.

Six Organs Of Admittance – Losing Tracks Of Time (2019)

Hermit Hut

• Psych-folk 
• Free folk
• Avant-folk 
• Trance folk 
• Singer-songwriter 
• DIY 
• Dream folk 
• New Weird America 
• Drone folk 
• Americana 
• Weird folk 
• Raga folk 
• Experimental folk 
• American Primitive

Comment: Ben Chasny had been a central figure within the New Weird (America) movement during the 00s due to his one-man-project SOOA. Beyond that he had been involved in a group called Comets on Fire which in true made a bit different sound. In late times Ben Chasny has come out with a thread of albums consisting of tracks, alternate takes or aborted realizations having no place at disposal of Drag City, his domestic imprint. One of those miscellanies, Losing Tracks Of Time, nonetheless, used to sound indistinguishably as brilliantly in its enchantment as his premium outings. It might be the shell of these compositions is a bit more furry and bristled but it is as racy and arousing as before it used to be. It may be more guitar-centered due to guitar twangs and less involved in manipulating with a tone generator gizmo and electronics and prepared treatments. He steps against sublunary cravings and earthly vainness by playing iterative, trancey themes of Eastern influence. At times this silence is broken by blows in a scall therefore creating a dynamic counterbalance between the opposite sides. The latter side of Chasny`s can also be considered a positive one, a successful attempt to expel foul ghosts from inside out (do not ask for anymore is this evil either autonomous or dependent on weaknesses and impairments of a human being). A favourite of mine is Just A Little Fire which has been managed to encapsulate wobbly, galvanized sonic crust around tamed singing and an oppressed guitar. Another favourite King Coming By Carriage is a transcendental reverence to the fathers of the American Primitive movement and raga music being indivisibly mixed together. This solid 11-track outing is released on Hermit Hut which I suppose is Chasny`s own record.

Jakapi-Praestholm-Soo – Beek! (2019)

Improtest

• Improvised music 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde
• Electronic
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
• Art music
• Psychedelic
• Dada music 
• Voice poetry

Comment: this set of 7 compositions is a collaborative act between two Estonian daring musicians and a Danish experimental/jazz stamina which in general reflects much upon pessimistic tendencies which may be considered a purgatorial outlet for recent dead-end music situation. Given that the human species` over-commitment to progress and coming around to an unjustifiable belief in endless development and presumable causal moral enhancement will have ended nowhere but a bad-looking crisis in pop music then dada and Tzara and their method of weird and wonderful is going to bail out. On the other side, by regarding the recent situation in pop music I guess the trio is having much more objects to deal with rather than providing spot on the superficial and lifeless tendency. The slightest inclination toward it may be a deconstructive or destructive act against it. The first of them is a hidden violent and the second one is an overtly violent act against the sonic brouhaha, respectively. It is quite strange of how such sort of music can put things into a boned perspective – it is predominantly led by Roomet Jakapi`s vocal trickery (whose main occupation is philosophy being penchant for topics of the early modern period). Niels Praestholm and Mart Soo provide mostly an electro-acoustic staccato background imbued with squeaks, creaks, screeches, skronks, and squalls. The whole does not feed into a rigorous concept but instead of coming up with playful, even psychedelic strokes. The decorous vanguard outing is a part of the discography of an Estonian imprint, Improtest.

Foxes In Fiction – Trillium Killer (2019)

Orchid Tapes

Bandcamp

• Chillwave 
• Electronic 
• Dream pop 
• Lo-fi 
• DIY 
• Shoegaze 
• Alternative pop 
• Indie pop 
• Art pop 
• Ambient pop 
• Glo-fi

Comment: Warren Hildebrandt continues suggestively reflect upon his beloved Ontario (maybe Canada in general) through dreamy rays of sublime shoegaze and mellow electronica mixed indie pop compositions. If you think of what the hell is going on in this human centered world at the moment then one may go crazy and at least get nihilistic tendencies. The only possible way to get out of this mayhem/the city – the venomous apotheosis of the civilisation which will kill everything eventually). Instead of it one should reflect more upon imminent and beautiful subjects like the glorious nature. Blissful and solemn it is given that all those playful yet solemn shades in the very front between the trees of a forest massive/cathedral and shimmery flickers of a blue lake to arrive at a listener in his/her imagination. The strength of this 10-notch issue is an exquisite amalgamation of lo-fi/bedroom auteurism and high-end production capability which now and then is amplified up to a downright hypnotic reverie (A Softer World, Say Yes To Violence). Indeed, this album represents a sort of escapism but downright otherwise than did shoegaze artists three decades ago. As usual as Foxes In Fiction's albums in corpore the whole is a part of the discography of his own led Orchid Tapes.

^_^ – 愛 (2019)

8 ravens

Archive.org
 

• Lobit 
• Avant-garde 
• Abstract 
• Electronic music 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Non-music

Comment: it is a soundtrack based on the running of nimble crackles and hollow rattling, it is a tribute to sonic elements which usually are removed from a track and an issue as sonic errors. It might be one can hear such sound if the head of her tape recorder is severely screamed or loosely bound to the tape player. Maybe it is the way this 8-track outing is recorded in fact. I tagged it as improvised music although I am not sure is it either improvised or is it music at all. Maybe it is an indecipherable conversation between the trees and plants or aliens giving no heck for the human beings about their future to be foreseen. These aliens can freely be singular artificial intelligence devices who play out their intruding plans on the rough sounds. The outing is a part of the discography of 8 ravens.