- Shoegaze
- Ethereal wave
- Alternative rock
- Indie rock
- Art rock
- Post-punk
- Dream pop
- Progressive
- Musique concrète
Mida arvata brassi Rafael Senra 12-loolisest albumist? Tujuimpulssi aluseks võttes on see hea ja lõdvestav üllitis, mis on tehtud ainult kitarre mängides – atmosfääriline ja endasse süüviv, milles keelpillid ehitavad järjepanu arpedžosid, mis vahetevahel kulmineeruvad või – vastupidi – algavad laelaudu põrnitsevate heliseintega, mille esmapilgu kaootilisuses peitub põhjalik viimistletus. Kauniilmelised hõllandused ja süüviv lummus. Ajaloolises plaanis lisab Senra siiski midagi intrigeerivat, kuigi peaasjalikult triivib The Durutti Column'i, Cocteau Twins'i, The Weekend Guitar Trio tuules. Mis vahe on laelaudade ja kingade põrnitsemises? Esimene on suurema kunstilise, nn progressiivse roki ambitsiooniga, kuigi ka Slowdive'i debüütalbumil “Just For A Day” kostab see läbi. Eelpoolmainitet pundid olid ja on seda, siin albumil on üks lugu, mis vihjab pealkirjas Robert Fripp'i kasutatavale mängutehnikale ("Flippertronic Enigma"); palju enamates lugudes kui üks on seda ka tehniliselt kasutatud. Intriig kerkib eriti esile loos "The Real Integrated Circuit", mille lounge'ilik, päikesest rammestatud foon tuletab meelde Itaalia suurmeistreid Ennio Morricone't ja Bruno Nicolai'd. Suurepärase albumi on üllitanud kahasse Progshine ja The Blog That Celebrates Itself.
