[DSRPTV Records]
- Breaks
- Trip-hop
- Electronic music
- Nu jazz
- Hip-hop
- Acid jazz
Hiljuti IDA Raadios eetris olnud saates Miles Davis'est toodi välja, et Miles ei olnud eriline virtuoos, ent tema heli oli eriline. Võis tajuda kerget vasturääkivust Tõnis Kahu jutus, kuivõrd ühelt poolt möönis, et Miles saavutas erilise saundi. Järelikult see suurest virtuoossusest ei sõltunud, mistõttu jääb arusaamatuks antud tahu toonitamine. Ma saan aru, et jätsutraditsioonis on pillimängu hinnatud, ent see ei tähenda nagu Miles olnuks andetu pillimees. See on nagu punkarite puhul pillimänguoskuse rõhutamine (või mitterõhutamine -- paljud ju mängivad pilli hästi!) (Primal Scream'i Bobby Gillespie nullindate algul mingis muusikaajakirjas õigesti väitis, et Miles oligi punk). Miles kasutas stuudiot instrumendina ning ka sellisena näitas ta tuld tulevikku. Käesoleva 8-loolise taiese puhul saabki virtuoossus seisneda üksnes stuudio oskuslikus kasutamises -- selle võimalikkuste teadvustamises, optimeerimises ning eesmärkide täitmiseks nende võimaluste oskuslikus ärakasutamises. Aga eelnevalt võimalikkuste teadvustamisega ka eesmärkide avardamist. Teisalt on alati oht, et artist jääb tehnikasse liiga kinni, muutudes vidinatesse takerdunud solipsistiks. Brasiillase üllitisel kohtuvad trip-hopilikud ning hip-hopilikud rütmid jätsulike varjunditega, mis portisheadilikku traditsiooni aluseks võttes kahtlemata ongi eimidagi erilist, st kompoti osa. Korralikult produtseeritud, ent siiski eripärast jääb suti puudu. Ütleme nii, et teeb minimaaloptimaalse ära ja natuke peale. 7.5 (7.0-8.0)
