Monotonik
- Indietronica
- DIY
- Art pop
- 8-bit
- Electronic
- Lo-fi
- Experimental pop
- IDM
- Tracker music
- Microsound
- Plinkerpop
- Ambient pop
4-looline taies oli artisti esimene üllitis, et iga kahe aasta järel üllitada veel kaks taiest ühe ja sama netiplaadifirma ehk Monotoniku all. Nõndaks Dead Erose looming on isoleeritud tänapäevasest kuulajast puhtalt ühe kümnendiga. Puhverdekaadiga. Siin on nii filtreerimata emotsioonide väljendamist kui peenemat kujundlikkust, aga plaadiümbris osutab ähmasuse taotlusele -- ilmselt nii stiililiselt (indi ja erinevat laadi elektroonika ning IDM-i vahel) kui ka helitugevuslikku ebaühtlust. Suhtumine on lo-fi, väljendusviisi on kujundanud isetegevusrõõm ja -tuhin. 21 aastat tagasi ei tundunud kaheksabitine muusika jäänud kaugele selja taha -- iseäranis telekamängudest tuttavlik saund, mis kohati resoneerus industriaalmuusikapioneeride varaste katsetustega (nt Cabaret Voltaire'i" Do The Snake"). Arenguvektor oli tänu Playstationi pealetungile muidugi suunatud tänapäevasele uue põlvkonna graafikale ja kvaliteedile nii pildis kui helis. Võib-olla just seetõttu tundub EP asjakohasem kui kunagi varem -- kui uuendustest tingitud pinge on maandatud, uus vool on kindla positsiooni saavutanud ning vana asi nišitooteks taandunud. Eks seegi ole hämmastav, et 8 miljardi elaniku olemasolul on sellel nõnda vähe hinnanguid Discogsis. Ent imesid juhtub. Aga jah, Dead Erose helid on kohati vulgaarsed, valusad kõrvadele; kuulaja kõrvadesse paisatakse pinisevaid ülemhelisid ning põrkavaid rütme. Samas on sellel 15-minutilisel taiesel ka vaevukuuldavat, allasurutud helikude, mis tasapisi otsib väljapääsu omaenda hiireurust ("I Don't Need To Wake Up", mis võib-olla on inspireeritud The Smithsi loost "Asleep", kuigi kõlab rohkem justnagu Bebe ja Louis Barroni abstraktne elektrooniline muusika 50ndatest). "When We Are Home" joovastub kõrgelennulistest ja ülevatest süntesaatoritest ning käikudest; ehk midagi säärast, kuidas M83 püüdis kitarrihämu elektrooniliseks ulmaks tõlkida (või kuhu Boards Of Canada tänavuse albumig "Inferno" mõne looga jõudis). Dead Erosel võib-olla transformatsioon õnnestub pareminigi, kuna ei ole kohustatud haibist ning mõjutatud produktsioonivanakeste "õigest" käekirjast. Ehk teisisõnu -- kuulates tajun, mis on õige ning mis paneb mind naeratama. Tore on see, kuivõrd korduvatel kuulamistel - lühikesed pausid kuulamiste vahel - toob välja nüansse esmapilgul suht verevaesest taiesest. 8.5 (7.5-9.0)
