Pueblo Nuevo
- Plunderphonics
- Avant-garde
- Breakcore
- Electronic music
- Sampledelic
- Deconstructed music
- Experimentalism
- Abstract
Kahtlemata tuleb tervitada tõika, et tšiillane Emilio Adasme (EA) on jõudnud esmakordselt täispika plaadini Pueblo Nuevo-nimelise netiplaadifirma all. Tema 14-looline on ühtaegu vana ja uus, fakti kinnitus ja uue loomine. Teisisõnu -- ta on sukeldunud plunderphonics-stiili võluvasse ja ohtlikku maailma. Mida muud kultuur (sh muusika) on, kui dialoog. Dialoog, mis tähendab info vahetamist ja salvestamist ning sellest omakorda uute teadmiste ja vormide sünteesimist. Kes eeldab, et uusi teadmisi oleks võimalik nullist, st isoleeritud ruumis luua, on pehmelt öeldes utopist. Võib ju üritada, et jõuda vastupidisele järeldusele. EA ei loo muusikat tühjalt kohalt, astudes otsesesse dialoogi olemasoleva kultuuriga. (Arusaadav, et artist on ise valinud välja konkreetsed sämplid, millest ta on tahtnud uue asja luua -- ka see on osa sellest protsessist, mida võib-olla kiputakse unustama). Iga sämpel - mida on töödeldud - on samas ka vana hääl ja märk selles kahekõnes. Sämpledeelse ja pätsamishelikunsti ivaks ei ole vanade asjade kogumine, vaid nende algse konteksti lõhkumine ning uue tähenduse ja emotsiooni loomine. Muidugi kõike seda mõjutab kapitalismist tulenev autoriõiguste teema, mis käsitleb konkreetset muusikapala lõpptulemusena. Kuigi iga artist teab, et lugu ei saa kunagi valmis, siis rääkida vastupidist tähendab tinglikkuse eitamist ehk muusikavälistest impulssidest - konkreetselt majanduslikest - piiratud saada. Nii et EA tegeleb nende piiride - vähemalt - laiendamisega, et siit võiks keegi kunagi edasi astuda. Muusikatöösturite silmadest ei peegeldu midagi peale tühjuse -- nad tegelikult on muusika ja kunsti vastased võllaroad. Nad tõepoolest pakuvad, aga isegi pakkumises peegeldub suur valelikkus ja spekuleerimine -- antakse välja helikandja (nt vinüül) ning selle sisu eest maksta vähemalt kolmkümmend eurot on petmine. Ah et enamuse sellest moodustab autoriõiguste värk? Oleme jutuga alguses tagasi, on ju! EA ei peta siin kedagi -- seda enam - usun -, et lõpptulemus on algmaterjaliga võrreldes etem ja huvitavam, kuivõrd tema muusika oma olemuselt on äärmiselt mitmehäälne -- siin on kokku sobitatud lisaks helidele ka erinevad ajastud, žanrid ja tämbrid. Kooskõla ei ole siin niivõrd oluline, kuna see mõiste ise on ka subjektiivne ning tõlgendamisele kergesti allutatav. Ajaloolisus on siin vormilises varjatuses sisuliselt varjamatult kohal, et olla viljakaks pinnaseks uuele tähendusloomele. Tähenduste eriilmelisele genereerimisele, kus välditakse sõnu "konsensuslik", "samane", "sarnane". Kuulates seda 51-minutilist taiest - seda žanrilises hüplikkuses ja emotiivses peadpööritavuses - tuleb möönda, et artist ei poosetagi "lõpliku" vormiga, ei paku välja ilusa pakendi formaati, vaid väljub samast lahtisest uksest, kust ta ka sisse astus. 8.5 (8.0-9.0)
