La bèl/Bandcamp
- Indie folk
- Sadcore
- Alt-folk
- Singer-songwriter
- Indie rock
- Slowcore
- Folk indie
- Chamber folk
- Dream folk
- Baroque folk
Teeb rõõmu, et Itaalia netiplaadifirma La bèl on ilmutanud taas üle pika aja elumärke. Tulles tagasi üllitisega Uduselt Albionilt. Täna tegi tuju rõõmsaks somes nähtud ütlus brittide eksperimentaalelektroonilise au ja uhkuse Autechreˋi muusika kohta, kus väideti, et tandemi muusika meenutab sõnakuulmatu eesli piitsutamist. Eks samasugust efekti võis tajuda Duluthi kegendi Low eelviimasel taiesel "Double Negative" (2018), kus bändi 90ndate alguseagade inertne ja unistuslik - et mitte öelda hajameelne - aeglustatud rütmiga muusika elik slowcore ning sadcore olid muudetud pesumasina loputusrežiimi sarnaseks helisüsteemiks. Kus helielemendid näisid olevat hingedest ning üksteisest lahti ning igatpidi krampides tõmblevat, ometi graviteerudes ühtseks tervikuks. Väga pöörane segu juba iseenesest ning võibolla veelgi pöörasem suhtes algusaegade plaatidega. Raske öelda, kas ka HMS Beckett on säherduse teekonna alguses, eelduste man, et pöörelda pöörase lõpu poole. Ka siin on tasase põlemisega indifolk-indirokk, mis ilmutab aeg-ajalt äkilisemat temperamenti ning hingelist tumedust. Saades küll vaimujõudu loodusest ning lauldes ülistuslaulu Emakesele Maale ning truule koerale - tõepoolest, siin on tunda siirast tänutunnet -, kasvab siin-seal hillitsetuses välja hambaid paljastavaid arenguid. Käesoleva taiese valguses ei ole mitte väär küsida: kas see muusika tegeleb igavuse teemaga? Uurides igavust ei saa taies eelduslikult olla igav, kuivõrd igavus on meeleseisund, mis sugeneb subjekti teda ümbritseva keskkonna-keskkondade tingimuste hindamisel. Igavus on ka see, mis ajendab subjekti tegutsema, leidma uusi lahendusi selle ületamiseks. Siin on seda potentsiaali, seda lävepakufolki ja -rokki, mis veidi kompival viisil võib olla teel millegi suurepärase tekkeks. No säherduseks näiteks on eksperimentaalne "Flamborough Head", milles elektrikitarr valgub üle pinnase, selle pahaendeliselt elektrifitseeritud fraktaalide mängumaaks muutes. Muusika taandub ju sageli närviimpulsside löökidele, tekitades ühendatud punktide vahel ehk võrgustikus vooluringlust -- küsimus on selles, kuivõrd üks või teine üllitis suudab seda ringlust toota. Ka siin on katkestusi, pinge kõikumist, teatud releede funktsioneerimatust - teisisõnu afiinsuse tekkimatust -, mistõttu kuulaja neist pigem kergelt üle libiseb. Näiteks on kaunikõlalisi kompositsioone, kus erinevad instrumendid üksteise kõrval kulgevad, tekitades kül kõlaruumi, kuid ei teki veenvat tõmmet nende vahel. (Tõsi, "Apple Tree" ning "Summer Field" on imetabased unistustesse mähkunud barokkballaadid). Kuivõrd tegu on ikkagi Ühendkuningriigi artistiga, siis kahtlemata tuleb arvestada kohaliku kuuekümnendate pastoraalse folgi ning Mojave 3 mõjuga -- kes kingapõrnitsuslike keeriste ning tormide järel ansamblis Slowdive otsisid ka varjupaika millestki sellisest, kus omi mõtteid sai kuulda. Kokkuvõtvalt on tegu korraliku taiesega, millele ootan suure huviga arengulist järge. 8.0 (7.0-9.0)
