Blogiarhiiv

9/13/2026

Junga -- River Valley EP/Coloration EP (2025/2026)




Bandcamp/Bandcamp/Trash Can Dance

  • Jungle 
  • Breakbeat 
  • Drum and bass 
  • Electronic music 
  • Dream and bass 
  • Organic electronica

Enne uue taiese kallale asumist kuulasin veel soojenduseks tema varasema, kaks aastat tagasi ilmunud üllitist nimega "Portaal". Kassett sai sisestatud ning neiu ütleb (mehele) resigneerunult: "give me a break". Ning helisöömaaeg sai alata. Nagu asjassepühendunud hästi teavad, siis projekt nimega Junga on Tondi ehk Siim Kuusemäe teine, võib vist küll öelda, et kõrvalprojekt. Samas need projektid on ajapikku üha enam üksteisele lähenenud, kuigi jah, Junga on üsna vihane täristamine-prõmmimine vaatamata troopilisele unelusele ülemistes kihtides. Kuulates "Portaali" tuleb tõdeda, et asi ei ole kliiniline ning sisendusjõuliselt stiili eelkäijate - kiireloomuliste murtud biitide ja jungle'i suunas kummargil. See on see, mis evib ohtralt nii orgaanilisust kui elu- ja vaimujõudu -- justkui mõnd küpset troopilist puuvilja kahe suupoolega mahla pritsides mugides. Ütleks siis nõndamoodi -- see on väikeste möönduste ning kõrvalepõigetega Tont. Vaadates seda kahest EP-st koosneva kasseti ümbrist ning sisekülge tuleb lisaks möönda projektide teineteisele lähenemist ka visuaalias. Kahtlemata lõbusalt meeleolukas on see kuulamine -- tõsi, artist toob sisse elemente - ja igati õnnestunult! - näiteks varieerides rütmistikku sünkopeerimata biitidega "River Valley" EP-l (algselt üllitatud 2025. aasta augustis). Aga nagu Tondigi puhul jäävad lõppude lõpuks meelde äkitsi esilekerkivad ja sama kiiresti hääbuvad inimhõiked ning troopilistele sügavustele ja kihistustele vihjavad poolkummituslikud helid, lunastades nii kuulajat kui artisti ennast. Need kaks EP-d kõlavad retrofuturistlikult -- ehk koguni apokalüptiliselt, ennustades hetke, kui inimesele ei ole enam jäetud aega ehitada ei kosmoselaeva ega muud võimsat venet, vaid ülesandeks on tehtud siit Siniselt Keralt uttu tõmmata. Sõna otseses tähenduses. Ning Sinikera on hakanud välja köhima kahjulikku elementi. "Colorationi" - mille SK üllitas kolm kuud hiljem - instinktid siiski erinevad eelnevast, hakates just mürgist magmat eritama, millest kahjustub hingav kude ning rõõmuküllane vaim. Rütmid on lakoonilised ja veidi muserdatult hajali, isegi kui aeg-ajalt ujub tippu mõni sfäärilisem pilv või vokaalne hõllandus, on tulemus pöördumatult liigestest lahti kistud; pusle on liialt killustunud, et seda oleks võimalik loomuldasa kokku panna. Need vihjed ilmnevad kaude, need ei rakendu vägivaldselt. Kuidagi on kokku lapitud, ent asjaga on ühel pool. Lõpetavate minutite päralt on pelk heli, mille loomus ja intervall saavad tunnusmärgistada üksnes nulli ja tühjust. Ning kõige selle taga hoomamatut lõpmatust ja teadmatust. Isegi kui artist kirjeldab konkreetset looduslikku protsessi aastaaja vaheldumise tähenduses, näikse selle alatoon olevat märksa sügavam ja süngem. 8.5/7.5