Broque
- Indietronica
- Electronic pop
- Art pop
- Dark wave
- Ambient pop
- Alternative pop
- Synth-pop
- Electro pop
- New Age
- Organic electronica
- Indie rock
- Spoken word
- Experimental pop
- Sound poetry
Seda Saksa netiplaadifirma Broque all üllitatud 12-looline taies tõi meelde Charles Bukowski sõnad, et ta ei tundnud oma üksinduse üle uhkust, ent oli sellest sõltuv; toa pimedus oli talle nagu päikesevalgus. Carl Gustav Jung nentis, et üksildus ei tulene mitte sellest, et ümber pole inimesi, vaid sellest, et ei suudeta suhestuda asjadega, mis isiklikult olulised tunduvad. Nii et üksindus on seega mõtestatud ning võib-olla ka valikuline üksildus. Indimuusikas, kus kitarride jõulisus on viimaste kümnendite vältel asendunud süntesaatorite õrnade, sageli lagunevate lainetega, on antisotsiaalne, individualistlik tahk üha suurenenud. Selle muusika eripära arvestades on ju ootustele vastav ning üldse mitte erakordne -- R Stevie Moore, The Space Lady, Jandek, Gary Wilson, His Name Is Alive, Sparklehorse. Prooviruumidest on taandutud magamistuppa, nähtav auditoorium on asendunud voogedastusfantoomsiluettidega. Käesoleval 12-loolisel on küll helgust ning isegi pidulikkust, ent sellesse on sugenenud kaduvuse tunnet. Justkui toetuks seljaga vastu lahtist ust, et vajadusel saaks nõjatuda ning kukkuda tahapoole. Eks siin on aeg-ajalt kosta ka rongijaamadest kostuvat teadustamist, mis kahtlemata illustreerib paradoksaalselt anonüümsust, muutumist ja kaduvust inimhulkade keskel. Tagasivaatamine on ju loomulik, kuivõrd kogu kogemusliku pagasi selgroog kõverdub olevikku minevikust (progressiivelektroonika, New Age, Kosmische Musik, Space Age pop, kraftwerkilik eel-elektropop). Mistõttu ei muututa sirgjoonelisemaks, ei muututa MGMT'ks või Tame Impala'ks. Eufooriaalged asenduvad teadliku lagunemisega, kus ilu küll püsib, ent on habras, valmis hajuma psühhedeelsesse sünteetilisse uttu. Maad võtab kerge hajaliolek ning piirjoonte hääbumine; loodusest analoogiat otsides võib seda võrrelda liikumisega merekalda poole, kui üleminekuga konkreetsemalt üldisemale, samas säilitades eepilisuse ja majesteetlikkuse. Veepiir tuleb ette, jala edasi minna ei ole enam võimalik -- ümbritsev maailm on jätkuvalt kõikjal kohal, ent vetevalla kohal juba ilma inimeseta. Jääb järele puhas, peaaegu meditatiivne tundehetk keset hoomamatut avarust, vaikne aktsepteerimine, et kõik lahustub lõpuks olematusse, jättes siiski maha ilusa, vaat et hüperrealistliku jälje. Dešifreerimata inimhääled siin-seal osutavad inimese otsustamatusele ning segadusele -- nii oma liigikaaslaste, esteetiliste valikute kui ka ümbritseva keskkonna suhtes. Kõikjal on müra ja entroopiat -- praegusel hetkel on selle kõla ja kaja üleilmselt eriti kriipiv ja õõnes. See aeg, kui müra oli kaunis ja ülendav - kuigi totalistlik, siiski vabastav -, näikse olevat ümber saanud. 8.5 (8.0-9.0)
