Lost Children
- Post-rock
- Art rock
- Alternative rock
- Ambient rock
- Experimental rock
- Psychedelic
Üks on öelnud, et tsivilisatsiooni ei hävita õelad mehed; selle hävitavad nõrgad mehed, kes ei suuda head kaitsta. Olles hiljuti vaielnud ühe sõbraga Led Zeppelin'i headuse ning väärtuslikkuse rokkmuusika ajaloos, saan aru, et nad vedasid pjedestaali mäe otsa, et sealt teistele alla vaadata. Mis lihtsalt tähendab muidugi seda, et ullikesed lollitavad endast tuhmimaid; mis omakorda tähendab seda, et Lääne popkultuuri peavoolu aluseks olevad algoritmid on lihtlabaselt ettekirjutatud, isegi mõõdetud stsenaariumid. Mõnes mõttes on bändile traagiline, kui ta sellesse valemisse sobitub. Samas oleks jälle veider mõelda, et LZ asemel olnuks Captain Beefheart või Keiji Haino (või ta bänd Fushitsusha). Frank Zappa, kes juba 60ndatel tajus konformismi rokkmuusikas, võttis aeg-ajalt vaevaks seda kõike parodeerida ja naeruvääristada. Eks kõiges selles ilmneb ka popmuusikatööstuse kontrolliv mehhanism sotsiaalsel tasandil. Popstaarid ulatavad sööda ning hoiavad samuti konksu otsas. Ka nemad ise on konksu otsas -- see ei ole ainult lõbu (kuigi peaks ideaalis olema), see on kolmandasse pensionisambasse raha kogumine. Alternatiivid -- tegelikult alternatiivid jooksevad ju paralleelselt, ning alati võib ning peabki ka neis kahtlema. Suhtun aeg-ajalt umbusuga nii My Bloody Valentine'i, Radiohead'i, Pulp'i, Suede'i, Sonic Youth'i, Tortoise'i, The Fall'i, GYBE!'i kui Stereolab'i. Isegi The Smiths'i ja CAN'i suhtes väheneb usk kunati. Ka siin ilmutab popkultuur sümptomeid -- (kvaasi)revolutsioonilisi nõrkushoogusid. Samas päris nii ka ei ole, et kui oled tuhm ja sul ei ole enam palju alles, siis muutud tugevaks. Kuigi jah, ilma fantaasiamänguta ei ole ilmselt ükski loominguline teos sündinud, samas see fantaasia on suht kohitsetud ja nõrk, et kangelased saaksid üleelusuuruseks sirguda. Mistõttu mõni kodus nikerdav melomaan kõlab palju huvitavamalt ja usutavamalt (eks selle valguses saigi Ariel Pink'i fenomen võrsuda). Rääkides sellest 13-loolisest kogumikust, siis siin on ansambleid nii Ühendriikidest kui Kanadast; kuni Rootsi ja Soomeni ning sealt Hispaania ja Austraaliani ning sealt Iirimaa ja Belgiani välja. Raskuskeskmeks kahtlemata on Ühendriigid - mis ei ole ka ime -, kuivõrd seal on artiste rohkem kui võimsal sõjaväekompleksil rakette. Tuntuimad ilmselt on Montréali punt Destroyalldreamers ning Texase oma Balmorhea. Esimesena nimetatu lugu on üks kogumiku tipphetki igatsuslikult sisisevate kitarridega, mis mõjusalt laiendavad kuulamisspektrit; Amplifier Machine ei lukusta endid meetristikku, vaid lahustab kitarrid õrnaks uduks ning orkestraalseks hämuks, mille vektor on pigem suunatud ülespoole. Ehk kitarridega tehtud ämbient, on ju? Ülejäänud artistid kinnistavad postroki kui žanri tuumikut crescendo'deks paisuva kitarrienergiaga. Igati aus kraam, mis lisaks dokumenteerib tõetruult nii sotsiaalmeediat (MySpace!) kui nullindate rokiaktsente. Pöördudes jutuga algusesse -- no mida sa ikka nii väga ihaldad? Ning kogumikele punkte ka ei ole mõtet panna.
