Bandcamp
- Progressive electronic
- Ambient
- Organic electronica
- Minimal synth
- Electronic music
- Experimental electronica
- Kosmische Musik
- Ulmetroonika
Rändröövli 13-looline (peaaegu tunni aja pikkune) album on mõttetegevust virgutav ning süvendav kuulamine. See on muusika, mis peaasjalikult uurib analoog- ja modulaarsüntesaatorite sisemist elu, koondades elektronide tantsu haaravaks helijutustuseks. Kuivõrd tegu on Eesti artistiga, siis muusikalistest päritoluliinidest kõneldes tuleb kindlasti mainida Sven Grünberg'i (SG) mõju -- maestro jalajälge hilisemale Maarjamaa elektroonikale on raske ülehinnata. Ma nimetangi ühte (ent märkimisväärset) osa Rändröövli muusikast ulmetroonikaks -- kaasaegne Eesti elektrooniline muusika, milles on nii ämbiendi kui intelligentse tantsumuusika elemente sees, ent mille idealistlikku vaimsust on selgelt mõjutanud SG ning Berliini koolkonna elektroonikud (Froese, Franke, Schulze, Göttsching, Baumann), aga ilmselt ka Jarre (iseäranis popiliku puutega "Zeldin"). Muusikud, kes nägid süntesaatoreid ette peavoolu instrumentidena, pakkumaks samaväärset emotsionaalset sügavust ning esteetilist veetlust nagu kitarridega oli saavutatud. Kosmilise mustrina lahti hargnevad imetabased atmosfäärilised helindid, mida ankurdavad neurootilised rütmi pulseerimised, andes asjale ühtaegu kosmiliselt eepilise ning rohmakalt maise mulje. Autor samas ei häbene kasutamast kõige tooremaid helindeid, mis tatsuvad kõvasti ning väljakutsuvalt. Rütmide jõuline pulseerimine ei ole piinarikas -- see jätkub punktist, kus teatud piin ja primitiivsus on niikuinii integreeritud valemisse. Need on rohmakad tahud, mis vastandudes annavad albumile impulsi ilu tekkeks. Ilu on dünaamiline, ilu koosneb osakestest ning nende segunemisest. Neist tooretest helidest ilmselt steriilsetes stuudiotes ei räägita. Mõnes ahtras loos nagu "Maritain" (Esimene faas) tuleb heliroots eriti ilmekalt esile. Nagu eelnevalt sai kaudselt osutatud -- see ei ole muusika, mis on loodud süntesaatoritel, vaid süntesaatoritele. Siin nad paljastavad endid kuulajale, näidates oma pehmemat, võib-olla isegi inimlikumat poolt (mis sellesuunalisele Eesti elektroonilisele muusikale ehk ulmetroonikale on üsna iseloomulik -- alates Uni ning varase Galaktlan'iga). Et see kindel oleks - et mehhanitsistlik element kuulajas ebamugavust ei valmistaks - on helipilt siin-seal püütud mahendada loodushelidega. Loogiline ju -- kui elektroonika muutub inimnäolise(ma)ks, ju hakkab mingist punktist igatsema aasade ja merede järele. Orgaaniliselt interaktiivne on ka seetõttu, et avatud akendest sisenevad tänavahelid ning naaberkorterist kostuv puuri kriiskamine sulanduvad loomuldasa tervikusse. Paganama mänguline, ent samas küps album. 8.5 (8.0-9.0)
