Rough Trade
- Indie pop/rock
- New wave
- Alternative pop/rock
- Art rock
- Chamber pop
- Ork-pop
- Baroque pop
- Dance rock
Jarvis Cocker ja kompanii on tagasi pärast pea 24 aastat pausi. Eelmise albumiga "We Love Life") seoses on surnud nii legendaarsest muusikust produtsent Scott Walker (2019) kui ka bassist Steve Mackey (2023). Tõsi, Scott Walker'i puude on jätkuvalt helikeeles tunda ning Mackey on lisatud kahe loo kaasautoriks. Teisalt on Jarvis looja, kes poeedina on jätkuvalt sama oluline kui muusikuna. Tema tämber ja esitluslaad lisaks annab asjale sugereeriva jume. Ent tuleb arvestada, et 38. aastasest on saanud 61. aastane looja. Nihe, mis oli täheldatav juba eelmisel albumil (mõjutatuna terrorirünnakutest kaksiktornidele New York'is), saab siin elukogenu vaate. Võiks seda albumi pealkirja täiendada järgmiselt: "We Love Life. More". Teisalt on möödunud piisavalt pikk periood, et saaks tagasi vaadata, kuidas tema (seksi)legend on vormunud rahvasuus ("My Sex"). Tema poeesiast kumab läbi pinge kunstiloome kui protsessi ning elamise-armastuse vahel -- kuidas leida kesktee, et ei irduks elust ning seetõttu loome ei muutuks liiga kunstlikuks-vesiseks ("Got To Have Love"). Nimetatud loo kaasautoriks on Steve Mackey, mis ilmselt seetõttu meenutabki mõningaid kompositsioone tema produtseeritud suurepäraselt Arcade Fire'i albumilt "Everything Now" (2017). Loos "Background Noise" käsitletakse kahe inimese kire muutumist taustamüraks, mis on võrreldav külmkapi vaikse undamisega. Kui kaks inimest hakkavad undama sarnase helivoona, siis see tekitab dissonantsi (mus tekitas juhtme kokku jooksutamist loo algus ja lõpp -- ei jõudnud päris pikalt kohale, et see on ühest Cocteau Twins'i loost). Paljudest lugudest jookseb läbi leppimise teema -- elu teeb plaanides ja suhetes omi korrektiive, ent oluline on jääda sõpradeks-tuttavateks ühelt poolt kaablite ja bittidega ühendatud, ent sellele vaatamata (või justament tänu sellele) üksildust suurendavas maailmas. Jarvis vihjab, et reaalsust loome ikkagi meie ise - inimesed -; universum kehitab selle peale vaid õlgu, kulgedes omasoodu edasi. Üheks lemmiklooks on "Tina", mis temaatiliselt-muusikaliselt on justkui segu bändi hitist "Babies" ning Peter Sarstedt'i loost "Where Do You Go to My Lovely". Voolavad orkestratsioonid, Jarvis ning flamenkolik ülesehitus annavad asjale ajatu puute. Lõpuloos "A Sunset" möönab Jarvis, et tal ei õnnestunud kunstiga maailma muuta -- ta tõdeb irooniliselt, et tuleks õppida majandust, õppida palju raha tegema ning siis osta maailm koos valikuga. Ehk valikuga, et päikeseloojangu nautimise eest ei küsitaks raha. Üks muutus albumil on võrreldes varasemaga täheldatav -- siin puuduvad inimteadvuse sügavustesse sukelduvad eepilis-eksperimentaalsed kompositsioonid ((nagu olid "F.E.E.L.I.N.G.C.A.L.L.E.D.L.O.V.E", "Seductive Barry" ning "Weeds II (The Origin Of The Species")), mis olid alati albumite maasikaks. Kokkuvõtvalt nauditav taies, mille juurde on meeldiv naasta kui olulise maamärgina bändi ligi viie kümnendi pikkuse karjääri jooksul. 7.5 (6.5-8.5)
