Discogs
- Art rock
- Drum and bass
- Electronic
- Synth-rock
- Industrial rock
- Glam rock
- Pop rock
Suurbritannia lippu mähitud Valge Krahvi plaadiümbrisega albumit on tore kuulata ka 28 aastat hiljem. Kui omal ajal kõlas teos väga uudsena, siis küsimus praegu taandub sellele, kuidas taies ajahambale on vastu pidanud. Teisenenud kahtlemata on -- trummi ja bassi rütmid tänapäeva kontekstis vaevalt panevad kedagi kulmu kergitama, olles muutunud kunstilise süntroki orgaaniliseks osaks. Kuivõrd siin on ka meeldivalt liialdatud rokkimist, siis eelpoolmainitud rütmid muudavad mõned lood industriaalroki valda liigitatavateks. Meeldivat liialdamist siin tõepoolest on -- tundub, et artist aeg-ajalt naerab laginal. Näiteks loos "Little Wonder", milles breikbiitidest ja lõikavatest kidrariffidest koosnevale algusele järgneb banaalne postgrungelik refrään, mis omakorda taandub nautisklevalt lõgistavaks trummiks ja bassiks. Bowie kui üks Briti muusika arhetüüpidest kulgeb paralleelselt Britpopiga, osutades tolle liikumise stagnatsioonile. Kas just seetõttu, ent pärast seda muutusid märgatavalt nii Blur kui Radiohead. Britpop hääbus. Teisalt ka Bowie taandub lõppkokkuvõttes ikkagi glämmrokiks, oma juurtesse takerdunuks; hoolimata kõiksugu krutskitest ja naljatamistest. 7.5
