- Modern classical
- Organic electronica
- Post-rock
- Indietronica
- Art pop
- Spoken word
- Ambient
- Art music
- Post-classical
- Americana
- Electronic
- Chamber music
Kui eile (25.10) Valner Valme kasutas Muusikanõunike saates Kitty Florentine'i lugu kirjeldades mõistet "postmodernistlik" -- justkui olnuks lugu erinevatest stiilidest ja tahkudest kokku kleebitud kui kollaaž --, siis sama mõistet võiks ka kasutada käesoleva 8-loolise taiese kohta. Mitte niivõrd lugude, kui albumi mõõtmes -- kohati kõlab kui Tortoise-lite (või õigem oleks öelda kui Sea And The Cake -- mis teatavasti on John McEntire'i kõrvalprojekt), siis jälle ülevad orkestratsioonid võtavad võimust; ühes loos üks härrasmees vestab kerge elektroonilise põrkamise ning ämbientsete hõllanduste saatel muusikast kui olulisest kunstivormist, kui eneseteostusviisist (jah, me teame seda!); väljapoolesuunatus suunatakse sisse -- mõtlik ämbient näitab emotiivselt habrast palet (juhul kui kuulaja oleks melanhooliast haaratud, ma mõtlen, et siis võiks isegi pisar silmanurgast pudeneda). Sama võib ka väita kammerlike vormide ilmnemisel, milles on nii õrnust kui sügavust -- üks võimendab teist. Et asi veelgi selgem (või segasem?) oleks, siis flirditakse ka suitsuse Amerikaanaga. Eelpoolmainitud postmodernistlik vaim ilmneb ka kaasaegse kuulaja kannatuse proovile panemises -- album on viimistletud viisil, vältimaks tüütuks muutumist; teisalt melomaanile on oluline, et tervik ei jääks pealiskaudseks ega umbseks (päris- ja kunstlike helide süntees lisab albumile panoraamsust). Pärast väikest kõhklust (ning neljakordset kuulamist) otsustain albumi lisada aasta parimate listi.
