Broque
Drum and bass Breaks Jungle Electronic music Sampledelic Dream and bass
Millal oleks õige aeg külmunud muusikat kuulata -- kas siis, kui väljas on näiteks kümme kraadi alla nulli või soojaga? Elik võiks parafraseerida -- muusikat ei kuulata kunagi külmana. Või ehk kuuma suppi kõrvale süües. Või ja leivaga. Jättes vaimukused-sõnamängud kõrvale, siis MWA taies on hingesoojendav terviklik teos, mille makroskaalal pekslevad rütmid trummi ja bassi risustatud sagedustel, ka tooremat jungle-jurakat on alatihti kuulda, samuti ilmnevad siin-seal pelgad dub- ja tehnomõjud; teisalt vastupunktina valitseb atmosfäärilisus ülemistes kihtides, ühes loos on sekka vareste kraaksumist, teises hüpnootilisi inimhäälutusi, mis meenutavad Curd Duca omi nullindate algul. Heliefekte ei ole ülemäära palju, ent neid on asjalikult rakendatud. Avalugu on üldse erand, kuna selle rütmita hunnitut atmosfäärilisust võib võtta austusavaldusena suurele Angelo Badalamenti'le. See on atmosfääriline trumm ja bass, mis ilmselt ei olegi mõeldud tantsupõrandale, vaid ajukurdude vahele. Või NYYD-muusika lavadele. Kaks ja pool kümnendit tagasi öeldi "diip" seesuguse muusika kohta.
