Blogiarhiiv

5/27/2020

Superalma Project – Dystopian Children (2018)



  • Avant-garde
  • Neoclassical
  • Art music
  • Experimentalism
  • Electronic music
  • House
  • Synth-pop
  • Vaporwave
  • Dark ambient
  • Illbient
  • Post-industrial
  • Sampledelic

Käesoleva üllitise ja projekti taga on üksainus muusik Ivan Almeida, kelle jaoks – nagu meie kõigi jaoks – on olulised eksistentsiaalsed küsimused – kust tuleme, kuhu läheme; portaalideks on sünni- ja surmalävi, impulssi võimendab käesoleva elu elamise ja surelikkuse taaga tajumine. Eks albumi edenedes võib märgata helides intensiivsust, süngust ja paanilist kramplikkust kui võrdkuju surelikkuse mõttega harjumisest või siis vastupidi, harjumatusest. Stiililaiendusi on siin küll ja küll – vaporwave'i vaimust eksalteerunult põrkavat süntpoppi, nihestatud ambient'i, mis mõneks hetkeks näitab rokilikku palet, mis lõpuks osutub siiski košmaarseks hallutsinatsiooniks. Sämpledeelset kiikumist ühest kanalist teisse. Metahaussi – jäädes kinni house-muusika ühte potentsiaali, ühte lõksu; kõlades samaaegselt nii ülevalt kui ka irooniliselt (The Hopeless Timelessness). Kurjaendeline ambient, mis tõuseb kokku kukkunud tööstushoone varemete keskelt, täidetud mustast energiast, mis kogunenud pikkade aastakümnete vältel – elustades korraks selle, mis juba surnud oli. Sisemised pinged, viha, emotsionaalne dissonants, kadedus, kättemaksuiha. Helides emotsioonid kristalliseeruvad, muutuvad abstraktseks, mitteisiklikuks. Kuidas oleks võimalik surelikkusega leppida? Ikka loomise, loomingu, kunsti kaudu, millesse omakorda on kätketud algus, protsess, liikumine, tahtekindlus, kinnisideelisus, äratundmine, leppimine ja lõpetatus. Teatud mõttes iga teose loomine tähendab kunstniku jaoks läbielamist ja suremist, kuni ta taas tõuseb, alustades uut elu ehk uue teose loomist. Kuni saabub lõpp. Lõplik lõpp. Kuigi lõplik lõpp võib olla millegi uue algus. Aga see ei ole praegu meie teada. Kajakad vaid irvitavad.