Õigupoolest peaksin esmajoones arvustama Agulikassi põhialbumit, ent kahjuks plaat ei sobi minu blogiformaadi suunitlusega kokku (vabad reliisid). Usun, et remiksalbumist - kui üldse - tuleb niikuinii vähe juttu. Seetõttu peaks EP luubi alla võtmine ka õigustatud olema. Seda enam, et remiksimisega tegeleb Eesti elektroonika koorekiht.
Kui oma eelmises arvustuses mainisin üht Marc`i-nimelist Briti muusikut (Amitron_7), kes ei lase endast palju välja paista, siis selles osas on Agulikass veelgi "põhjalikum" tegelane. Arvestades ka tema muusikalist formaati, oleks kindlasti vale minna mööda tema filosoofilisest-tunnetuslikust poolest. Seetõttu kohustuslik osa albumi(te) kuulamise eel on lugeda Villem Valme (telefonitsi) tehtud intervjuud Agulikassiga ning ka Lauri Sommeri eessõna sellele.
Mulle meeldivad lihtsad inimesed, kes räägivad ilustamata, näevad ideaalide ning reaalsuse vahel pingeseisundeid esile kutsuvat lõhet. Kes küll tahavad loota, aga seljakarvadega tajuvad lootusetust. Nendepoolne maailma peegeldus võib näida karm. Agulikass on väga cioranlik tegelane - räägib inimese kurjast olemusest, vägivallast ning viitab esteetilise väljundi, konkreetsel juhul siis muusika päästvale rollile. Igatahes, skeptitsismil on alati olnud tervendavam mõju kui metafüüsilistel õhulossidel.
Oma ülimas tagasihoidlikkuses "rikub" Agulikass popbisnisele nii omast käitumismalli - loobub plaadi esitluskontserdi andmise võimalusest (tekitades seeläbi ka ajendi remiksalbumi tegemiseks). Printsipiaalselt ei ole ju vahet, kas seda teeks U2 või siis isepäine muusik Tartust.
Kuigi Agulikass alustas oma loomingulist teed juba 24 aastat tagasi, eeldatavasti 17-18 aastasena, sobitub ta tänapäeva muusikalise situatsiooniga väga kenasti. Isesalvestamise ning netileiblite soodustavates tingimustes on seesugused viljakad outsider sing-songwriter`id/või antifolkarid üle ilma tugevalt märku andmas. Olgu need näituseks Adrian Aardvark, SFIAS, Tinyfolk, Existential Hero USAst või siis lo-fi kuninganna Suzie Zuzek Austraaliast. Sageli puudub nimetet tegelastel eluase, ajavad Sal Paradise`i kombel elus läbi ning pihivad helide saatel ülejäänud maailma ees.
Remiksalbum algab Kalm`i friikfolgiliku avanguga - loop´ivad kidrad-vokaalefektid. Suvetuul areneb kenasti massiivseks laineks, mis omakorda tekitab õrna järellainetust. Kindlasti üllatavaim töötlus sellel albumil. Barbariz on oma tavapärases elemendis - Unes tihti sirelit muutub tunnusmärgitsevalt kriipivate kidrariffidega inditrooniliseks popiks. Teeneline remiksija Snafu jätkab samuti elektroonika ning akustilise popi ristamise liini. Vormilises üldplaanis koosneb Bimbom inditroonika ning elektroonilise helikaose vaheldumisest. Kindlasti ei ole see tema tugevaim remiks. Ka Taavi Tulev on rajanud Kriimsilm-remiksi heliefektide kaskaadile. Tagurpidi käiatav kidraloop ning vokaallayer`it on innukalt töödeldud filtrite ning reverb-tunnelite imaginaarses maailmas. Kogu austuse juures Wochtzchèe vastu pean mainima, et sarnaselt eelnenud loole kipub hingestatus vormilise külje kaudu hääbuma - ei liha ega kala. Mingi ühendav element jääb ilmselgelt puudu. Ka on lugu liiga lühike selleks, et tugevamaid assotsiatsioone esile kutsuda. Galaktlan veab oma taseme kenasti välja - kui esmakuulamisel tundus tema elektrooniline kingapõrnitsemine veidi jõuetuks jäävat, siis iga järgmise kuulamisega paranes asi märgatavalt. Kui Brian Eno`l olnuks "Souvlaki" produtseerimise suhtes vabamad käed, siis võinuks Slowdive`i legendaarse albumi lood kõlada just sedamoodi. Oleks, poleks, poleks, oleks... . Eks Taavi Laatsit näib hetkel üldse heas sõiduvees olevat - kevadel koos Aivar Tõnsoga (ehk siis projekt Kulgurid) tegid nad albumi "Reisimuusika", mida ma pean Maarjamaa 00ndate parimaks elektroonilise muusika albumiks üleüldse. Nende paari loo tunnetuse valguses, mida mul õnnestus Agulikassilt kuulda, jääb remiksalbum originaalile alla. Tõepoolest, ei ole ju midagi lahti, kui töötlused originaalile alla jäävad.
Kuula albumit siit
7.2
