Big City Orchestra Signals And Code (UNC047)

Mõeldes California`le mõtlen sealt võrsunud muusikale – The Doors`ile, Beach Boys`ile ning arvukatele surf-puntidele (lemmikud on The Hondells ning The Rivieras); samuti ei saa mööda psühhedeelsetest art-rokkaritest (Love, The West Coast Pop Art Experimental Band, Sagittarius) ning popkameeleonist The Sparks. Ja 60ndate lõpus 70ndate alguses tõusid avant-muusika taevasse The Residents ning Cromagnon. 70ndatel lisandusid Negativland ja Big City Orchestra ning praegu on sealt teada Mike Patton oma projektidega, Estradasphere ning The Goslings. Nimetatud on minu esimesed assotsiatsioonid – äramärkimist väärivaid punte on loomulikult palju enam. Aga vaatluse alla võtan Big City Orchestra, ning selle albumi Signals And Code (2006). Seda enam, et käesoleval aastal täitus BCO-l kolmekümnes tegutsemisaasta (vähemalt sama pika tegutsemisajaga tegevatest puntidest meenuvad üksnes rollingud, Uriah Heep ja The Fall). Selle rühmituse kohta oleks rääkida oi kui palju, seda enam, et Eestis eeldatavasti teatakse neist väga vähe – ei ole muusikarubriikides küll nende kohta mitte ühtegi vihjet leidnud. Esimesel 14-15 tegutsemisaastal olid nad lintide kesked ning muuseas mõjutasid selle kaudu ka tollast põrandaalust cassette culture movement`i. Mõjukuse põhjus on väga lihtne – albumite, mitmetolliste ning kompilatsioonide hulk küündib üle 300. BCO-l on puudunud kindlalt fikseeritud koosseis – kuigi n-ö kõva tuumik, juhttegelased on teada, on koosseisud alati rohkearvulised olnud. Ja muusikute kõrval on projektides ka mittemuusikud osalenud (tuntumatest ansamblitest, kes amatööre kasutanud on, meenub mulle A Silver Mt Zion`i üks kehastustest The Silver Mt. Zion Memorial Orchestra and Tra-La-La Band with Choir). Tuntuimatest muusikutest on kaasa löönud Daevid Allen (Soft Machine, Gong), Ctephin And The Ctephin Family Orchestra (abielupaar koos oma 7 lapse ning 3 abilisega – ei, see punt ei ole kõla nagu The Kelly Family, vaid on digitaalset saundiloomet ning välilindistusi miksiv Oklahoma kombo), psühhfolkar Faun Fables, mürainglid Monte Cazazza ning Hal McGee jpt. Kuigi ma ise tahaksin uskuda, et helid on nende puhul tähtsaim meedium, ei pääse üle ega ümber nende laiemast kontseptuaalsusest – albumid on temaatilised, müstilised lavakostüümid (meenutavad selles osas The Residents`i), performantsidel on marionettnukud tantsimas ning loomulikult on esindatud ka videoinstallatsioonid (juba 80ndate keskpaiku!). Nende flaierid on väga kunstipärased ning maalikunstis on nad kasutanud cut`n`paste tehnikat (mis ei erinenud kuigi palju tollase helikunsti tehnilisest väljundist - helieksperimentaatorid sõna otseses mõttes kasutasid kääre ja liimi muusika-lintide kokku miksimiseks). Nende pioneerluse hulka tuleb arvata ka n-ö mitteeksisteerivate bändide idee – nimelt üks põhiliikmeid Das olevat 80ndate algul kodulinna Santa Cruz`i kleepinud täis ühe olematu ansambli flaiereid. Poliitiliselt on nad rahutud olnud – nende kodulehel on link Evil, kus nii visuaalselt kui helis materdatakse jõhkralt üht praeguseks hetkeks pensionile suundunud W-nimelist Texas`e (sõja)kauboid.
Kontseptuaalselt on nad endid määratlenud kui “mutantfolk”. Aga ka “Orchestra” on pigem negatiivsel viisil – vastandamise tulemusena tavaorkestritesse kui “instrumentaalsetele ning standardiseeritud kurjuse kehastustesse” – kasutusse võetud (üleüldse on nad püüdnud nimekuju “Big City Orchestra” ähmastada, kasutades selleks kümneid sarnaseid nimekujusid). Tegelik helikeel on (tava)folgist valgusaastate kaugusel. Nende muusikat võiks kõige üldisemalt iseloomustada kui vabas vormis elektroonilist friikmuusikat või antimuusikat – seal on (kohati väga monotoonset) drone`i ning kriiksuvaid helisid, ebatavalist ämbienti, avangardelektroonikat, pulseerivaid, poolrütmilisi ning rütmilisi elemente, helisignaale, noise`i, välisalvestusi, bassiterrorit, veidraid sämpleid, spoken word`i, industrial illbient`i ning veel teisi heli- ja stiilielemente. Kuigi BCO lähimate sugulashingede hulka võib arvata Nurse With Wound`i ja Lustmord`i, on mõnikord kalifornialaste helikeelde kätketud ka afiinsus pöörase popi suhtes – midagi ligilähedast selliste artistidega nagu People Like Us, The Residents, Felix Kubin või Messer für Frau Müller (või Messer Chups).

Signals And Code on ohtralt informatsioonist laetud. Ning seda albumit kuulates tundub BCO ka praegu oma ajast ees olevat. Avaloo Radio And Special kummituslikku ning minimalistlikku teemasse on sisse kodeeritud elektroakustiline resonants, omamoodi ”vigasus”. Truth Cannot Be Judged on kirikukellade ning digitaalse müra hüpnootiline sulam, millega liitub kaugustes kõlav inimhääl. Who Have Assimulated on 14 minutiline minimalistliku ülesehitusega ning pingest kruvitud dub`i, drone`i ning ämbiendi veider-neurootiline sulam. Actions At Obj on multi-crossover kirikuorelite akordidest, field recording`ist, spoken word`ist, kiledast feedback`ist, pekslevast rütmist ning pulseerivast ning laialivalguvast sündisaundist. Sch tm baseerub kriiksuva-kääksuva ukse(?) sämplil, mille ümber laotuvad downbeat`ilik kontrabassirütm, elektroakustilised efektid, raskelt resoneeruv bassimüdin. Sending Fake Messages baseerub ühelt poolt ülimadalal bassikõminal, teisalt kõrgema heliregistri moodustavad ebamäärased-ülilühikesed elektroakustilisted sämplid ning vabas vormis mängitud rütmid-helid.

Ühesõnaga, Signals And Code demonstreerib BCO-d oma teada-tuntud headuses, kuigi minu suurimateks lemmikuteks jäävad endiselt The Residents`i plaadifirma Ralph Records all välja antud (kassett)album Animal Religion (1988) ning Azimuth (2006, UNC). Kuigi algusaegade BCO albumid on out of print ning mõnd erandit arvestamata sisuliselt kättesaamatud, on nende hilise perioodi muusikaga võimalik lähemalt tutvust teha nii nende koduleheküljel, archive.org`i ja lastfm`i vahendusel kui Umbrella Noize Collective`i saidil. Avant-muusika, kitsamalt eksperimentaalelektroonika, industrial`i ning sound-art`i lätete tundmaõppimisel möödapääsmatu peatükk.

9.3

Kuula albumit siit

Boy Swung Tunnel - Partial End Remarse (form-net-24)

Jätkame rubriigiga 2008. aasta parimad albumid. Jätkame muusikaga, mis on reliisitud Saksamaal resideeruva industriaalse ja tumedakõlalise elektroonilise muusika plaadifirma Raumklang-Music subleibli Format Noise all. Plaadifirma, mis on ennast deklareerinud mittetavalise netileiblina, mis on lahkelt avatud igasugustele eksperimentaalsetele kunstidele ning on hüppelauaks uutele eksperimentaalelektroonika artistidele. Aga sealhulgas on ka tuntud suurusi – Raumklang- Music`i boss Dirk Geiger isiklikult, Leedu uhkus Antanas Jasenka, Golgotha Communications Ltd, aga ka Andrew Fryer aka Boy Swung Tunnel.

Lõuna-Inglismaal resideeruva Andrew Fryer´iga seoses on märgitud tema eelmise projekti Fallen kõrgelthinnatud albumit Sticks , mida on võrreldud Bark Psychosis`e, AR Kane`i, hilise perioodi Talk Talk`i ning isegi baggy-võnkega. Ühesõnaga - artist, kes on katsetanud ämbiendi ning alternatiivroki elementidega ning olnud ülesannete kõrgusel.
Eelnevalt mainitu seab suured lootused inglase uuele projektile. Igatahes The Sun Sparks on geniaalne album, kuigi stiililiselt on seda raske määratleda. Album on lühike – 6 lugu ning 23 minutit. Parema ülevaate saamiseks tuleb iga lugu eraldi analüüsida.
Alive A Fire on kena sissejuhatus – mikrotonaalne pulseeriv drone - hääl, mida teeks kosmoselaev läbi kõleda Ruumi kulgedes, sadade aastate ning miljardite kilomeetrite kaugusel Maast. Strung for Autumn muudab totaalselt kurssi – see on üleüldse albumi iseäralikem lugu. Selle loo võib jagada kaheks, võib-olla isegi kolmeks. Loo esimene pool kõlab nagu roostes, et mitte öelda väljakutsuvalt diletantlik The Penguin Cafe Orchestra. Sellele järgneb 30 sekundiline crescendo, et siis muutuda sulniks ringlevate trummide ning lendlevate keelpillisaundidega eksperimentaalrock`iks – saundiks, mida oleme The Dylan Group`i, varase Mice Parade`i või Four Tet`i Rounds albumilt nautinud. Usun, et PCO liidrile, kadunud Simon Jeffes`ile (1949-1997), oleks see krempel meeldinud. Kolmandas loos – Burning Sun – jätkub kosmoselend – drone on hakanud resoneeruvalt vibreerima. Ah jaa, on`s need Päikese turbulentsid-plahvatused, mis tagasiulatuvalt häirivad Kosmose tasakaalu ning raketi lendu? Ghost Ship - läbi filtrite control effect`ide keeratud piaano ning robotputukate vibreerivad sirinad. Ei, see pole abstraktne helikeel – vastupidi, sellest voogab palju soojust. See on vaikelu kirjeldus ning on eellooks albumi pikimale ning kesksele träkile. Ilus pealkiri - The Sun Streamed From Her Eyes. Ja heli on sama ilus – kitarrikeelte õrnadest puudutustest pudenev fluidum ning hillitsetud, eikuskilt eikuhugile voogavad ning eimiskist tekkivad orgaanilised elektronhelid. Astraalämbient. Sellesse loosse on kätketud ideaalse ämbientmuusika rusikareegel – minimalism pluss pingestatus. Piisab paarist noodist ning helifaaside nihestamisest . Kui see lugu ei veena, siis hankige endile Labradford`i ninamehe Mark Nelsoni kõrvalprojekti Pan American meistriteos Quiet City (2004). Lõpuloos Long Shadows kuuleme Andrew Fryer`i (?) häält. Tõsi, ta(?) ei laula – sämplitud on robustseks moonutatud vokaalfragmenti – sellele sekundeerib pulseeriv ning üha valjenev pahaendeline drone, mis vaibub vahetult enne loo lõppu, asendudes luupima jääva space age`ilike sündisaundidega.
Nii ideeliselt kui teostuselt meistriteos.

9.7

Kuula albumit siit

The Procedure Club The Procedure Club (SK005)

Mu jaoks on The Procedure Club´i omanimeline vaieldamatult eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid. Väljaandjaks (veri)noor netileibel Scribble Kite, mille diskograafia piirdubki ainult aastaga 2008. Ka teised varjualused on tasemel, ning žanriliselt on spekter lai – on shoegaze`i, art-pop`i, lo-fi`t, bedroom pop`i ja isegi neofolk`i. Igatahes ootan SK uusi üllitisi suure õhinaga.

Nii veider kui see ka esmapilgul ei tundu, määrab tänapäeval mingi artisti kvaliteedi ümbritsev keskkond. Ma ei pea silmas seda, kui head muusikalist maitset keegi omab või kui hästi keegi oskab mingist asjast järeldusi teha. Ma mõtlen konkreetselt mingi žanri hetkeseisu – kuidas see seestpoolt väljapoole paistab? Ma pean konkreetselt silmas newgaze`i elik tänapäeva shoegaze`i. Mis on esimesed märksõnad, mis mulle selle stiiliga meenuvad? Korralik produtseering, mis reeglina tähendab ilusaks poleeritut helipilti. Ühelt poolt tehakse võimsa produktsiooniga (pop)saundi, teisalt on selle läheduses lo-fi ja/või selle ristandite hingust tunda. Newgaze on istunud pigem esimesse paati. Teine mulje on esimese jätk – seda muusikat kuulates tekib mõte, et taevast püütakse maa peale tuua. Isegi, kui see on tõepoolest taevalike sfääride muusika, jääb see heli kuulaja jaoks neutraalseks, elutuks, võõraks. Inimene võib ju taevasse vahtida, aga perse on ikka pori sees ning lähemal. Tahaks saundi, kus on sees higi, verd ja pisaraid, sest selline saund elab. Elu on see, mis tähendab liikumist, muutumist, hävimist, kui veab, siis ka uuestiloomist. Samamoodi nagu 20 aastat tagasi elas My Bloody Valentine`i ja Slowdive`i muusika. Miks – sellepärast, et need pundid olid kogu aeg liikumises ja muutumises. Shoegaze ei olnud nende jaoks iseenesestmõistetav tee – MBV jõudis sinna, samas Slowdive eemaldus sellest. Pärast Loveless`i tõmbas MBV 17 aastaks pidurit, Slowdive lakkas pärast Pygmalion`i olemast, õieti - Pygmalion tähendas ühe ajastu lõppu. Vihjas lõpus sellele, missugune võiks shoegaze`i tulevik olla. Mõned on seda mõistnud, paljud mitte. Vanas vormis shoegaze´i institutsionaliseerimine on pigem nullindate teema, kus neid eeskujusid on lihtsalt järele aimatud või makstud neile viisakalt tribuuti. Kui rääkida selles valdkonnas meelde jäänud sündmustest, siis meenuvad üksnes The Ravoenettes`i suur tulemine 2002. aastal– jalust nõrgaksvõttev ülevõllimürasaund, siis Dykehouse albumiga Midrange (2004) – tõeliselt hea tantsuline shoegaze ning psühhedeelse ning transsiviiva pilguga Norra ansambel Serena Maneesh (2005). Nüüd on eredalt seniidis The Procedure Club – ansambel New Haven`ist Connecticut`i osariigist. Mees ja naine – kohalikes undergroundringkondades juba eelnevalt teada-tuntud Adam Malec koos kaaslanna Andrea Belair`i ning kidrade, trummimasina ning süntekatega. 9 lugu ning 23 minutit! Pöördvõrdeline newgaze (või nagu üks tundmatu netitegelane on tabavalt märkinud – shitgaze!) võrdluses näiteks Astrobrite`i, Asobi Seksu, Airiel`i või hiljuti jälle kokku tulnud Secret Shine`iga. Kaks korda lühem, sirgjooneline, samas stiiliselt ja elemendirohkuselt ületamatu. Iga träkk pretendeerib väikeseks universumiks. Neid seob üheks inertsi rullumine eelnevatest lugudest järgmistesse ja sealt omakorda järgmistesse. Seda inertsi loovad ülevõllimüra ning endasse mässiv tantsumuss, aga seal on piisavalt ruumi ka teistsugustele helimustritele. Nagu ka tunnetele ning masinlikkusele. Tulemus on totaalne kõikehõlmatavuse tõttu - samas on see vabadustunde tunnetamise põhjuslik eeldus. Last but not least, aga küllap te isegi juba aimasite - hullult seksikas on see album! Ja on seda ka pärast 13ndat kuulamiskorda.

9.4

Kuula albumit siit

leafes In The Mountain`s Belly (RSC 012)

Rootsis baseeruva väikese ning nime järgi aimatavalt-rõhutatult revolutsioonilise - poolenisti netileibli, poolenisti väikese indieleibli redstarcommunity artisti album aastast 2007. leafes`i moodustavad kolm jorssi Jonköpingist, kes 2006. aastal panid pillid kähku ühte kappi. Juba aasta lõpus üllitas release the bats records nende esimene 6-loolise kassettalbumi. Pundi esimene gig leidis aset 25. detsembril 2006. aastal. Luubi all oleva albumi kohta kõigepealt seda, et väidetavalt pandi see mõne päeva jooksul ninamehe Viktori isa korteris kokku ning muusikalise külje pealt toetas neid leiblikaaslane Jonas eksperimentaalkombost Sanchez is driven by demons. Avalugu Autumn Storm juhatab sisse kahest stilistilisest eristuvast tahust esimese - hoogne poolakustiline kidraplõnnimisel ning reipal vokaalil baseeruv lo-fi pop. Kuid see ei ole tüüpiline paaril duuril baseeruv paariminutiline hallisegune lo-fi. Kidrale sekundeerivad akordion ning kellamäng. Bastard Son algab taas lihtsa plõnnimisega, et siis paari välte vahetuse järel hakata orelitega rokkima. Psühhedeelia ulatab lo-fi`le sõbrakäe - orelidrone võimutseb, saund paisub ja langeb laiali... stopp... ja orel võtab seejärel veelgi innukamalt gruuvid üles. Ja nii mitu korda järjest! Leafes Howls With The Wolfs peegeldab pundi harmoonia ja meloodia seadmise peent kunsti. Kuna meloodiad on ümbritsetud eksperimentalistlikust vaimsusest, siis hakkab paistma albumi teine tahk, milles New Weird America ning Animal Collective`i eksperimentalismi mõju on selgelt tajutav. Lugu Pink Moonlight on leafes`i The Campfire Songs, aga on põnevam kui njuujorklastel endil - asi ei piirdu üksnes plekise kidrasaundi ning tuulekahinaga - asjale lisab pinget kriipivaks paisuv-kahanev-paisuv drone; vokaal on taamale lükatud, veniv ning unisklev laulumaneer võimendavad lisaks kummituslikku iseloomu. See on albumi kulminatsioon. Samerna Hade Rätt on justkui järgnenud kainenemine - pohmakaseisundist normaalsesse olmesse - pingestatus on kadumas, linnusirin ning õrn ja lendlev, kuid edasitunglev kitarrisaund paitavad kuulaja kõrvu. Viimane lugu on lõpulugu - ning lõpust saab ühtlasi algus - Wooden Lung sünteesib albumi kahte mõtteliselt eraldatud osa. Kokkuvõtvalt In Mountain`s Belly on lo-fi, psühhedeelia ning freak-folk`i erk kogemus.

 

8.7 

Kuula albumit siit