Tuesday, September 22, 2009

Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)


Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.

Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.

Kuula albumit siit

9.4
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...