Blogiarhiiv

9/18/2009

Clinker Thru` the Fly Machine (Opera Dog Productions)


Clinker`i ajalugu tuleks vaadelda kui ühe tunnustamata ansambli vaevarikast liikumist tähtede poole. Kent`ist pärit, kuid viimased 12 aastat Londonis elanud Peter Jordan`i (ning ta abikaasa Tomoko Matsumoto) juhitud grupp on küll viljakas olnud, kuid tänase päevani pole nendega veel plaadilepingut sõlmitud. Samas nad on kiita saanud nii Alan McGee, Panda Bear`i kui Lily Allen`i (tõsi, viimased kaks on ka Jordan´i sõbrad) suu läbi, ning esinemistest ei näi ka puudust tulevat (laval astuvad nad üles tavaliselt viie-kuuekesi). Ka siinkirjutaja arvates oli nende eelmine, omanimeline album parim unsigned album of 2008. Albumi "Thru` the Fly Machine" võib laias laastus kaheks jagada - rohkem või vähem edetabelitaotlusega alternatiivroki ning dream pop´i vahel. Varasemale kahele albumile nii omastest lauspsühhedeelia ning baggy-sööstudest on loobutud ning valitud märksa siledam tee. On nii glamuurset sünteetilise läike ning rütmiga poppi (Searching for a New World; Hold Out Your Fists), sirgjoonelist valju rokkimist (The Line; Mire) kui ka vaiksemaid hetki (Painted Red; Long Way Round). Kümmekond aastat tagasi tundunuks see saund väga modernne olevat... . Võrdluseks – kõlaliselt midagi seesugust esitlesid Brett Anderson & Co oma neljandal stuudioalbumil "Head Music". Clinker`i parim osa väljendub siiski hõllanduslikes taiestes, näiteks elektroonilises unenäopopis A Time, A Space ning jõulises ja eepilises ruumipopis So We Say. Albumi, võimalik et ka Clinkeri tipphetk on Music Gives You Power, mille lainetavate, samas raskesti hoomatavate dimensioonide kirjeldamiseks tunduvad sõnad liiga ahtakeseks jäävat. Juhul kui te veel mäletate seesuguseid oopuseid nagu The Asphalt World (Suede), Broken Heart (Spiritualized), Grumpus (Lambchop) või Holes (Mercury Rev), siis võite aimata, mida sealt oodata võib.

Raske kujutleda, mismoodi võivad kõlada Clinker`i järgmised albumid, aga kindlasti ei tohiks välistada seda, et käesolev album ei või osutuda siirde/eraldusalbumiks Londoni duo mineviku ning uue alguse vahele. Kas ka Clinker´ist saab Järgmine Suur Asi, seda näitab üksnes aeg.

Kuula albumit siit

8.4

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)


2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8