Bandcamp/p(doom)
- Psych-rock
- Art rock
- Southern rock
- Baroque pop
- Ork-pop
- Sunshine pop
- Alternative pop/rock
- Hard rock
- Heavy psych
Kuulates viljaka Austraalia bändi järjekorras kahekümne seitsmendat (ning hetkel üllatuslikult viimast) stuudioalbumit tuleb möönda, et bänd on justkui stiililistest keeristest välja astumas ning minemas lihtsamat, orgaanilisema kõlaga teed -- samas see lihtsus on petlik, kuivõrd konkreetsetele radadele pühendudes tuleb keskenduda finessidele, mis teeksid üllitisest eraldiseisva taiese, st eristaks seda teistest sarnastest (võrdluses nii oma diskograafia piirides kui teiste artistidega). Metallroki ja elektropopi elemendid on jäetud seljataha - nii ka raskelt pealesuruvad kidrasaundid kui sünteetilised instrumendid ja -sekventsiread -, mis on asendunud lendleva popiga, milles on nii lõunaroki, barokkpopi kui 60ndate lõpu psühhedeelse folgi kergust. (Tõsi, natuke on ka raskema psühhedeelia(hardroki puudet, mis võib mõnda nende varasemat taiest meenutada). Klahvpillidest on esindatud klaver, orel ning legendaarne Mellotron, mis loovad lisadimensioone kitarridele, trummidele, vokaalile ning poognaga keelpillidele ja erinevat sorti puhkpillidele, mida mängib tohutu hulk külalisesinejaid (sh kontsermeister/dirigent). Nii The Allman Brothers, Blue Öyster Cult, The Incredible String Band, Jefferson Airplane, Crosby, Stills & Nash kui The Byrds tulevad meelde, ent retrospektiivset muusikat tasub alati kvaliteetselt ette võtta, kuna - olgem ausad - enamus poole sajandi tagusest muusikast on suht isikupäratu nii produktsioonilt kui ideedelt. See lihtsalt on algsete ideede täiendamine, ehk isegi ümber mõtestamine, andes praegu isegi huvitavamaid tulemusi. (Igati loogiline eeldustelt, kuna tehnoloogia areng ja ideede realiseerimine tohutu hulga albumite näol on vahepealsel ajal aset leidnud). Ägedad hipid igatahes, kes võib-olla ideeliselt kannavad legendaarse kaasmaalase Daevid Alleni vaimsust. 8.0 (7.0-9.0)
