Vida Loca/Bar La Muerte/pan y rosas discos
- Post-punk
- Dada music
- No wave
- World music
- Synth-punk
- Post-psychedelic
- Post-chamber
- Avant-punk
- Art punk
- Electronic
- Punk funk
Kuigi antud Itaalia muusiku Stefania Pedretti (SP) 13-looline teos ilmus esmakordselt 2006. aastal Saapamaa põrandaaluste plaadifirmade Vida Loca ning La Muerte all (käesoleval juhul ehk 2012. aastal oli väljaandjaks Chicago eksperimentaalplaadifirma pan y rosas discos -- pyr 055), on see mässumeelsete mustrite, ärritavate helindite, teravmeelsete efektide ning heliseoste tõttu kahtlemata asjakohane ning ajastutruu ka tänapäeval. Kas punkpühendunu muusika saakski mingis ajaaknas olla midagi muud kui ajatu. Täpsemalt öeldes avaldub SP kuulaja ees kinnisideelisel moel, mida toetavad moonutatud kitarririffid ning sellest immitsev seestunud tumedapoolne müra, teravad elektroonilised rünnakud, (läbi)lõikav kammermuusika ning tavatähenduses sünkopeerimist tõrjuvad tantsurütmid, sisaldamata mingisugust edasist kavatsuslikkust liikuda diskoklubide suunas ning saada valgustatud diskokerade petlikus, segadusseajavas kumas. Selleks kahtlemata puudub vajadus ning isegi kiusatus, kuivõrd naisšamaani seesmine pöörasus murendab niikuinii klaasi. Tõsi, loos "27 gennaio 1997" tulevad sisse tribalistlikud rütmid, mida ta kaunistab loomuldasa kõrgetesse registritesse trikitatud vokaaliga. Tema nihilistlikku, ent samas ka lootust süstivat lähenemist saab võrrelda selliste naisfuuriatega nagu Diamanda Galas, Lydia Lunch, Maja Ratkje, Ludus. Kuid mitte ainult neile vihjates -- paralleele saab tõmmata ka selliste artistidega nagu PIL, ESG, Suicide, Theoretical Girls, The Pop Group, A Certain Ratio, Arthur Russell, Primitive Calculators, Gang Gang Dance ning Mark E. Smith (The Fall). 9.5 (9.0-10)
