Zed-Point – Lemonade EP (2022)

Bandcamp

• Shoegaze 
• Dream pop 
• Noise pop 
• Alternative rock 
• Indie rock 
• Nugaze 
• Psychedelic 

Uduselt Albionilt pärit kingapõrnitsemisbändi 5-looline teos võib avakuulamisel panna kulme kergitama. Moonutatud, natuke kõrgeks keeratud või siis pesunäpiga kinnipigistatud ninast tulenev vokaal mürarohkete kidrade ja droonivate klahvpillidega (sealhulgas katedraalioreli varjundiga) nõuavad, võtavad ja loovad oma ruumi. Meeldib pealtnäha lohakas produktsioon, ent see on vaid efekt. Tegelikult on iga kiht väga põhjalikult läbi komponeeritud, et sageduste vektoriaalne jõud koonduks ühtseks ühesuunaliseks mürarusikaks (vältimaks sageduste sattumist üksteisega vastamisi). Mitu jõulist kihti on koondunud üksteise peale, mis tektooniliste platoodena üksteise suhtes nihkuvad ja horisontaalselt ihuvad. Kuulajas tekitab see meeldivaid külmavärinaid. Taevalik müraapoteoos on "The Things We Leave Behind" – müra võimendatud horisondini, mis on õudukas ja märg unenägu ühtaegu. Vaevu suudetakse lugu koos hoida, vaevu hoida kontrolli alt väljumast. Ent ka teised lood on samas protsendis. Kindlasti ei saa üle ega ümber võrdlusest My Bloody Valentine'iga; ent kui MBV muusikast on saanud kvaliteettoode, mille iga nurka ja tahku on analüüsitud ja iseenesest mõistetavaks seletatud kõiksugu nurkade alt, siis Zed-Point'il on alles anonüümsus, see ehtne vahetus, mitte vahendatus. Päeva lõpuks kõlab see ühe lõputu lummava mürajoiuna. Nagu päeva lõpus kulistada üks kosutav pakk värskendavat õunamahla. Ka on siin üks vastus küsimusele, et mis eristab nugaze'i klassikalisest kingapõrnitsemisest. Nimelt on vokaal ülejäänust välja lõigatud ja ornamentaal-ekspansiivselt helimiksi lävepakule käivitajaks-tujusuunajaks asetatud. 

8.0 (7.5-9.0)

Ägakäken – Seksiori Indrek (2022)

Bandcamp

• Black noise 
• Death industrial 
• Raw black metal
• Rhythmic noise
  
• Freeformfreakout 
• Black metal 
• Ambient drone 
• Psycho-acoustic 
• Avant-garde

 

See album juba mõnda aega ootas kuulamiskorda. Eriti vajasin seda pärast eilset Twitteris nähtu, kus mingi Vika-nimeline nahkpükstes baaba esines agitpropiga vaagnerlastele. See kidra saatel ja sümfosüntidele toetuv virts (kuigi pretendeeris olema rokkmuusika) kangastub ilmselt veel päevi hiljem. Vika Iõikas kui Vikatimees vikatiga – ilmselt ei ole kuulnud linnalegendi sellest, kuidas Vikatimees jõuab ühest kohast teise välgukiirusel. Sellal kui keegi kukub aknast alla ja jahilt merre, sureb samal ajal keegi tankis või Dnepri jõe kaldal. Ilmselt Ukraina väed on talle tänulikud, et Voroneži salgale tehti 500-0 ära. Võiks ju ehk arvatagi, et Surm ise esines seal Vikana, ent Valhalla vürstil on hea maitse – 6-7 aasta eest tegi ta koostööd Pandakaruga (noh, sellega sealt Loomakollektiivist). Teisalt saamaks aru ülevusest, tuleb vahel madalduda. Heita küünilist nalja juhmide üle, teha kitši ja (looma)porri samaaegselt; paisata see neile näkku. Valetada, et nad saavad rokkmuusika elamuse. Kannustada Hitleri lemmikheliloojaga neid, kes võitlevad Ukrainas "natside, sodomiitide, narkomaanide ja satanistidega". Kindlasti ka plutooniumist küllastunud partide ja antrakssääskedega. Vikatimees Vika (vabandust – Vikatinaine Vika) – tere tulemast! Kasutades nime lühivormi – osutamata võidule –, mis meenutab inglisekeelset obstsöönsust. Samavõrd ka saksakeelset väljendit kopuleerumise kohta. Eesti projekti peategelaseks on üks seksinäljas tegelane – üks bonobo sapiens. Siin ta siis karjub oma ihuhädas. Kõik on liidustest lahti rappumas, nii mentaalselt kui füüsiliselt. Vahel on tunne, et piltlikult öeldes paugu kogus ja seemnejuha läbivus on selgelt viimase kahjuks. Ja siis see lõppude lõpuks juhtub, mis juhtuma pidi! Millele järgneb tund aega vaikust. Tund aega ämbientselt voogavat sulnidust, mille jooksul peategelane ilmselt turgutab end sigareti ja banaaniga. Võib-olla kosutab ka kangema kütusega, kuna sätib õhtul Koit Toomega rokkima. On küll hea! See Bonobo võiks ka Bono U2s välja vahetada. 

 

8.0 (7.5-9.0)

Pan American – Alpalhão (2022)

Bandcamp

• Field recording 
• Ambient 
• Musique concrète 
• Ambient dub 
• Post-classical 
• Soundscape 
• Organic electronica 

Mark Nelson oli 90ndatel Labradford'i liige; Labradford liikus muusikaliselt kusagil ämbiendi ja postroki vahel. See tähendab, et pigem atmosfäärilised helindid kui kitarri kääksutamine ja seksuaalne puusanõksutamine kuuluvad ameeriklase muusikalisse genofondi. Järgmise kollektiiviga Pan American lisandus veelgi enam õhulisust ja eksperimentaalsust dub'i ja jätsu vahendusel. Kuigi viimatimainitud žanrid olid siiski vaid katsetus, hülgamata ideaali, loomaks täiuslikku helipanoraami. Lähedale jõuti albumiga "Quiet City" (2004, Kranky). Uus 12-minutiline üllitis algab laste häältega tänaval – eks see ole kaheti tõlgendatav. Kunagi tähistas laste kära lootusrikast tulevikku, tänapäeval osutab see pigem planeet Maa homo sapiens'ist kurnatusele. Sellele järgnevad kompositsioonid, milles inimene on kõrvale või seljataha jäetud, ning kibemagus üksildus seguneb (hinge)kriipiva iluga. Kõik voolab ja vuliseb, ent mingi kummaline mahajäetuse tunne valitseb helide taga. Justkui inimloom ei suudaks leppida mõttega, et maailm võiks eksisteerida ilma temata. Tõepoolest, ilus ja kummastav on see admiral Nelsoni helimaailm. 

8.5 (8.0-9.0)

Loscil – Sails p.2 (2022)

Bandcamp

• Kosmische Musik 
• Ambient 
• Space ambient 
• Electronic music 
• Ambient drone 
• Berlin School 
• Abstract 

Esimene asjassepuutuv küsimus loomulikult oleks, et mille poolest see album eristub esimesest osast, see tähendab paar kuud varem ilmunud albumist? Ma ei oskagi vastata – võib-olla on siin rohkem kunstilist ämbientmuusikat, seesugust helikonstruktsiooni, mida nimetatakse Kosmische Musik'iks; tõepoolest, mida rohkem ma kanadalase Scott Morgan'i teost kuulan, seda rohkem tundub see austusavaldus Berliini koolkonnale – Edgar Froese'le ja Tangerine Dream'ile. Muidugi on selles ka tektoonilist stiihiat, praginaid elektrijuhtmetes, lõputute lagendike kangastust, ookeanil olemise anonüümsust ning tungi lennata kosmilistes lõpmatustes; ent Saksa meistrite pragmaatiline mõju seab neile eksperimentidele ratsionaalsed piirid. Heli kui voog, kui vormitav mateeria, mille vormimisel on omad reeglid ja eripärad – tulenevalt selle piiratusest. Siin see voogab ja pulseerib, ülenedes ja abstraheerudes. Kui tahetakse startida ja õhku tõusta, tuleb eeldada, et piire on eelnevalt kombitud, reegleid on eelnevalt järgitud ja otsuseid eelnevalt täide viidud. 

8.5 (8.0-8.5)

LFC – Hemorroids Are Burning (2022)

Bandcamp

• Avant-blues 
• Experimental rock 
• Improvised music 
• Psychedelic 
• DIY 
• Outsider music 

Brasiillane Lucas Pastina on algusest saati loonud muusikat, mis on kui ühte jõkke astumine või ühte anumasse sülitamine. Alati sama lärakas, ent siiski erineva läbimõõdu ja kujuga. Ses mõttes, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda, isegi kui väga tahaks. Ja loomise mõte ei saa ju peituda pelgas kopeerimises –  kopeerimine on kopeerimine. Pöörane kidraväänamisele, läbi filtrite käänamisele ning vokaalmanale rajatud improvisatsioon, mis võimendub avaras ruumis ümberringi. Ka sõnaline pool on selles formaalses kasinuses oluline –  kui ikka pealkirjas viidatud asjad valmistavad (lisaks) peavalu (sic!), siis kunsti tekkele on see positiivne olukord. Või kuidas? Ta laulab – õigupoolest oigab –, ent sellest niikuinii aru ei saa (ja ei olegi mõeldud sotti saama). Kui arvate, et bluusipõhise muusika tõlgendamise ainus radikaalne viis on see, mida pakuvad Jon Spencer Blues Explosion ja Royal Trux, siis arvake uuesti. Kuulake ja kannatage – või tähendab see, et hoopis nautige. 

7.5 (7.0-8.0)

Loscil – The Sails p.1 (2022)

Bandcamp

• Ambient 
• Drone 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Art music 
• Ambient drone 

Kanadalased on ämbientmuusika mitteametlikud maailmameistrid. Tim Hecker, Daniel Maze, Dave Zeal ning Scott Morgan aka Loscil on tippartistid, kellede helikõllanduste omamine oleks iga riigi unistus (aga eestlased ei jää vahtralehemaa poegadest-tütardest kuigi kaugele). Morgan on huvitav artist ka seetõttu, et kuulub otsapidi indiroki ringkondadesse, olles olnud ansambli Destroyer trummar. Kanadalaste ämbientmuusika on ilmselgelt mõjutatud boreaalsest (sub)arktilisest kliimast, Hudson'i lahe külmadest tuuleiilidest ja tohutute järvede ja jäämassiivide (peegel)pindadest. Loodus on peegel, mis peegeldab Looja loodut inimhinge. Siin see ilu laotub laiali, viirates ja väreledes, kokku tõmbudes ja avardudes. See ei ole pelk helide järgnevus, vaid märksa sügavam ja mitmetahuline ilmutus. Pealtnäha helgete ja tüünete trillerduste taga taovad kohalike aborigeenide šamaanitrummid tumedamaid ja süngemaid akorde, milles unenäolisus ja reaalsus sulanduvad eristamatuks üheks. Ilus. Väga ilus. 

8.5 (8.0-9.0)

Print(the)Seas – The Weather Within (2022)

Bandcamp

• Chillwave 
• Indie pop 
• Dream pop 
• Glo-fi 
• Hypnagogic pop 
• Psychedelic 
• Alternative pop 
• Synth-pop 
• Shoegaze 

Kevin Parker tegi albumiga "Currents" 2015. aastal keerme indipopist arusaamisse. Psühhedeelne indirokk keerdus soulmuusika, süntpopi ja klubimuusika saatel nullindate lõpu ja kümnendate alguse elektroonilise chillwave'i ja hüpnagoogilise popi manu. Midagi sarnast, mida tegi Parker'i nimekaim Ayers 1969. aastal albumiga "Joy of a Toy" eksperimentaal- ja progepopi suhtes progressiivrokki. Käesolev 10-looline üllitis peegeldab austraallase seatud tendentsi võluvalt. Erinevalt Tame Impala'st õitseb artist aeg-ajalt imetabase kingapõrnitsemisvaibiga. Esiteks see sisaldab paari eriti kaasahaaravat hitipotentsiaaliga lugu, mida kuulajana jään järgmist ringi tehes ootama. Ent ka ülejäänu on piisavalt hea, jäämaks vaid noile paarile toetuma. Üks selle aasta parimaid popalbumeid. 

8.5 (7.5-9.0)

Fake Area Code – Fake Area Code (2022)

Bandcamp

• Noise rock 
• Avant-rock 
• Experimental rock 
• Freeformfreakout 
• Psychedelic
• Improvised music 
• Ambient rock 
• Kosmische Musik 
• Drone rock 

Rokkmuusika eeldustesse kuulus mingi ajani otsingulisus, mässulisus, uute rajapiiridele pürgimine ja nende ületamine. Mingist hetkest asi muutus, kui rokkarid hakkasid omi projekte käsitlema (majanduslike) ettevõtetena. Luua, leiutada ja provotseerida oli hea, majanduslikust küllusest tulenevaid hüvesid nautida veel parem. Loomulikult ka energia kokkuhoid – palju sa ikka jõuad end kulutada! Oli muidugi mehi ja naisi, kes eluterve küünilisuse säilitasid ka hilisemaks ajaks, ent veel olulisem oli eeskuju, mis nakatas tulevasi (post)punkareid ja indimehi. Eesti projekti Fake Area Code'i puhul võib rääkida muusikaajaloolisest arenguliinist seesuguste bändide ja muusikute nagu Velvet Underground (lisaks John Cale, Lou Reed ja Angus MacLise eraldi välja tooduna), Glenn Branca, Fushitsusha (lisaks Keiji Haino eraldi välja tooduna), Sonic Youth ning Lightning Bolt näite abil. Kogu heliline diapasoon on vallutatud; ehk oleks õigem väljend "usurpeeritud", sest see on risustatud tagasisidestusse langevatest kitarridest, orelitest ja hulluvast trummeldamisest kasvava kaootilise helilainega. Lahkheliline murdlainetus lööb kuulaja pea kohal aeg-ajalt valjusti ja armutult kokku. Ent pealtnäha kaootilises hulluses on oma korrapära ja seaduspärasused, mis on sama õitsev kui muusika, mida popstaarid eeldavad olema korrektne täitmaks raadioeetrit. Lisaks perifeerias peitub tulevik – seda näeme nii (post)kolonialistlikus poliitikas kui (pop)muusikas. FAC kasutab siin ühte lugu ("First Breath") maanduspatjana, mis kõlab kui ülevõimendated Ash Ra Tempel. Ilus ämbient/kosmiline muusika müramuusikast tekkinud traumadega. Valu enam ei ole, ent jälg sellest on sügaval psühhes. Ka "Bullheaded Rush" flirdib kosmosega, st ruumilise korrastatusega, ent esmapilgul fantoomilikud valuaistingud osutuvad paraku päriseks. Vägagi tegelikuks, kuna pika loo teises pooles on märke süsteemsest kokkukukkumisest. Ent see on petlik – ekstaas püsib ning hoiab moolokit ülal. 

7.5 (7.0-8.5)

Monster Rally – Botanica Dream (2022)

Bandcamp

• Exotica pop 
• Organic electronica 
• Tiki music 
• Sampledelic 
• Chilltronica 
• Easy listening 
• Electronic music 
• Dreamwave 
• Cinematic 

Ameeriklase Ted Feighan`i aka Monster Rally muusika on futuristlik, hoolimata tõigast, et vaatab tagasi kaugesse minevikku. Lähtudes futuristlikust hüpoteesist, et entroopiabarjääri ületamise järel on võimalik pöörduda tagasi minevikku, ning juba elatud ajalist kulgu uuesti (ja paremini?) kujundada, siis võime teatud kontekstis tõmmata võrdlusmärgi futurismi ja düstoopia vahele. Igasugune oma (grupi) tahte peale surumine arusaamises, et nii on õige, on viinud õudusteni. Teisalt minek mõtetes ja helides Ameerika 50ndatesse – kui maailmasõja järgsel ajal toimus majanduslik õitseng, arenes kultuur ning usk progressi oli suur – on emotsionaalses ja emotiivses plaanis loogiline. Oli tüüne aeg, objektiivselt võttes oli taevas sinisem ja muru rohelisem. Kunagine Eedeni aed on hetkel muutumas kõrbeks. Kõrb tähendab tühjust, ning sarnased tendentsid süvenevad ka inimhingedes. Ilmselt sellele osutab ka albumi pealkiri. Tänapäeva kontekstis võiks see osutada klimaatilisest tagajärgedest tulenevalt meeleheitlikule katsele muuta maailm (jälle) suureks botaanikaaiaks. Ega siis muud võimalust meile ei ole jäetud. Make Earth Great Again! Muusika on igati lopsakalt tasemel, visandamaks liikumist tagasi paradiisi. Kuigi jah, unistus elust mere kaldal kauni kaaslanna ja viie lapsega jääb tänapäeva kontekstis utoopiliseks. 

7.5 (7.0-8.5)

Eddie Palmer – Dreams About Terrors and Travels (2021)

Bandcamp

• Modern classical 
• Ambient 
• Electronic 
• Art music 
• Chamber music 
• Post-classical 

Rääkida Eddie Palmer'i muusika ja tema Brett Zehner'iga kahasse projektide The Fucked Up Beat'i ja CLOUDWARMER'i muusika erinevustest oleks mõneti provokatiivne, kuna artist on eripärase käekirjaga, mistõttu midagi on nii ühes kui teises. Teisalt kui teha sooloasi on mõte kahtlemata distantseeruda eelnenust. Eddie Palmer'i puhul on see õnnestunud. Õnnestunud eemalduda ning teisalt säilitada oma (uus) nägu. Käesoleva teose muusika on hõllanduslikum et mitte öelda ujuvam. Uusklassikaline muusika, mis ühelt poolt tähendab sidet klassikalise kompositsiooniga ning teisalt selle võimestamist elektroonika ning ämbientmuusikaga. Nii lihtne see ongi. Ülejäänud on puhas vaib. Tegelikult nii lihtne see ka ei ole, kuna nauditava vaibi taga peab olema sõmer tekstuur; vastasel juhul oleks tegu muzak'i või mööblimuusikaga. Kui (uus)klassikalise muusika puhul on reeglina juhtinstrumendiks klaver, siis käesoleval on hõrkude orkestratsioonide alla seatud plinkivad kellamängud. Teisalt ei pruugi artisti muusika jääda kuigi kaugele näiteks Zach Condon'i aka Beirut'i ja Josh Todd'i aka Bark Cat Bark'i trillerdamisest. Vähem või rohkem hämusse maetud keelpillinäpped ning siin-seal esilekerkivad (fantoom)meloodiad on meisterliku albumi katalüsaatorid ja ühtlasi tuum. 

8.5 (7.5-9.0)

Makunouchi Bento – De la Neacșu la AR (Original Music by Makunouchi Bento) (2021)

Bandcamp

• Drone 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Avant-garde
• Conceptual 
• Fantasy music 
• Experimentalism 
• Art music
• Soundtrack 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concréte 

Makunouchi Bento on Rumeenia duo, kelle muusikat kategoriseerida on suht raske. Esiteks eriilmelist helikeelt on palju ning teiseks on selles midagi müstilist, tumemeelset ja keerulist – nagu seisaks Transilvaanias krahv Dracula lossi ees. Alati kuuldava varjus liigub-sahiseb-vuhiseb midagi, mille loomuses ongi jääda varjule. Lisaks justkui mitu erinevat lugu kulgeks samaaegselt (ent kuuluvad lahutamatult kokku). See filmile pühendatud 15-looline teos toob duo oskused ja kogemused vilunult esile, kus muusika hingab ja lõdveneb, paisub ja tõmbub kokku. Selles on orgaanilisust ja kunstipärasust, euroopalikkust ja orientaalsust. See on dünaamika peegeldumine inimkogemuse tuhandete aastate pikkuses kultuuride põrkumise ja põkkumise tingimustes. Aeg-ajalt meenub Sven Grünbergi album "Milarepa" (1993, Erdenklang) oma puhtuses ja rikkumatuses. Kuivõrd tegu on kontseptuaalteosega, siis filmimuusikale iseloomulikult kasutatakse traditsioonilisemat klassikalise muusika erijoont, mis seguneb fantaasia-muusikaga (rumeenlaste puhul ei ole see sõimusõna). Filmimuusika puhul võib välja vabandada pealtnäha juhuslike kompositsioonide olemasolu linateose episoodilise varieeruvusega, ent Felix Petrescu ja Valentin Toma taiesed on nii iseendas kui üksteise suhtes oskuslikult tasakaalustatud, pakkudes nii põnevust ja intriigi kui rahu ja tüünust. 

9.0 (8.0-9.5)

Boban Ristevski – Tracks from the comps 6 (2022)

Bandcamp

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Drone 
• Minimalism 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Musique concréte 
• Electro-acoustic 
• Ambient drone 
• Experimental electronica 
• Acousmatic music 
• Sound art 
• Psycho-acoustic 
• Micronoise 
• Post-psychedelic 

Räägitakse, et horisonti kätte ei saa. Selle muusika autor näikse sootuks pea horisondilt ära keeranud olevat. See kuuelooline omandab impulsi kusagilt, ent selle tähendus ei saa olla esmajärguline. Heli on vaikne vindumine, ideedele ära ütlemine; eesmärgiga ära kesta ja kohale jõuda. Kohale jõudmine pelgalt tähendab viimase noodi-helindi lõppemist. Eks see album olegi eksperimentaalne muzak, mille nihked ja muutused on tagatud aktiiv-passiivse iseloomuga. Ühelt poolt improvisatoorne ja kõlaruumi testiv, teisalt ämbientlik-drooniv serva hoidmine ja vaevutajutavusse tardumine. Sfääre moodustavad helid on õõnsad. See ei saa lõppeda hästi, samas saamata lõppeda ka vastupidi. See lõppeb sama targalt (või rumalalt) kui see algas. Praktikas õnneks on asi keerulisem - avalugu "Dedication" on jõuline avaldus taustale abstraheeritud kahina-müra ning seda eesjoonel ilmestava rütmilisusega. Ent seda rütmikat ei tasu otsida ei diskost ega funk'ist. Ka ei oma see sugulust ei tehno, haussmuusika ega muu klubiristandiga. "Compendium Philosophiae" on vägev droonpsühhedeelia, mille sugereerivus, intensiivsus ja teostus ilmselgelt tõstavad selle albumi tipphetkeks. Ka teistes lugudes on positiivseid momente, mis ärgitavad mõtteid mõlgutama kujuteldaval elevaatoril liikudes. Ent emotiivse osuti suund on juba allapoole suunatud – neutraalseks et mitte öelda haakumatuks jäävad lõpulood; kuivõrd tegu on kogumikelt korjatud träkkidega, siis on see osaliselt mõistetav.  

7.0 (6.0-8.5)

Dadala – Time To Face The Music (2022)

Dadala

• Improvised music 
• Avant-garde 
• Film noir
• Art rock 
• Avant-jazz 
• Electro-acoustic 
• Avant-rock 
• Experimentalism 
• Progressive 
• Post-psychedelic 
• Electronic 
• Post-classical 
• Art rock 
• Chamber music 
• Experimental rock

 

Dadala on virtuaalne ansambel, mille ainsaks liikmeks on Richard Dunlap. Vististi üles ehitatud sama kontseptsiooni järgi nagu Damon Albarn tegi valmis oma ahvi-projekti. Midagi uut võrreldes varasemate albumitega siit põhimõtteliselt ei leia - justkui artist ei oleks mitu aastat muusikaga tegelenud, unustanud personaalse kõne- ja teguviisi ning siis aegamööda kõik meelde tuletanud; ent vana koer uusi trikke ei õpi. Ei peagi, kuna ta ei ole ainus muusikaga tegelev olend siin ilmas. Pigem juba jätkata sellega, mida osatakse. Ikkagi on hea seda viieloolist improvisatsiooni kuulata, milles kohtuvad vabajäts, õõvakihiga glasuuritud ujuv-drooniv elektroonika ning ühte koma teist kuuldukse avangardistlikust abstraktsema maiguga proge/kunstrokist ning elektroonika ja droonmuusikaga külgnevatel piirialadel seiklevat kammermuusikat. Alati erinev, alati sama. Varieerib mikrolaengutega. Orientiiriks sobivad ehk säherdused grupid nagu Art Zoyd ja Univers Zero. Eks paljudele žanrimääratustele võiks siin lisada järelliite "järgne". Mahuka lõpuloo "Archaeology" ühes teise poole minutilises lõigus kõlab keelpilliseade kärbse piniseva lennuna - hämmastav sarnasus tõepoolest! Põnevalt ülesehitatud ja hästi teostatud. 

8.5 (8.0-9.0)

the Finest Drops – to live between the Worlds (2022)

Bandcamp

• Indie rock 
• Post-punk 
• Alternative rock 
• Shoegazing 
• Pub rock 

Ei ole paha album, ent ka mitte eeskujulik. Kes armastavad pärisrokki, siis neile on see enam-vähem suutäis. Kuigi leidsin selle albumi kingapõrnitsemist kajastavast blogist, on sellega vähe pistmist. Ainult kõige eksperimentaalsematel hetkedel, kui kitarrid ja elektroonika on välja venitatud, võib leida sarnasusi. Muidu valitsevad kidrad suht tuttavlikul moel, võttes midagi postpungist ja neist aegadest, kui viimatimainitud žanr hakkas omi peamisi tunnusjooni – iseloomulik bassi ja trummi põhine kooskõlaline helipilt – kaotama. Aeg-ajalt huvitavad sündipassaažid lisavad värve suhteliselt monokroomsele ja harjumuspärasele traadisektsioonile. Võib-olla seostamine kingapõrnitsejatega tuleneb venivatest struktuuridest ning laulja maneerist. Avaloos "The Ghost Roads" on huvitav rongi meenutav rütmistik – siuke (pinnale)ujuv ja vahelejättudega. Siin-seal on ka kõrtsurokki ja plõnnivaid akustilisi kidrasid, aga nende mustritega ei öelda kuigi palju. Seda pehmelt öeldes – jääb tegelikult arusaamatuks. Kokkuvõtvalt võib nentida, et rokkmuusika algse mässulise imidžiga on albumil vähe pistmist. Aga kui palju seda üleüldiselt ikka on. Revolutsioonilisi rokk- ja popbände nagu näiteks kunati olid Cocteau Twins ja Stereolab on niikuinii raske hetkel ette näha. 

6.5 (6.0-7.5)

four odd dogs – unironic lofi indie ep (2022)

Bandcamp

• Dream pop 
• Alternative pop/rock
• Chillwave 
• Indie pop/rock 
• Glo-fi 
• DIY 
• Post-punk 

Kui kuulsin-lugesin esmakordselt sellest Eesti indi-imest, siis mõtlesin kirjeldustele põhinedes, et tegu on järjekordse näitega selles Eesti indimuusika (kuulsusetus) harus, mis algas 90ndate algul The Choice'iga ((kes üllitas demo)albumi"Ha Ha The Smiths Is Dead" 90ndate algul)) ja jätkus Bimini'ga (kelle album üllitati aastal 2016, st loomishetkest paar kümnendit hiljem Trash Can Dance`i märgi all) ning seejärel pärast pikka, umbes paar  dekaadi pikkust pausi jätkus Cuubik.'uga ning nüüd ollakse siin. Ollakse ja ei olda ka. Ühelt poolt tee-seda-ise suhtumine kumab sellest läbi, ent teisalt on siin paar vägagi professionaalselt vormistatud lugu. Kuid veelgi enam võib leida sarnasust Vene ansambli Motorama algusaegadega (konkreetselt album "Alps"). Või kohvilaualik Joy Division ütleksin selle kohta. Kussutavalt malbe. Malbelt kussutav. Vahepeal kostus tähelepanekuid Vene artistidest, kes kasutavad teiste maade, sh Maarjamaa, identiteeti oma loomingu teisiti osutamisel. Üldse ei imestaks, kui Motorama juhtfiguur oleks selle 4-loolise taga. Seda enam, et Eestis on neil arvestatav fännkond ning mitu korda siin esinemaski käidud. Väärt indi.

8.0 (7.5-8.5)

Misha Panfilov – Kallaste Elektrooniline Muusika (2016)

Bandcamp

• Cosmic synth 
• Easy listening
• Electronic music 
• Ambient pop 
• Library music 
• Dreamwave 

Misha Panfilov`it võib Eesti muusikutest kahtlemata pidada kõige lähemal olevaks nn raamatukogumuusikale. Ega siis see ei peagi olema eesmärk omaette, ent juhatab melomaanidele otsa kätte. Antud neljalooline illustreerib helides ilmekalt helesinist kosmost, pastoraalset varahommikut, keskpäevasest päikeselõõsast tingitud hallutsinatsioone, tüüne suvepäeva päikeseloojangut ning Peipsi järve hiiglaslikku veepeeglit. Meeleolu valitseb, sellal kui artist liigub ühest punktist teise, teisest kolmandasse ning lõpp-punkti – kolmandast neljandasse. Üksnes algus- ja lõpuhetk on tajutavad, vahepealne moodustab tervikhelindi. Vahet ei ole, ehk lugudes seesmiselt on isegi rohkem variatsioone kui lugude vahelises võrdluses. Ajatu üllitis – sobis nii aastasse 2016, sobib aastasse 2022 ning ilmselgelt ka aastasse 2028 (või aastasse 2038). Muusikas on tajutav kerge mõrumagus maik man, kuna muusika on produtseeritud teises lookuses ja teistsuguses keskkonnas ehk Tallinnas. Kui oleksin Kallaste linnapea, siis esimese asjana teeksin ettepaneku muuta käesolev helind väikelinna ametlikuks helindiks. 

8.5 (8.0-9.5)

CLOUDWARMER – The Covidians Sharpen Their Teeth (2021)

Bandcamp

• Breaks 
• Lo-fi 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• Sound collage 
• Cinematic 
• Sampledelic 
• Hauntology 
• Spoken word 
• Post-psychedelic 
• Post-pop 

 

Ameeriklased Brett Zehner ja Eddie Palmer on kuulajaid kummitanud ligi kümme aastat, kellede põhimaterjaliks on vandenõuteooriad, müstilised juhtumid, helikollaažid ning seesuguste helide kasutamine ja uuesti kontekstualiseerimine, millede algsed loojad ei ole 99,9% tõenäosusega enam meie seas. Nad alustasid (internetipõhise) projektina The Fucked Up Beat – mis pakkus nii muusikaliselt kui ajalooliselt (albumite ja lugude pealkirjade põhjal) huvitavaid referentspunkte, ent pärast ümbernimetamist (loodan, et sõnakasutus on õige) on nad spekulatiivses plaanis tagasi tõmbunud. Ent nad panevad tuntud avaliku elu tegelastele (sh muusikud) puid alla – vaadake lugude pealkirju! Siinkirjutaja julgeb arvata, et käesolev 17-looline album on duo kõige ligipääsetavam (et mitte öelda popilikum) album – suhteliselt üheplaaniline (taamal ei peegeldu kuigi varje ega kummitusi), ei paku intensiivset kontrastsust ega transtsendentaalset keeret. Teisalt kõige häirivamaks elemendiks on dotseerivad-moraliseerivad kõnejupid. Sellele vaatamata on tegu korraliku (pop)albumiga – mille pealispindsus on petlik (mille lahkamine vajab rohkem kui ühte-kahte kuulamiskorda –, mida võiks iga endast lugupidav raadiojaam mängida. Ei usu, et keskmine kuulaja läheks neid kuuldes raadiojaama ukse taha. Õigust nõudma. Sest see ongi õige (huvitav) popmuusika, või kuidas? Ning temaatiliselt a(s)jakohane kah. Lemmiklugu on “Billie Elvish, Cryptozoologist” kergelt ülekeeratud ja libiseva, ent just seetõttu jalustrabava orkestreeringuga.

7.0 (6.0-8.5)

Vauruvã – Manso Queimor Dacordado (2021)

Bandcamp

• Hardcore 
• Death metal 
• Technical death metal 
• Progressive metal 

Paar aastat olen olnud teadlik faktist, et Spotify`s hinnatakse muusikat striimimiskordade järgi. Ei ole küll Spotify klient kordagi olnud, ent näikse ajastuvaimuga hästi suhestuvat. Ajad on kardinaalselt muutunud võrreldes paari dekaadi taguse ajaga, kui igal laupäeval sai silmadega õgitud ajalehe Postimees nädalalõpulisas olnud Briti ja Ühendriikide singli- ja plaadimüügiedetabelit ning kommentaari sinna juurde. Ennekõike Briti oma, kuna USA oma oli konservatiivne ja sageli nädalaid muutumatu; lisaks Briti omas figureerisid alalõpmata bändid (Britpop), kelle loomingut sai ostetud ja kaifitud. Viimased kümme aastat on Bandcamp olnud institutsioon, mis on loonud fooni muusikakuulamisel- ja tarbimisel; suhestudes paari kümnendi taguse ajaga ehk eteminigi kui Spotify, kuna albumite populaarsust saab järeldada inimeste hulgast, kes on plaadi soetanud. Eeldades, et inimene maksab praegu keskeltläbi sama summa, mis ta kunagi maksis keskmiselt ühe singli eest (ennekõike pay-what-you-want– formaadi puhul). Brasiilia kombol Vauruvã – kellest on vähe informatsiooni saadaval – ei oleks ilmselt edetabelitesse asja olnud, ent eelpool väljatoodud kriteeriumi alusel võib nentida, et Brasiilia duo on (väga) armastatud punt. Ja on ka põhjust – see on armutu nuudeldamine surmametalli formaadis, olles stiililisest eripärast tulenevalt paratamatult mõjutatud hardcore`st ja progresiivsete akordide rittaseadmisest. Karmima servaga punk on alati kütkestav olnud (nt Eesti kontekstis võrratu J.M.K.E., mis raputas rohkelt ja paljut koost; omades tõsiseltvõetavust, mille kõrval näituseks Psychoterror ja Vennaskond tunduvad poosetavate pupujukudena – eriti just tagasivaadatuna). Siin ei maadelda macho-probleemiga, siin ei tegelda poosivõtmisega – ei ole selleks kohustust ega vajadust. Ei murta pead uue sõnavara ja keele loomisega, kuna ainus, mis siin loeb, on endassehaarav energia ja kõrged detsibellid. Kõik taandub kõige lihtsamale küsimusele üleüldse – kas on või ei ole. Kuulajast sõidetakse teerulliga üle. Isegi kui brassidel oli kohati kõhklusi – mõned kohad on vaiksemad ja võib-olla püüti midagi muud kõrvale leiutada, ent paistab, et leiti tee ruttu üles. Teisalt need hälbinud kohad on hästi vormistatud ja võimaldavad kuulajal vaiksemaga harjuda, et kohe algavast mürglist taas nauding kätte saada. Plaadiümbris on ka võrratu.

8.5 (7.5-9.0)

CLOUDWARMER – Does The Weather Isolate You? (2021)

Bandcamp

• Modern classical 
• Hauntology 
• Art music 
• Sampledelic
• Plunderphonics 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Post-pop 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Exotica 

Milline fenomen see olla võiks, mida nimetame ideaalpopiks? Kindlasti peaks see hõlmama midagi tuttavlikku – näiteks harmooniat ja meloodiat (soovitavalt mittejuustust), kompositsioonilisi sarnasusi ning teisalt pakkuma uuenduslikku ja veidrat – ehk koguni hirmutavat. Ehk võiks seda teha mõni maaväline tsivilisatsioon, kes on hoidnud inimlooma absurdsel käitumisel salaja silma pääl, imiteerides näituseks Stereolab'i ja Broadcast'i muusikat. Ideaalpoppar ilmselt ei mõtle sellele, et ta liiguks mingi vooluga kaasa ega sellele, et ta manaks põnevaid ja veidraid helisid. Kuigi CLOUDWARMER'i maisteks kehastusteks on märgitud Eddie Palmer ja Brett Zehner (kellede esialgne vandenõuteooriatel põhinev legend kandis nime The Fucked Up Beat), ei pruugi neid olemas olla, kuna inimese võimuses ei ole lõhkuda entroopilist välja-tõket ning sellest johtuvalt liikuda tagasi minevikku, ning reisida suvalt oleva ja kadunu vahel. Üks selle muusika koostisosi on vaimude destilleerimine 20ndate aastate mustvalgetest tummfilmidest – mis pealtnäha kõlab küll kussutavalt, ent peaks loogiliselt olema pelutav. Surnutega ei jännata! Väidetavalt koosnevat nende muusika eranditult teiste artistide sämplitest, aga...kuivõrd sujuvalt ja õmblusteta helipilt kõlab, siis julgen selles kahelda. Eks nad püüavad oma võõrast päritolu pideva jutuvada-sämplirünnaku alla peita, aga asjata (isegi liiga palju on sõnaline pool muusika vahel sõelumas). Sõltumata siinkirjutaja subjektiivsetest tõmblustest-kahtlustest on käesolev artist kaasaja väljapaistvamaid ideaalpopi ilminguid. Isegi kui neil on antennid keha pooridest välja turritamas ja fooliummütsid pähe istutatud. 

8.0 (7.5-8.5)

Cassette Spence – Sixsix (2020)

Bandcamp

• Indie folk 
• DIY 
• Americana 
• Drone folk 
• Folk indie 
• Noise pop 
• New Weird America 
• Lo-fi 
• Singer-songwriter 
• Psychedelic 

Võib ju edastada klišeed, et Ameerika Ühendriigid on tehnoloogiliselt võimsaim maa ilma peal, aga mõne maa vaimsus olevat sügavam, st kõrgem (ühe maa esindajad on seda kindlasti väitnud). Jama jutt suhu tagasi. Kui vaadata mõnd Bandcamp'i lehekülge mõne keskmise suurusega USA linna põhiselt, siis lehekülgedel ei tule lõppu. Kindlasti kõik ei hiilga, ent sellest massist kerkib pärle märksa enam esile võrreldes teiste maade või riikide ühenduste või föderatsioonidega. Ning rääkimata metropolidest nagu Los Angeles ja New York, mis lisaks tuleb lisada juba tohutusse kehandisse. Muusikaajalugu on selles mõttes objektiivne, toetades nimetet seisukohta. New York'ist tulebki üks pärliläikene vasakukäeline folgivõlur, kes mängib folkmuusikat läbi rokkmuusika ja mürapopi prisma. Ning prügistades kõike seda lo-fi popi ja DIY-narmastega. Narmad on pikad ning neid on palju. Need nn primitiivsed elemendid on võimendatud ja segmenteeritud (kõrg)tehnoloogiliselt eesmärgiga laulude kirjutamist ergastada. Droonivatest ja ümber keeratud sõmeratest kaemustest kuni sünkjatest nurkadest välja lendlevate meloodiliste iludusteni. Siin võib kohata küll nii MBV', Sparklehorse'i, Velvet Underground'i, Pavement'i, Wilco' kui PJ Harvey' vaime, ent sellele vaatamata on see üks võimas ja isepäine tervik. 

8.5 (8.0-9.0)