- Dream pop
- Alternative pop/rock
- Chillwave
- Indie pop/rock
- Glo-fi
- DIY
- Post-punk
Kui kuulsin-lugesin esmakordselt sellest Eesti indi-imest, siis mõtlesin kirjeldustele põhinedes, et tegu on järjekordse näitega selles Eesti indimuusika (kuulsusetus) harus, mis algas 90ndate algul The Choice'iga ((kes üllitas demo)albumi"Ha Ha The Smiths Is Dead" 90ndate algul)) ja jätkus Bimini'ga (kelle album üllitati aastal 2016, st loomishetkest paar kümnendit hiljem Trash Can Dance`i märgi all) ning seejärel pärast pikka, umbes paar dekaadi pikkust pausi jätkus Cuubik.'uga ning nüüd ollakse siin. Ollakse ja ei olda ka. Ühelt poolt tee-seda-ise suhtumine kumab sellest läbi, ent teisalt on siin paar vägagi professionaalselt vormistatud lugu. Kuid veelgi enam võib leida sarnasust Vene ansambli Motorama algusaegadega (konkreetselt album "Alps"). Või kohvilaualik Joy Division ütleksin selle kohta. Kussutavalt malbe. Malbelt kussutav. Vahepeal kostus tähelepanekuid Vene artistidest, kes kasutavad teiste maade, sh Maarjamaa, identiteeti oma loomingu teisiti osutamisel. Üldse ei imestaks, kui Motorama juhtfiguur oleks selle 4-loolise taga. Seda enam, et Eestis on neil arvestatav fännkond ning mitu korda siin esinemaski käidud. Väärt indi.
8.0 (7.5-8.5)
