Pyramid Scheme/Bandcamp
Avant-dub Spoken word Sound collage Avant-garde Psycho-acoustic Experimentalism Sound poetry Sampledelic Musique concrète Turntablism Deconstructed music Experimental electronica Sound art Freeformfreakout Conceptual Avant-electronica Micronoise
Britt Paul Nataraj' (omab doktorikraadi heliuuringutes Sussexi ülikoolist) teos on audiovastus kahele Julian Henriques'i ja Stuart Hall'i esseele ning Paul'i enda uurimistööle „Migrant Memory and the Postcolonial Imagination”, mis uurib mälestusi lahkumisest Lõuna-Aasia asukohamaadest ning rändest Ühendkuningriiki. Uurimisintervjuudes, mida ta projekti tarvis läbi viis, leidis ta ühise joone, mis toetab mõlemas essees püstitatud ideed, et sisserändaja kogemus loob identiteedi kahekordistumise, vahepealolekutunde ning positiivselt kompleksse kultuurilise ebastabiilsuse (kuhu ma sobin?). Kahest pikast (ligi paarikümne minutilisest) kompositsioonist koosnev „Dub in a Tea Cup" kasutab reggae-introsid, mis pärinevad Nataraj' enda kogust, koos isiklike mõtisklustega rändajast ja tema enda kogemustest segaverelisena. Need kaks elementi ühinevad kaja transformatiivses ruumis; ja neil ei lasta kunagi settida nagu ka sisserändaja positsioonil. Albumi pealkiri osutab huvitavale mõttele: ma olen inglise teetassi põhjas olev suhkur, ning täieliku teemaitse saamiseks peate magusainet segama. DIY-muusikat promova Pyramid Scheme'i (Prangers'i liikmete juhitava)-nimelise plaadifirma all välja antud muusika loomise eeldused on huvitavad ning seda on ka väljund. Tegelikult ei ole see täiesti iseenesestmõistetav, et Lõuna-Aasia juurtega isik võtab enda väljendamiseks appi Kariibi saare muusika. Teisalt on see niivõrd mõistetav, kuivõrd reggae ja dub on endise impeeriumi emamaal juba aastakümneid koha leidnud ning pöördumatuid siirdeid popmuusikasse ajanud. Delay ja reverb on siin pea alati helidele elliptilisi trajektoore venimas. Teisalt -- palju siin dub'i stiilina tegelikult on? Või kui on, siis väga ebakonventsionaalsel viisil. Vähemalt mitte eesmärgipärastatud viisil. Tegelikult valitseb siin helikunstilistest ambitsioonidest välja kasvanud -- hakul tänaval peetava agitkõne ning sireenide huilgamisega antakse teada, et on vaja muutusi nii sotsiaalsel kui isiklikul tasandil. Ka muusikatehnilisel tasandil -- dub'i struktuurid lõhustatakse plaadimasinate ja efektiplokkidega (nagu seda varem edukalt on praktiseerinud Otomo Yoshihide, Philip Jeck, Martin Tetreault, Christian Marclay); kohati kulmineerudes müralähedaste pursetena. Sinna vahele ja peale ta korrutab isiklikke veendumusi (või hoopis sundmõtteid?). "Hirmunud ja õnnelik", "ma olen äärmiselt õnnelik siin", "võta omaks valu", "mis minust on saanud", "tagajärgede tapatalgud" jne. Globalismi makrotasandi probleemid ja pinged konverteeruvad indiviidi mikrotasandile. Suurepäraselt vormistatud taies -- aasta lõpus kohtume!
