Editions Mego
- Industrial rock
- Avant-rock
- Freeformfreakout
- Experimentalism
- Post-industrial
- EAI
- Noise rock
- Avant-garde
- Digital hardcore
Iga punt väärib oma nime...nõnda ka see Austria oma. Eks nad ole läbi imbunud plaadifirma Editions Mego digiesteetikast, kuigi juured ilmselt ulatuvad rokkmuusikasse. Nii krautrokki kui ka industriaalsesse. Kohati see kõlab kui koomast ärganud Faust'i liikme pähe karanud hirmutav mälu/helipilt. Midagi sellist, mida Wümme-legendid hakkasid praktiseerima pärast paari kümnendi pikkust pausi 90ndate keskpaiku. Improviseeritud elektroakustika, kuigi lopsakas ja ennast taastav. Fuckhead'i muusika seevastu on rõhutatud digikultus, millele nad lisaks ka sõnaliselt osutavad (nii saksa kui inglise keeles). Aga see ei tähenda, et austerlased improviseerivad ainult läbi monokroomsete labürintide -- siin on ka katsetusi nii masinlike hõimurütmide ja seestunud neofolgiga. Kokkuvõtvalt üldmulje taandub terariistadega mängimisele, mille käigus on end kriimustatud ja veristatud. Esteetiline nauding on ohverdatud valuimpulssidele, ent mäng on juba läinud üle piiri. Ning mingil hetkel tundubki, et nad võimendavad sadismi-masohhismi enda kallal seni, kuni antaks piinadest vabastav ja lunastust võimaldav surmahoop. Halastav unustus saabub piinarikkalt alles albumi lõppedes. Unistus tillukesest õnnest viib inimliku komöödiani...teiste silme läbi nähtuna. 6.0 (5.0-7.5)
