Fog – Thirty Three, Recurring (2023)

Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.

Hanging Freud – No Body Allowed (2015)

Myhand.Thanx/Bandcamp

Post-punk Gothic pop Neoclassical Electronic Coldwave Art pop

Hetkel Šotimaal Glasgow's resideeruva ent Brasiilia juurtega lauljatariga tandemi üks esimesi üllitisi tuli välja üheksa aasta eest Myhand.Thanx netileibeli all, pakkudes eksperimentaalset nihet gootiroki ja neoklassika vahel. Muideks, Paula Borges ja Jonathan Skinner salvestasid käesoleva 7-loolise ent kõigest 19-minutilise taiese Sao Paolo's Paula kodumaal. Nad on flirtinud nii tantsulise kui kingapõrnitsemise elementidega, ning meinstriim on nad tänapäevaks tasapisi avastanud -- nt fs on neid mänginud oma postpunk-saates "Floorshow"; ent selle albumi aegu olid nad tundmatud, kogudes vaevaliselt tunnustust. "No Body Allowed" on kahtlemata nende üks väljapaistvamaid ja terav-süngemaid albumeid, millel Borges'e sisendusjõulist vokaali ja laulumaneeri -- mis niikuinii valdab taiest -- saadavad tumedad elektroakustilised vood, perifeerne elektroonika ning sünged kammerkajad. Tõepoolest, kui hästi lauljatari sugereerivus tungib kunati kuulajale sügavale hinge (nt "It's Time", "Porch"). Olemuslikult klassika, mis paraku vajab veel laiemalt avastamist.

Kukan Effect -- Fluctuate (2023)

Bandcamp

Folktronica Ambient Reductionism Post-classical Electronic Shoegaze Musique concrète Acousmatic music Minimalism

Jaapani ühemeheprojekti 8-looline taies on üks säherdune, milles näikse olevat palju elemente, ning mille kokku võtmine ei olegi nii kerge ja üheselt mõistetav. Olulisem on selles muusikas peituv sisemine põlemine ja pinge, mis sõna otseses mõttes hõõgub ning mingil hetkel lööb lõõmama. Saab hapnikku juurde ning hakkab leegitsema, ning seejärel taas osaliselt kustub, et hakata taas tasapisi jõudu koguma. Võib võrrelda ka tõusu ja mõõna näitena, mis kohati justkui pärineks rooste läinud planeedilt, mis tahaks õlitamist. Teisalt saab kuulaja osa naturaalse ja töödeldu käändumisest väljapoole ja üksteisest eraldi (kunstiteoses jäävad nad ometi loomuldasa kokku). See on alandlik hümn inimlikkusele ja teisalt austusavaldus inimesi teenivatele masinatele. Me ei mõtle ju sageli, kui oluline roll on masinatel ühe või teise kunstiteose valmimisel. Kas mitte seda albumit läbiv ulg justnimelt ei osuta tunnustusest ilmajätmisele? Kukan Effect'i taies on nn taandatud muusika, mis surub alla nii kingapõrnitsemise pöörase temperamendi kui annab folgile ja uusklassikale salakanali uut moodi välja immitseda. Sõna otseses mõttes.

Interpretace -- Piss Off (2023)

Noise Margin

Industrial Avant-garde Experimentalism Post-psychedelic

Legendaarse Tšehhi industriaalneliku kolme loo vältel paisatakse kuulaja meeltesse tavatuid pulseerimisi, happelisi analoogsüntesaatori lainetusi nii üleval pool kui allpool tasapinda. Ilmselt osad saundid on saavutatud lindimanipulatsiooniga, mis ikka on kuulunud rühmituse praktikasse. Pidev sünteetiline mulin ja kobrutav vada on siin ülal, mis ei lase subjektil kuidagigi settida. Justkui ümberpööratud põrgulik tantsupidu, mis ajab keha tõmblema sellal kui aju on juba surnud. Helind ühelt poolt on pidevas liikumises-muutumises, mis hetketi kehastub iseenda pahaendelisuses kurjakuulutavaks tulevikuennustajaks. Või siis ongi see lihtsalt kurjade kavatsustega inimeste psühhedeelia, mille grotesksust ja liialdust on siin meisterlikult visualiseeritud. Seda sorti söakas psühhedeelne muusika elik kergemat sorti industriaalmuusikute veiderdav ettevõtmine, mis ühtaegu on nii lõbus kui intellektuaalselt väljakutsuv. Raevukas grimass naeratava näo varjus, mille motoks on Nietzsche öeldu, et mis iganes tõlgendus valitseb kunati, on see jõu mitte tõe hoob.

Ataque Escampe – Cabalgata (2023)

Bandcamp

Synth-rock Funk rock Dance rock Indie rock Alternative dance New Wave Psychedelic Pop rock Disco rock Art rock

Nagu näha ülal välja toodud žanrimääratluste rohkusest, siis Portugali piiri äärsest Galiitsia (Hispaania) piirkonnast pärit ansambel on kaugenenud algsest indifolgi/folkpopi pärandist. Kuigi jah, käesolev 10-looline taies on liikumine popi keskplatsi poole võrreldes eksperimentaal(popi) albumiga "A Alma". Teisalt kostub ka siit aeg-ajalt läbi põgusaid pöördeid katsetuslikku valdkonda -- meeliülendavat ruumilist müra, kriuksuvat elektroonikat, filtritesse-kanalitesse summutatud vokaale ja helisid. "Cabalgata" tugevuseks kahtlemata on tugev laulukirjutamisoskus. Meloodiad, mis kutsuvad taasesitamisele; harmooniad, milledes on nii jõudu kui lendlevust, nii raskust kui teisele poole langemist. Tohutut helide, stiilide ja emotsioonide vaheldust ja virvarri, mis suisa kutsub tagasi saamaks aru selle popdžungli loogikast. On ka sutikene popiga loomuldasa kaasas käivat pompöösset banaalsust, ent maitsete ja emotsioonide intrigeerivus kahtlemata on korraliku popalbumi eelduseks. Ühes loos võivad kohtuda nii Italo disco sünteetiline lopsakus kui eelpoolmainitud katsed ruumiga. Iga lugu siin on suurem või väiksem galaktika, mida saaks pikalt kirjeldada. See eelmise aasta üks väljapaistvamaid albumeid kinnitab hüpoteesi, et (pop)eksperimentaatorid on võimelised kirjutama parimaid popalbumeid.

Jukka-Pekka Kervinen – Asymmetric Modes (2023)

Pan y rosas discos/Bandcamp

Experimental rock Electro-acoustic Improvised music Avant-garde Experimentalism Avant-rock Improvised noise Musique concrète Math-rock

Soome teeneka eksperimentaatori Jukka-Pekka Kervise 5-loolise taiese pealkiri peaks kätte andma juhtlõnga albumi mõistmiseks, või ajab arusaamise veelgi segasemaks. Saab nentida, et paralleelliinid on igas loos, mis liiguvad iseenda loogikat järgides oma trajektoore pidi -- kuigi põhiliini moodustab siiski kitarril improviseerimine, mis magnetina tõmbab ligi kõiksugu elektroonilist rämpsu; mis justkui elektronkihti(de)na tiirlevad aatomi ümber. Teisisõnu, protsess on kontrollitud ja kindlalt suunatud. Ning pealkirjas püstitatud hüpotees on seetõttu kahtlane. Suht sirge ja sümmeetriline tundub esialgu see kõik. Avardavat ruumi mainitet hõõruv-kraapivasse helindisse lisavad konkreethelid, mis samas on vaat et liigagi kasutatud element. Küsimus on selles, et kas seda lisaruumi on ilmtingimata tarvis või on hoopis tarvis helindit veelgi tihendada. Käesolevat albumit võiks kidramängu silmas pidades pidada pöörase bluusibrassi Lucas Pastina kergteoseks, kui seda elektroonilist segmenti siin ei tiirleks-pöörleks. Või siis kuuleme siin pöörasest bluusist tingitud pohmeluse leevendamist nurgelise math-rock'i abil. Et siis päeva lõpuks peab ikkagi nentima, et kulg tõepoolest on asümmeetriline. Jäägu need teost läbivad arusaamatused-vastuolud lõplikuks arusaamiseks.

Kol McEntrye – Weakened Addition (2023)

Chicken Shack

Electronic Synth-punk Lo-fi DIY Psychedelic Minimal synth Krautrock

Käesolevat artisti võib pidada siiski õnnistuseks -- psühhedeelne lo-fi, mida siiski tuleb määratleda laias kontekstis. Karune kidrakäsitlus vaheldub abrasiivse elektroonika ja hapnikku süstivate (vokaal)sämplitega. Ei häbeneta kasutada kõige primitiivsemaid sündirütme ja rütmimasinaid; teisalt tekib paralleel La Düsseldorf'i ja 80ndate Neu! albumiga ("IV"). Kui Neu! mängis Saksa hümnist ülendava versiooni nii õiget- kui tagurpidi, siis ka Kol pakub hümnist -- USA omast -- eufoorilise lõigu. Kuidagi väga kausaalne paralleel! Lisaks veel väga meeldiv moment, mis ikka aeg-ajalt DIY-meeste-naiste esituses esile kerkib -- Casio Tonebank-süntekate kasutamine (antud juhul psühhedeelne Computer Sound-nimeline helind). MES'i kohta ütles lemmikblogija Johnny Zchivago, et MES võis paarkümmend aastat jutti purjus olla ning ajada ajakirjanikele mitte kõige adekvaatsemat juttu, ent see ei muuda tõika, et tegu oli DIY-hertsogiga Ühendkuningriigis. Täna on paras hetk seda meenutada -- eile kuus aastat tagasi sai MES'ist heli. The Fall ei tunnistanud žanrilisi piiranguid, mistõttu ongi (suhtumise) mõju käesolevale 10-loolisele üllitisele ning ehk veelgi otsesem mõju mõnele teisele artistile Chicken Shack-nimelise (kodu)leibeli all. Plaadifirma muideks avastasin eelpoolmainitet Johnny blogis.

Viscera -- Who Is This One (1984)

Various Cassette Tapes/Cause And Effect

DIY Experimentalism Industrial music Psycho-acoustic Avant-garde Freeformfreakout Spoken word Dada music Sound poetry Psychedelic Micronoise

Kassetikultuuri ja kodus salvestamise entusiastid Debbie Jaffe ja Hal McGee elik Viscera olid 1984. aastal täiendanud tehnikaparki kahe süntesaatori ja neljarealise salvestusmakiga; enne ostlemist oli ühel poolel tõsiseid kõhklusi, kuna liikumine professionaalse tehnika poole võrreldes kahe varasema üllitisega võinuks põhjustada "kompromisse ehtsa loomingulisuse arvelt". Varasemad albumid olid salvestatud laivis avatud mikriga, mis võimaldas intuitiivset tegutsemist, ka instinktiivseid otsuseid. Uus album on tänu uuele tehnikale rohkem kontrollitavam, mis protsessi mõttes ehk pärsibki loovust, ent teisalt võimaldas kogemust paremini purki panna. Kokkuvõttes võiks nentida, et tegu on hea vana kooli industriaalmuusikaga. Selline, milles on nii otsest kui kaudset hullust, st pööraste ideede teoks tegemist ning personaalse psüühilise energia vallandamist ja maandamist. Üks lugu räägib Hal McGee halvast narkokogemusest, mis võinuks lõppeda väga halvasti. Madal pahaendeline bassimüdin sugereeriva vokaali all loob efekti kogu albumi vältel. Tõsi on, et tollane tavapraktikasse kuulunud analoogheli muutis tulemuse lopsakamaks ja elavamaks -- eriti industriaal- ja müramuusika puhul. Mõnes loos katsetatakse ka Lähis-Ida meloodiatega, mis viib paratamatult mõtted Muslimgauze'i esteetikale. Väärt painemuusika igatahes.

Testicular Manslaughter – Do Not Remember Killing You (2012)

Aural Sects

Electro-punk Techno pop Alternative dance Electronic music Singer-songwriter

Testicular Manslaughter on ameeriklase Dana Young'i ühemeheprojekt; kes on kuulunud Ariel Pink`i saateansamblisse koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga 2005. aastal. Hiljem on ta teinud muusikat ka teise võltsnime C.A.N.S all. Kuulunud ka Hepa/Titus-nimelisse rühmitusse. Kui Ariel Pink ja John Maus on juba mõnda aega olnud tühistatud, siis Dana Young'i teekonna jälgi on raske leida -- õieti neid viimastest aastatest ei leia. Käesolev taies on tema kolmas -- kui kaks esimest andis ta legendaarse lo-fi netileibeli Rack & Ruin'i all välja, siis käesoleva on üllitanud Aural Sects. Sarnaselt kahe varasema üllitisega on ka käesolev 6-looline tektooniliselt põrkav -- analoogbassid on tummiselt kõmisevad -- neelduvad kuhugi, kuhu päike ei paista; kõrgemate sagedustega ei üritagi sädelevat kõrgust ja parketikõlbulikku ulatust saavutada; Young'i sugereeriv vokaal on lühikesest kajapikkusest kantud, kord deklameerides end rahulikuks sundinuna -- kohati suisa resigneerununa --, siis jälle meeleheidet häälte süstinuna. Justkui piserdades mürki, mida erinevalt madudest inimene ühiskonnast ammutab. Loomulikult võib teda võrrelda Alan Vega ja Suicide'iga -- ei saa seda võrdlust pahaks panna! Eks teemapüstitused ja ajalooline järjepidevus koondavad neid kahte artisti selle väljendusviisi traditsiooni, mis räägib nn American Dream'i tumedast küljest -- vägivaldsest, räpasest ning lootusetust. Isegi kui artist püüab ennast vastupidises veenda, siis nii helides kui hääles väljenduv lootusetus annab suuna kätte -- tunneli lõpus ei paista (enam) valgust. Filosoofia jääb, ent lootus sureb. Maailmavaim kägistab end juurviljaks -- Aufhegel.

Bendle – Mossy Pond (2023)

Bandcamp

Modern classical Ambient pop New Age Art music Minimalism Dream pop

Kuulates 5-loolist albumit ning silmitsedes selle pealkirja lähevad vägisi mõtted David Bowie loo "Moss Garden" manu. Jäädes Kiitsaka Valge Krahvi sellesse perioodi, mis isiklikult on enim talutav -- ning mainitet kompositsioon eriti. Siinkirjutajal oli algul Bendle'i üllitisega probleeme, kuna tundus liialt gravitatsiooni hülgav, läbipaistev kui meduus ja eksklusiivselt klaaspärlimänguline -- justkui ei saaks sellest kuidagi kinni haarata. Tõsi, nüüd olen jõudnud arusaamisele, et tegu ongi pärliga, mis on mänguline ning milles erinevad tahud algosakestena peegeldavad tervikut. Selle immanentne impulss kasvab nii loomuldasa tervikuks välja, et on raske sellele mõistmist rakendada. Artist on maininud, et käesolevad lood justkui ise mängisid ennast -- tekkisid iseenesest tema tagasihoidlikul kaasabil; osutades siiski isiklikule tagasisidestusele minimalismi, elektroonilisse muusikasse, krempli peal trummeldamisse, lasteklaveri peal klimberdamisse. Kes kontrollib minevikku, see suunab olevikku -- nii loomuldasa sulnis ja mahe on see kõik. Naljatamisi võib albumit kategoriseerida maailmamuusikana, kuna siin on sellele rohkem või vähem implitsiitseid osutusi. Samamoodi osutatakse ka kingapõrnitsemisele ja unenäopopile. Näiteks lugu "Tiny Feet, Surface Tension" meenutab Tartu indi-ime Bizarre'i imetabast lugu "Ebeanol". Imetabane imab endasse -- kuulaja vaid avanegu!

John Lithium / Oonark Klaes / {AN} EeL – Liquid Sketches (2023)

z0

Dark ambient Shoegazing Electronic Avant-garde Improvised music Drone Micronoise Sound poetry Post-classical Musique concrète Experimentalism

Ameeriklase, kanadalase ja belglase koostööprojekt Brasiilia plaadifirma z0 kaitsva tiiva all on mõjus tulem. Kõik kolm artisti on eriilmelised oma isiklikus loomingus, samas neid ühendab pühendumus loomaks katsetuslikku muusikat. Kõik kuus lugu -- nagu pealkirigi osutab -- on pühendatud vedelikule. Täpsemalt konkreetsetele vedelikele (õli, õienektar, vesi, elavhõbe, piim, veri). Viskoossed kompositsioonid, milles on nii kramplikku tumeämbienti -- mis alatihti käändub kingapõrnitsuslikuks vaateks (Kevin Shields on indimuusika Hegel -- olles MBV loomingusse kätkenud järgmisi ajastuid kujundavaid võimalikkusi, mis on tõstnud indivaimu tulevasse muusikasse) --, rappuvaid helimaastikke kui rahulikumat klassikajärgset ja sfäärilise muusika kivistunud ilu. Ka häälutused lastakse valla -- episoodiline, ent siiski ilmne osutus inimliha- ja vere kohalolekule (heli on saanud lihaks -- ja vastupidi). Samuti suuremad-väiksemad loksumised improvisatoorses aamis -- ootamatud vakatama panevad gongilöögid, pannide-kööginõudega kolistamine. Helitugevus aeg-ajalt valjeneb -- et kriisata seljataha maailmavalu ja äng (mõnus klišee, ent mida ilmselt iga inimene kogeb üsna sageli). Kas teeb see põdemise lihtsamaks, kui keegi teine kriiskab su eest? Väärt (kr)aam.

Fields Ohio – Valkyrie (2023)

Bandcamp

Hauntology Sampledelic Breaks Easy listening Psychedelic Experimental pop Trip-hop Electronic Avant-pop Art pop Chilltronica Exotica pop Ambient pop Alternative dance

USA duo Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) viimane album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire" oli pigem pettumus -- tõepoolest, mõnikord suured lemmikud ajavad lati kolksuga maha, ent võib-olla see veelgi enam tekitab kiindumust meeldimise-jälestamise dünaamika põhjal. Põhi, mis on rajatud vastuoludele. Tekivad ootused. Ootused uueks albumiks kasvavad märkimisväärselt -- lootuses, et tehtaks taas midagi erilist, ning ületataks see vana madal ja ropp. Tegelikult on Fields Ohio projektina osa suuremast heli- ja maailmanägemissüsteemist, kuhu varasemalt on kuulunud -- selle rajanud -- The Fucked Up Beat ja CLOUDWARMER. Ning Eddie Palmer'i sooloprojektid. Tõepoolest, viimane ongi selle helikonstellatsiooni demiurg, kes loob ja sütitab; võtab, et anda rohkem; trikitab ja jahutab. "Valkyrie" on album, mis mahtus selle aasta parimate nimistusse sellessinatses blogis. Erinevalt pettumust valmistanud viimasest albumist ei ole käesolev ei vaimuvaene ega kohitsetud -- siin kõik õõtsub, õilmitseb ja kasvab. Teelahkmed siin on värvikirevad kohad, et läkitada lokaalseid helirisoome eri suundades, loomaks uusi sillapäid. Ajapikku on Eddie Palmer'i kummitusliku elektroonika, näppamisesteetika ja trip-hop'i fookus laienenud eksootikasse, alternatiivsesse tantsumussi, Amerikaanasse, indisse; isegi sophisti-pop, uuspsühhedeelia ja mürarohked helikompositsioonid kuuluvad valemisse. Kuulake seda vägagi elavat albumit, mis vabalt võiks liigutada miljoneid kuulajaid. Küsimus taandub sellele, et kuidas muusika nendeni jõuaks.

Broke Gringos – Junk EP (2004)

iD.EOLOGY/Bandcamp

Hip-hop Cinematic Rap Breaks Sampledelic Electronic Urban music Nu jazz

Einoh, see on igati lõbus saksakeelne räpp (paari inglisekeelse erandiga) kahe kümnendi eest CAN'i kodulinnast. Kuus lugu mahutatakse paarikümnesse minutisse. Mainitakse teiste seas Miles Davis't ja Jacko't, tehisintellekti ja 2.0 versiooni -- millest konkreetsemalt, ei jaganud matsu. Kuivõrd siinkribajale on ennekõike oluline olnud Morrissey ja Mark E. Smith'i verbaalne osa, siis hip-hop'i puhul on kohustuslikud eelkõige taustad ja räppimisviis -- juhul kui oleks vastupidi, siis oleks hinnang raudpolt madalam. Mõnusalt suitsune ja filmilik on see miljöö ja kulgemine -- vokaalid ilmnevad eri variatsioonides, olles kord summutatud, teinekord otse lajatavad. See on vana kool -- autotune'i ei ole (kuri)tarvitatud, ei ole tehnitsistlikult anaeroobne; kulg on sujuv ja humoorikas -- biitide ning sämplite keereldes tekib aeg-ajalt gravitatsiooni hajumise tunne. Mõnikord on rütm elegantselt laisk -- et mitte öelda hüpnootiliselt laisk. Kokkuvõtvalt -- ei ole siin midagi väga erilist, ent häbeneda ka ei ole. Eriti kui eeldada, et saksakeelse räpiga meenuvad kõige piinlikumad muusikalised hetked 90ndatest. Üle keskmise igatahes.

Brother Saturn – Silence Your Heart (2023)

Weareallghosts/Bandcamp

Avant-garde Minimalism Progressive electronic Ambient Art rock Dreamwave New Age Post-rock Experimentalism

Ameeriklase Drew Miller'i elik Brother Saturn'i (lisaks veel projektid The Northern Hemisphere, Orsica, The Silent Canyon, Chromadrift) loomingut olen kajastanud siinses blogis ligi kaheksa aastat. Elik natuke rohkem kui pool veebilehekülje eksistentsist, mis siinse ajaarvamise järgi on üsna pikk periood. Koloraadolase muusikat võib lugeda millekski, mille ideelised ja ideoloogilised juured pärinevad nii Berliini koolkonnast kui ka New Age-tunnetusest -- progressiivsed kidrade ja elektroonikaga manatud helilaamad, milles on nii rikkumatut pühalikkust kui pinnapealset virvendust -- seekord valdavad helipilti ujuvad klaasjad noodid ning piimjas heliudu. See on osa majesteetlikult paisuvast ja kokkutõmbuvast helindist, sulnist lainetusest, ent millesse on kätketud ka kriipivaid heliniite, tagurpidi rulluvaid helisid ja resoneeruvaid efekte. DM mängib aeg-ajalt süntesaatori pitch wheel-nupuga, mis kahtlemata tekitab kuulajas elevust. Kontrastid tulevad esile, vastandid sulavad üheks -- pinnapealne süntees nii päriselt kui kuulaja peas. Kummastav erandlik tähelepanek -- muusika kõlab ilma kõrvaklappideta paremini. Üllitis täidab igati pealkirjas püstitatud ülesande. Aasta parimate albumite edetabel saab ka täiendust. Nii loominguliselt, projektide rohkuselt kui ajaraamistikult võib Drew Miller'it võrrelda Manchester'i muusiku Brin Coleman'i elik Bing Satellites'iga (põhiprojekt).

Crash City Saints – Glow In The Dark Music (2010)

Bandcamp

Shoegaze Indie rock Alternative dance Neo-psychedelia Noise pop Dream pop Indie dance Alternative rock Fuzz pop

USA bändi 14-looline võtab ilmekalt kokku ühe (indi)muusika meeleolukama haru arengu ja kulminatsiooni. See, kuidas The Jesus And Mary Chain'i musklis mürarohke rokenroll arenes My Bloody Valentine'i juhtimisel keeruka(ma)ks jõu, seksi ja unenägude-unistuste apoteoosiks. See, kuidas maskuliinne ja feminiinne sulandusid eristamatult üheks nagu budistlik põhikujund yin-yang. Nagu lõputu jooks suletud ringis, mis muutub paranoiliseks heliliste kombinatsioonide lõpuleviimise kohaks -- psühhedeelia, mürapop, tantsumuusika ülemiste ja alumiste kihtide keerises. Pädeb ka võrdlus karusselliga, mis pöörlemisel pillutab istekohti vaheldumisi kaugemale-lähemale; milles on korrapära, ent sellest lummast tinistatud subjekt peapöörituse ajel mingist hetkest korrapära minetab. Kohati lihtsustatud, et anda kuulajale otselitakas; kohati keerulisem mitmepoognalisega alateadvuses udjamine. MBV'i "Loveless" ja sellele eelnenud EP'd jätsid tuleviku tarbeks palju võimalikkusi tallele. Kevin Shields osutus indimuusika-Hegeliks. Käesolev on suurepärane näide meisterlikust shieldiaaniast. Sõõr, millelt ei tahagi maha sammuda.

Nac/Hut Report – Absent (2023)

Crunchy Human Children

Dream pop Electronic Avant-pop Experimental pop Indietronica Art pop Radiophonic art Hauntology Sampledelic

Hetkel näikse aktuaalne olevat Oasis'e laulja ja The Stone Roses'i kitarristi singel, mis on jaganud arvajad kahte leeri -- siinkirjutaja kuulub kolmandasse leeri, keda see asi absoluutselt ei huvita. Nii huvitavat muusikat sealt ei tule -- nagu ei tulnud nimetet bändide poolt omal ajalgi -- kui teeb seda Poola duo Nac/Hut Report. See on elektrooniline unenäopopp -- sugereeriv, sügavuti minev ja kummitama jääv; palju enam kui oli näiteks Slowdive'i viimane pealiskaudseks pastiššiks jäänud teos. Käesolev tantsib jeekimina poolunes ühe koha peal, püüdes mitte minna väljapoole raadiolainete sagedust. Armeenia raadiost (ei tea nad vist selle anekdootlikku tausta) Leedu raadioni, Taškenti omast Prahasse, Varssavist Koreani. See tants on pöörane, tugevalt laetud raadiolainete kahinatest-sahinatest ning mikromüradest. Edison'i salvestatud jõuluõhtu raadioprogrammist on välja destilleeritud viiulid ning seejärel helikokteili segatud (kuigi neid on raske märgata). Sinna vahele on pikitud hüpnootilist kellamängu, ent kogu trajektoori suunab Brigitte Roussell'i kummitav-sensuaalne vokaal. Kõlab terviklikult -- et mitte öelda ühe loona algusest lõpuni. Seda muusikat võiks vabalt ette kujutada mängituna 130 aastat tagasi -- kummitusena kaugest tulevikust; kohast, kus on ületatud entroopiline lävi. Üks selle aasta albumeid -- unenäopopi uus kvalitatiivne tase.

The Hirundu – Syrups (2023)

Pitch And Putt

Doom rock Avant-garde Reductionism Psycho-acoustic Experimentalism Drone Abstract Improvised music Microsound

Mulle sitaks meeldib, et Johnny Crewdson vanuigi heliliselt radikaliseerub; olles viljakas ja aldis kõiksugu helieksperimentidele. Ei saa öelda, et kõiksugu hullusele, kuivõrd pöörasuse väljund eeldab planeerimist ja tahtekindlust. Võiks ju olla eeskujuks miljonitele veel enne, kui Vikatimees oma instrumendist viisi lahti ihub. Inglane alustas 80ndate lõpus koos kamraadidega muusika tegemist pärast seda, kui oli näinud telekast Happy Mondays'i esinemist (ilmselt nad ei olnud ainsad inspiratsioonihoost tabatud). Kohati ülinakkav madalaresolutsiooniline psühhedeelia ja indirokk arenesid üha keerukamaks ja määratlustele allumatumaks. Hiljem hakkas ta The Hirundu't vedama ainuisikuliselt. Vahepeal oli ka tegev ansamblis Golf Harris. Arvan, et AD 2023 on ta üllitanud vähemalt tosin albumit. "Syrups" on viimane -- see on küll kitarridega (ainult basskidradega?) tehtud, kuid see ei ole rokkmuusika. Vahetult peale jõule üllitatud, et kuulajail liigkilogrammid maha raputada. Album kõlab Sunn O))) trotsliku kaksikvennana, kellele ei ole kunagi miski liiga madal ega piisavalt võimendatud. Heidab vennale ette, et viimast kuulavad kõiksugu hipsterid ja muiduahvid. Kui ma väidaksin, et Johnny teeb doom'i, siis ma räägiksin osaliselt tõtt; kas see muusika on aleatooriline või determineeritud -- no ei saa aru! Lihtne vabandus oleks -- ilmselt siis mõlemat! See heli on küll ühelt poolt abstraktne, ent teisalt selle füüsiline ja hingestatud taak ei jäta midagi ripakile. Kui näiteks aborigeen hakkab puhuma didgeridood, siis paneb ta sellesse oma füüsise taha ja hinge sisse. Käesoleva viieloolise puhul on vaimu- ja hingeenergia šamanistlikku tootemi elektrivooluks konverteeritud.

Visions of Yōkai – One Unknown In The Depths Of The Depths (2022)

Bandcamp

Depressive black metal Funeral doom Post-metal Avant-metal DIY Experimental metal Dungeon synth Psychedelic

Masside kontrollimiseks parim viis on hirm. Kuivõrd see on muusikaga võimalik, on omaette küsimus. Pigem muusika võib toetada visuaaliat hirmu esile manamisel, vastupidisel ei näi mõtet. Mis samas ei tähenda, et muusika esteetiliselt ei oleks mõjus -- hea muusika loomuldasa kõigutab rahne -- suuremaid ja väiksemaid hingerahne. Raskemetall on omaette teema muusikas ning mustmetall omakorda omaette teema raskemetallis. Kolm kümnendit tagasi lõid selle põhjapoolsed viljelejad iseennast või üksteist kasti ning põletasid kirikuid; pärast seda on vist räpparid üksteist kõrvaldanud -- tõsi, põhjuseks kummagi puhul ei ole olnud muusika. Mustmetalli puhul rääkida piiridest ülelibisemisest näikse kohatu, samas selle Ühendriikide grupi puhul tahaksin seda väita. Suureks lemmikuks on ta kujunenud, kuivõrd helipilt on tuttav ning ehmatav ühtaegu -- mõjus depressiivne mustmetall jagamas stilistiliselt piire naha alla pugeva funeral doom'iga, millesse istutatakse õõvpsühhedeeliat (massiivsed katedraalioreli kestevnoodid elik droonid ning kõiksugu igapäevaelust pärit kolistamised -- justkui mööblit tõstetakse ümber -- ilmselt teeb seda kõike kõige sügavamast põhjast pärit tundmatu. TUNDMATU. Kolistamine kestab, muundades energiat ning kolides metallistidele turvaliste keldrivõlvide alla. Artist ei jäta kasutamata võimalust rõhutada natuke lohakat DIY-esteetikat, mis lisab loomingusse nii mõnegi plusspunkti (paaris pingelises kohas tundub, justkui helide läbimiseks on kaabel jäänud natuke kitsaks -- lõbus ju!). Igati väärt kraam nagu juba mõistsite.

Scanner – A Scanner Christmas (2023)

Bandcamp

Electronic pop Xmas Conceptual Easy listening Ambient

Robin Rimbaud aka Scanner'i laululood-isiklikud versioonid kaheksast jõuluklassikust on kindlasti meelierutavad -- skaneeritakse põhimeloodiaid elektroonilistest filtritest ja algoritmidest välja. Kuigi sellest ja artisti varasema loodu põhjal võib jääda mulje kui eksperimentaalsest, siis tulemus on meeldivalt kerge ja koheselt manustatav. Näiteks sellises toredas kohas nagu somafm on palju erinevaid jõulumuusikale pühendatud raadiojaamu -- osades mängib kiiksuga muusika --, siis Scanner'i lood võiksid kahtlusteta leida koha nii mõneski neis. Ei ole see pühaduseteotus, kuna pühalikkus ei hääbu vähimalgi määral. Pigem vastupidi -- lisandub väärtus eri nurkade alt vaadatu ja mängituna. Näiteks "Silent Night" sisaldab mõnutunnet suurendavat ujuvat vokaali ja torkivaid biite. Häid pühi Scanner'ile ja kõigile teistele!

The Lautreamonts – Photophobic Sunflower (2023)

Bandcamp

Post-punk Blonde hair indie Indie rock Alternative rock Dance rock Remix

Brasiilliast pärit punt pakub singlit koos remiksiga. Üllitis meenutab 80ndaid -- sügavaid 80ndaid --, konkreetsemalt blondiinitaridest esilõõritajatega poprokki-indirokki (võrdlusmoment The Darling Buds'i, Transvision Vamp'i, The Heart Throbs'iga). Ja üllatus-üllatus -- kontrollides selgus, et lauljatari Martha juus oli väga hele. Jättes juusseksismi kõrvale, siis selles muusikas peegeldub 80ndate võlu ja valu. Tehti häid lugusid, ent mis ilmusid reeglina keskpärastel albumitel (kehtib hästi eelpoolmainitud bändide kohta). Siin võimutseb keskmistatud postpunk/alternatiivrokk, mis vaatamata sirgjoonelisusele ilmutab kunati mäslevat mürakeelikut. Siuke skisoidne värk, noh! Singel algab orientaalsete motiividega, ent see on petukaup -- ei oma mingit mõju hilisemale kraamile. Remiks lisab tantsulisust -- trummimasinatele, süntekatele ja filtritesse mässitud vokaalidele on antud vaba voli lüüa nii biidinätaka kui nostalgiaga. Töötab küll -- tuues kuulajas kordamööda esile nii Jekyll'i kui Hyde'i. Ajab muigama ja sunnib tõsiseks ühtaegu või vaheldumisi.