John Lithium / Oonark Klaes / {AN} EeL – Liquid Sketches (2023)

z0

Dark ambient Shoegazing Electronic Avant-garde Improvised music Drone Micronoise Sound poetry Post-classical Musique concrète Experimentalism

Ameeriklase, kanadalase ja belglase koostööprojekt Brasiilia plaadifirma z0 kaitsva tiiva all on mõjus tulem. Kõik kolm artisti on eriilmelised oma isiklikus loomingus, samas neid ühendab pühendumus loomaks katsetuslikku muusikat. Kõik kuus lugu -- nagu pealkirigi osutab -- on pühendatud vedelikule. Täpsemalt konkreetsetele vedelikele (õli, õienektar, vesi, elavhõbe, piim, veri). Viskoossed kompositsioonid, milles on nii kramplikku tumeämbienti -- mis alatihti käändub kingapõrnitsuslikuks vaateks (Kevin Shields on indimuusika Hegel -- olles MBV loomingusse kätkenud järgmisi ajastuid kujundavaid võimalikkusi, mis on tõstnud indivaimu tulevasse muusikasse) --, rappuvaid helimaastikke kui rahulikumat klassikajärgset ja sfäärilise muusika kivistunud ilu. Ka häälutused lastakse valla -- episoodiline, ent siiski ilmne osutus inimliha- ja vere kohalolekule (heli on saanud lihaks -- ja vastupidi). Samuti suuremad-väiksemad loksumised improvisatoorses aamis -- ootamatud vakatama panevad gongilöögid, pannide-kööginõudega kolistamine. Helitugevus aeg-ajalt valjeneb -- et kriisata seljataha maailmavalu ja äng (mõnus klišee, ent mida ilmselt iga inimene kogeb üsna sageli). Kas teeb see põdemise lihtsamaks, kui keegi teine kriiskab su eest? Väärt (kr)aam.

Fields Ohio – Valkyrie (2023)

Bandcamp

Hauntology Sampledelic Breaks Easy listening Psychedelic Experimental pop Trip-hop Electronic Avant-pop Art pop Chilltronica Exotica pop Ambient pop Alternative dance

USA duo Fields Ohio (Christine Annarino ja Eddie Palmer) viimane album nimega "Don't Stare at the Sun when your Hands are on Fire" oli pigem pettumus -- tõepoolest, mõnikord suured lemmikud ajavad lati kolksuga maha, ent võib-olla see veelgi enam tekitab kiindumust meeldimise-jälestamise dünaamika põhjal. Põhi, mis on rajatud vastuoludele. Tekivad ootused. Ootused uueks albumiks kasvavad märkimisväärselt -- lootuses, et tehtaks taas midagi erilist, ning ületataks see vana madal ja ropp. Tegelikult on Fields Ohio projektina osa suuremast heli- ja maailmanägemissüsteemist, kuhu varasemalt on kuulunud -- selle rajanud -- The Fucked Up Beat ja CLOUDWARMER. Ning Eddie Palmer'i sooloprojektid. Tõepoolest, viimane ongi selle helikonstellatsiooni demiurg, kes loob ja sütitab; võtab, et anda rohkem; trikitab ja jahutab. "Valkyrie" on album, mis mahtus selle aasta parimate nimistusse sellessinatses blogis. Erinevalt pettumust valmistanud viimasest albumist ei ole käesolev ei vaimuvaene ega kohitsetud -- siin kõik õõtsub, õilmitseb ja kasvab. Teelahkmed siin on värvikirevad kohad, et läkitada lokaalseid helirisoome eri suundades, loomaks uusi sillapäid. Ajapikku on Eddie Palmer'i kummitusliku elektroonika, näppamisesteetika ja trip-hop'i fookus laienenud eksootikasse, alternatiivsesse tantsumussi, Amerikaanasse, indisse; isegi sophisti-pop, uuspsühhedeelia ja mürarohked helikompositsioonid kuuluvad valemisse. Kuulake seda vägagi elavat albumit, mis vabalt võiks liigutada miljoneid kuulajaid. Küsimus taandub sellele, et kuidas muusika nendeni jõuaks.

Broke Gringos – Junk EP (2004)

iD.EOLOGY/Bandcamp

Hip-hop Cinematic Rap Breaks Sampledelic Electronic Urban music Nu jazz

Einoh, see on igati lõbus saksakeelne räpp (paari inglisekeelse erandiga) kahe kümnendi eest CAN'i kodulinnast. Kuus lugu mahutatakse paarikümnesse minutisse. Mainitakse teiste seas Miles Davis't ja Jacko't, tehisintellekti ja 2.0 versiooni -- millest konkreetsemalt, ei jaganud matsu. Kuivõrd siinkribajale on ennekõike oluline olnud Morrissey ja Mark E. Smith'i verbaalne osa, siis hip-hop'i puhul on kohustuslikud eelkõige taustad ja räppimisviis -- juhul kui oleks vastupidi, siis oleks hinnang raudpolt madalam. Mõnusalt suitsune ja filmilik on see miljöö ja kulgemine -- vokaalid ilmnevad eri variatsioonides, olles kord summutatud, teinekord otse lajatavad. See on vana kool -- autotune'i ei ole (kuri)tarvitatud, ei ole tehnitsistlikult anaeroobne; kulg on sujuv ja humoorikas -- biitide ning sämplite keereldes tekib aeg-ajalt gravitatsiooni hajumise tunne. Mõnikord on rütm elegantselt laisk -- et mitte öelda hüpnootiliselt laisk. Kokkuvõtvalt -- ei ole siin midagi väga erilist, ent häbeneda ka ei ole. Eriti kui eeldada, et saksakeelse räpiga meenuvad kõige piinlikumad muusikalised hetked 90ndatest. Üle keskmise igatahes.

Brother Saturn – Silence Your Heart (2023)

Weareallghosts/Bandcamp

Avant-garde Minimalism Progressive electronic Ambient Art rock Dreamwave New Age Post-rock Experimentalism

Ameeriklase Drew Miller'i elik Brother Saturn'i (lisaks veel projektid The Northern Hemisphere, Orsica, The Silent Canyon, Chromadrift) loomingut olen kajastanud siinses blogis ligi kaheksa aastat. Elik natuke rohkem kui pool veebilehekülje eksistentsist, mis siinse ajaarvamise järgi on üsna pikk periood. Koloraadolase muusikat võib lugeda millekski, mille ideelised ja ideoloogilised juured pärinevad nii Berliini koolkonnast kui ka New Age-tunnetusest -- progressiivsed kidrade ja elektroonikaga manatud helilaamad, milles on nii rikkumatut pühalikkust kui pinnapealset virvendust -- seekord valdavad helipilti ujuvad klaasjad noodid ning piimjas heliudu. See on osa majesteetlikult paisuvast ja kokkutõmbuvast helindist, sulnist lainetusest, ent millesse on kätketud ka kriipivaid heliniite, tagurpidi rulluvaid helisid ja resoneeruvaid efekte. DM mängib aeg-ajalt süntesaatori pitch wheel-nupuga, mis kahtlemata tekitab kuulajas elevust. Kontrastid tulevad esile, vastandid sulavad üheks -- pinnapealne süntees nii päriselt kui kuulaja peas. Kummastav erandlik tähelepanek -- muusika kõlab ilma kõrvaklappideta paremini. Üllitis täidab igati pealkirjas püstitatud ülesande. Aasta parimate albumite edetabel saab ka täiendust. Nii loominguliselt, projektide rohkuselt kui ajaraamistikult võib Drew Miller'it võrrelda Manchester'i muusiku Brin Coleman'i elik Bing Satellites'iga (põhiprojekt).

Crash City Saints – Glow In The Dark Music (2010)

Bandcamp

Shoegaze Indie rock Alternative dance Neo-psychedelia Noise pop Dream pop Indie dance Alternative rock Fuzz pop

USA bändi 14-looline võtab ilmekalt kokku ühe (indi)muusika meeleolukama haru arengu ja kulminatsiooni. See, kuidas The Jesus And Mary Chain'i musklis mürarohke rokenroll arenes My Bloody Valentine'i juhtimisel keeruka(ma)ks jõu, seksi ja unenägude-unistuste apoteoosiks. See, kuidas maskuliinne ja feminiinne sulandusid eristamatult üheks nagu budistlik põhikujund yin-yang. Nagu lõputu jooks suletud ringis, mis muutub paranoiliseks heliliste kombinatsioonide lõpuleviimise kohaks -- psühhedeelia, mürapop, tantsumuusika ülemiste ja alumiste kihtide keerises. Pädeb ka võrdlus karusselliga, mis pöörlemisel pillutab istekohti vaheldumisi kaugemale-lähemale; milles on korrapära, ent sellest lummast tinistatud subjekt peapöörituse ajel mingist hetkest korrapära minetab. Kohati lihtsustatud, et anda kuulajale otselitakas; kohati keerulisem mitmepoognalisega alateadvuses udjamine. MBV'i "Loveless" ja sellele eelnenud EP'd jätsid tuleviku tarbeks palju võimalikkusi tallele. Kevin Shields osutus indimuusika-Hegeliks. Käesolev on suurepärane näide meisterlikust shieldiaaniast. Sõõr, millelt ei tahagi maha sammuda.

Nac/Hut Report – Absent (2023)

Crunchy Human Children

Dream pop Electronic Avant-pop Experimental pop Indietronica Art pop Radiophonic art Hauntology Sampledelic

Hetkel näikse aktuaalne olevat Oasis'e laulja ja The Stone Roses'i kitarristi singel, mis on jaganud arvajad kahte leeri -- siinkirjutaja kuulub kolmandasse leeri, keda see asi absoluutselt ei huvita. Nii huvitavat muusikat sealt ei tule -- nagu ei tulnud nimetet bändide poolt omal ajalgi -- kui teeb seda Poola duo Nac/Hut Report. See on elektrooniline unenäopopp -- sugereeriv, sügavuti minev ja kummitama jääv; palju enam kui oli näiteks Slowdive'i viimane pealiskaudseks pastiššiks jäänud teos. Käesolev tantsib jeekimina poolunes ühe koha peal, püüdes mitte minna väljapoole raadiolainete sagedust. Armeenia raadiost (ei tea nad vist selle anekdootlikku tausta) Leedu raadioni, Taškenti omast Prahasse, Varssavist Koreani. See tants on pöörane, tugevalt laetud raadiolainete kahinatest-sahinatest ning mikromüradest. Edison'i salvestatud jõuluõhtu raadioprogrammist on välja destilleeritud viiulid ning seejärel helikokteili segatud (kuigi neid on raske märgata). Sinna vahele on pikitud hüpnootilist kellamängu, ent kogu trajektoori suunab Brigitte Roussell'i kummitav-sensuaalne vokaal. Kõlab terviklikult -- et mitte öelda ühe loona algusest lõpuni. Seda muusikat võiks vabalt ette kujutada mängituna 130 aastat tagasi -- kummitusena kaugest tulevikust; kohast, kus on ületatud entroopiline lävi. Üks selle aasta albumeid -- unenäopopi uus kvalitatiivne tase.

The Hirundu – Syrups (2023)

Pitch And Putt

Doom rock Avant-garde Reductionism Psycho-acoustic Experimentalism Drone Abstract Improvised music Microsound

Mulle sitaks meeldib, et Johnny Crewdson vanuigi heliliselt radikaliseerub; olles viljakas ja aldis kõiksugu helieksperimentidele. Ei saa öelda, et kõiksugu hullusele, kuivõrd pöörasuse väljund eeldab planeerimist ja tahtekindlust. Võiks ju olla eeskujuks miljonitele veel enne, kui Vikatimees oma instrumendist viisi lahti ihub. Inglane alustas 80ndate lõpus koos kamraadidega muusika tegemist pärast seda, kui oli näinud telekast Happy Mondays'i esinemist (ilmselt nad ei olnud ainsad inspiratsioonihoost tabatud). Kohati ülinakkav madalaresolutsiooniline psühhedeelia ja indirokk arenesid üha keerukamaks ja määratlustele allumatumaks. Hiljem hakkas ta The Hirundu't vedama ainuisikuliselt. Vahepeal oli ka tegev ansamblis Golf Harris. Arvan, et AD 2023 on ta üllitanud vähemalt tosin albumit. "Syrups" on viimane -- see on küll kitarridega (ainult basskidradega?) tehtud, kuid see ei ole rokkmuusika. Vahetult peale jõule üllitatud, et kuulajail liigkilogrammid maha raputada. Album kõlab Sunn O))) trotsliku kaksikvennana, kellele ei ole kunagi miski liiga madal ega piisavalt võimendatud. Heidab vennale ette, et viimast kuulavad kõiksugu hipsterid ja muiduahvid. Kui ma väidaksin, et Johnny teeb doom'i, siis ma räägiksin osaliselt tõtt; kas see muusika on aleatooriline või determineeritud -- no ei saa aru! Lihtne vabandus oleks -- ilmselt siis mõlemat! See heli on küll ühelt poolt abstraktne, ent teisalt selle füüsiline ja hingestatud taak ei jäta midagi ripakile. Kui näiteks aborigeen hakkab puhuma didgeridood, siis paneb ta sellesse oma füüsise taha ja hinge sisse. Käesoleva viieloolise puhul on vaimu- ja hingeenergia šamanistlikku tootemi elektrivooluks konverteeritud.

Visions of Yōkai – One Unknown In The Depths Of The Depths (2022)

Bandcamp

Depressive black metal Funeral doom Post-metal Avant-metal DIY Experimental metal Dungeon synth Psychedelic

Masside kontrollimiseks parim viis on hirm. Kuivõrd see on muusikaga võimalik, on omaette küsimus. Pigem muusika võib toetada visuaaliat hirmu esile manamisel, vastupidisel ei näi mõtet. Mis samas ei tähenda, et muusika esteetiliselt ei oleks mõjus -- hea muusika loomuldasa kõigutab rahne -- suuremaid ja väiksemaid hingerahne. Raskemetall on omaette teema muusikas ning mustmetall omakorda omaette teema raskemetallis. Kolm kümnendit tagasi lõid selle põhjapoolsed viljelejad iseennast või üksteist kasti ning põletasid kirikuid; pärast seda on vist räpparid üksteist kõrvaldanud -- tõsi, põhjuseks kummagi puhul ei ole olnud muusika. Mustmetalli puhul rääkida piiridest ülelibisemisest näikse kohatu, samas selle Ühendriikide grupi puhul tahaksin seda väita. Suureks lemmikuks on ta kujunenud, kuivõrd helipilt on tuttav ning ehmatav ühtaegu -- mõjus depressiivne mustmetall jagamas stilistiliselt piire naha alla pugeva funeral doom'iga, millesse istutatakse õõvpsühhedeeliat (massiivsed katedraalioreli kestevnoodid elik droonid ning kõiksugu igapäevaelust pärit kolistamised -- justkui mööblit tõstetakse ümber -- ilmselt teeb seda kõike kõige sügavamast põhjast pärit tundmatu. TUNDMATU. Kolistamine kestab, muundades energiat ning kolides metallistidele turvaliste keldrivõlvide alla. Artist ei jäta kasutamata võimalust rõhutada natuke lohakat DIY-esteetikat, mis lisab loomingusse nii mõnegi plusspunkti (paaris pingelises kohas tundub, justkui helide läbimiseks on kaabel jäänud natuke kitsaks -- lõbus ju!). Igati väärt kraam nagu juba mõistsite.

Scanner – A Scanner Christmas (2023)

Bandcamp

Electronic pop Xmas Conceptual Easy listening Ambient

Robin Rimbaud aka Scanner'i laululood-isiklikud versioonid kaheksast jõuluklassikust on kindlasti meelierutavad -- skaneeritakse põhimeloodiaid elektroonilistest filtritest ja algoritmidest välja. Kuigi sellest ja artisti varasema loodu põhjal võib jääda mulje kui eksperimentaalsest, siis tulemus on meeldivalt kerge ja koheselt manustatav. Näiteks sellises toredas kohas nagu somafm on palju erinevaid jõulumuusikale pühendatud raadiojaamu -- osades mängib kiiksuga muusika --, siis Scanner'i lood võiksid kahtlusteta leida koha nii mõneski neis. Ei ole see pühaduseteotus, kuna pühalikkus ei hääbu vähimalgi määral. Pigem vastupidi -- lisandub väärtus eri nurkade alt vaadatu ja mängituna. Näiteks "Silent Night" sisaldab mõnutunnet suurendavat ujuvat vokaali ja torkivaid biite. Häid pühi Scanner'ile ja kõigile teistele!

The Lautreamonts – Photophobic Sunflower (2023)

Bandcamp

Post-punk Blonde hair indie Indie rock Alternative rock Dance rock Remix

Brasiilliast pärit punt pakub singlit koos remiksiga. Üllitis meenutab 80ndaid -- sügavaid 80ndaid --, konkreetsemalt blondiinitaridest esilõõritajatega poprokki-indirokki (võrdlusmoment The Darling Buds'i, Transvision Vamp'i, The Heart Throbs'iga). Ja üllatus-üllatus -- kontrollides selgus, et lauljatari Martha juus oli väga hele. Jättes juusseksismi kõrvale, siis selles muusikas peegeldub 80ndate võlu ja valu. Tehti häid lugusid, ent mis ilmusid reeglina keskpärastel albumitel (kehtib hästi eelpoolmainitud bändide kohta). Siin võimutseb keskmistatud postpunk/alternatiivrokk, mis vaatamata sirgjoonelisusele ilmutab kunati mäslevat mürakeelikut. Siuke skisoidne värk, noh! Singel algab orientaalsete motiividega, ent see on petukaup -- ei oma mingit mõju hilisemale kraamile. Remiks lisab tantsulisust -- trummimasinatele, süntekatele ja filtritesse mässitud vokaalidele on antud vaba voli lüüa nii biidinätaka kui nostalgiaga. Töötab küll -- tuues kuulajas kordamööda esile nii Jekyll'i kui Hyde'i. Ajab muigama ja sunnib tõsiseks ühtaegu või vaheldumisi.

Ghobi – Amba (2022)

S P E T T R O rec/Bandcamp/Free Music Archive

Post-rock Avant-rock Experimental rock Art rock Ambient rock Twang Slowcore Post-classical

Udupasunad, šamaanitrummid, pikaks venitatud kidrarifid ja häälutused, moondunud kajad ja lõikavad raginad -- võib siis midagi taolist kohata Jenissei või Obi jõel? Kas see on sealne kohaliku värvinguga rokkmuusika? Kidrakaabel veetud otse tootemisambasse? Potentsiaalselt küll, ent reaalselt mitte -- lokatsioon on Apenniini poolsaar -- nii kolmik kui plaadifirma kannavad edasi Itaalia kuulsusrikka tumeämbiendi ja avangardmuusika oreooli. Peenekoeline tumemeelsus läbib albumi igat trummilööki ja kidraakordi -- justkui midagi nähtamatut varitseks selle heliseina taga. Tunded on maha surutud, tunded võivad ära anda; pigem jääda lakooniliseks väljenduses, tekitada lihtsaid kombinatsioone, andes asu kuulajale oma fantaasiate vallandamiseks. Kohati on see laiaekraani-postrokk, kohati vesterni-Amerikaana, kohati eelpoolmainitet pärismaalaste helivägi -- kes neid suudaks eristada? Ei olegi vajadust ja õigust, kuivõrd taies on meistrite oma.

Orca, Attack! – C.M.S.O. (Learning by Listening Vol. 1) (2021)

Strategic Tape Reserve

Avant-garde Doo wop Ambient Electronic music Experimentalism

See üllitis tekitas huvitavaid mõtteid seoses Brian Eno kuulsa kommentaariga ämbientmuusikast. Mainitet muusika funktsionalistlikku rolli mööbli ja muu säherduse keskel; käesolev üllitis kõlab mööbli kokkumonteerimise muusikana. Siin on informatsiooni voog, mis kommenteerib mingisuguseid protsesse; mille tähendus jääb aeg-ajalt arusaamatuks (robotlikud hääled-moonutused) nagu ka üldisemalt aeg-ajalt instruktsioonide lugemine. Elik instruktsioonidega võiks kaasneda muusikaline saade, mis oleks siis õige nimetusena ämbiendi-järgne muusika. Tõsi, arusaamise muudab keerulisemaks asjaolu, et käesolev kõlab ämbiendi-eelsena -- nimelt alguslugu ja hilisemad killud meenutavad väga avangardansamblit The United States of America't ning nende heledahäälset solisti Dorothy Moskowitz'i, kes tegutsesid 60ndatel. Doo wop, panoraamne Amerikaana, sardooniline elektroonika, akadeemiliste ringkondade muusika segatuna millekski imetabaseks. Helesinine American Dream, mis haihtub haardeulatusest -- see oli juba valemis --, ning asendub reaalse tapjavaalade rünnakuga jõuka elu sümbolitele -- nagu on viimastel aegadel juhtunud jahtidega Vahemerel.

Niili – The Blood Countess: Devotees of Elizabeth Báthory EP (2023)

Podreira

Raw black metal Black noise Blackened death metal

Koerakoonlased hauguvad aukus silmadega vihast viisikest -- pühendatud verisele Ungari krahvinnale Elisabeth Bathory'le (üks peamisi misantroop-ekstreemmetallistide inspireerijaid). Toores, suht habras, koorikjas ja aeg-ajalt laiali lagunev. See ongi toore mustmetallmuusika võlusid, kui kidra, bassi ja trummide kaskaadis ei suudeta energiat ja raevu piisavalt kontrollida (või väljutada), et asi tardub hetkeiks amorfseks känkraks. Siis ongi tulemuseks mustav müra, saatmaks vihast nüristunud järavat vokaali (Mõhk ja Tölpa võiksid olla artisti gospelkooris). Pealtnäha pisiasi, ent dünaamikasse puutuvalt ülioluline. Kui psühhedeelia eeldab narkoaineid või teatud füüsilisi praktikaid, et "minna väljapoole", siis toored mustmetallistid säherduse praktikaga kaotavad samuti kontrolli ning lähevad väljapoole. 10-looline taies 16-minutilise tungi ajel on võimas energia loomine ning kanaliseerimine, mis lõikab nii vaimselt kui füüsiliselt. Vägagi usutav. Verine Liisu tunneks perversset meeleliigutust.

Fake Area Code – II (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Avant-rock Progressive electronic Neo-psychedelia Kosmische Musik Experimental rock Electronic Neo-psychedelia Freeformfreakout Space rock Improvised music

Eesti mürarokil läheb ilmselgelt kenasti -- Zahir jätkuvalt tegutseb ning sel aastal ilmusid albumid nii Fake Area Code'il kui hiljuti Other Eyes'il. FAC'i teine (muusikakriitikute klišee on, et raske) album jätkab müramist rohmakate (aju)kaablite ja lootusetult sassi läinud efektiplokkide vahel. Ikka vokaal, süntesaatorid ning trummid tekitamas toorest psühhedeeliat, milles on nii pinget, ängi, viha; ning lõppeks toimub vabanemine. Toorest liha tarbinud budist palveid ladumas. Või siis ümber pööratuna -- näiteks teise loo alguses, mis kõlab Klaus Schulze, Ash Ra Tempel'i kui Tangerine Dream'i valdustesse sisse murdmisena; et sealt hakata edasi tembutama nii vokaali, trumme kui elektroonikat keeristeks keerates. Sealses labürintjas ruumis leiab igaüks endale oma nurgakese. Mingil hetkel hakkavad tektoonilised sündibassid kogu kupatust hüpitama -- noh, hea ja halva tundmise kaev variseks maa sisse. Lõpulugu prääksub-vigiseb-tuuseldab kui ahvikäpp orki turjal. Ei viitsi enam punne albumitele lisada, aga see on kindlasti üks selle aasta rokialbumeid.

Mitseliy – Forgotten Pine Trails I (2023)

Enough

Microtonal Ambient Musique concrète Ambient drone Dreamwave Space music

Peenekõlalised hõllandused, pakituna viielooliseks albumiks, millest kostub läbi nii ämbient, konkreethelid kui droonmuusika. Kohati omandab kergpsühhedeelse varjundi, avardades hinge- ja vaimuruumi. Suur küsimus ämbiendi puhul on ühe või teise albumi poolne kõnetamine -- on selles piisavalt vaimusügavust ja emotiivsust või on tegu pelgalt helirondiga (eks see omakorda ole kunstlik konstruktsioon -- puhtaid vorme sisuliselt ei esinegi). Ka rondistatud heli võib tinglikult, st teatud eluhetkedel või situatsioonides kõnetada, ent enamasti mitte. Vene artisti Mitseliy muusika kõlab kohati simulaakrumina kosmoselennule, milles Maa päritolu tuletatakse meelde üksikute linnulaulu fragmentidega. Hästi produtseeritud, ent liiga ulme -- vajaks rohkem olmet, rohkem rikkeid, roostet ja vastuolusid, mis sellesse masinavärki mõrasid tekitaksid -- isegi kui see viiks kosmoselennu katastroofini. Kokkuvõtvalt on käesolev ikkagi auhinda väärt.

Oizak – Camping Sauvage ! (2022)

Indierockmag/Bandcamp

Kosmische Musik/Progressive rock/ Art rock/Progressive electronic/Avant-prog/Cinematic/Synth-rock/Experimental rock/RIO/Cosmic synth

 

Kuulates seda albumit ei imesta, et muusikaline rühmitus tuleb Narbonne'ist Prantsusmaalt. Nimi "Oizak" on tagurpidi "Kazio", mis kõlab kui tuntud klahvpillitootja nimi natuke moonutatult (justkui Magma-maal kasutatavad süntekad). Klahvpille on siin kõvasti ja valjult, ent Briti progeroki intellektuaalsete ja psühhedeelsete püüdluste asemel on siin kinnistatud intellektuaalse ja filmiliku ristand. Heldon, Ose, Space, Air, M83. Samuti Magma fiktiivne võrestik immitseb helide taga. Meenub ka Prantsuse 70ndate ulmemultika "Metsik planeet" heliriba; sellel viieloolisel tuleb esile nii idealistlikku elektroonilist kosmilisust kui idealistlikku roki idee edasi arendamise mõtet. Maneerlikkuses vaevalt artisti süüdistada saab, kuna kompositsioonid on selleks piisavalt keerukad ja mitmekihilised. Eks see roki mõiste ole ka siin pigem vihmavarjuline kui konkreetselt osutav. Ühesõnaga, milleiganes-järgne muusika, mis on kunati nauditav.

8.5 (8.0-9.0)

JDisk – Nativitas Stellae (2023)

Bandcamp

Flashcore/Breakbeat/Breakcore/Sampledelic/Electronic music/Alternative dance/Drill and bass/Deconstructed pop

Argentiina helitrikitaja uus album on kõike ja mitte midagi -- nii võiks kõlada klišee. Klišeedest ja eelarvamustest poptööstus toidubki. Kõikjal ja eikusagil. Produtsent söödab mõnuga kõike DJ-hakkmasinasse. Breikbiit on justkui kõige alus, kuigi seal on ka postpunki ja isegi kingapõrnitsemiskajasid. Põhiliselt siiski serva peale elektrot, tehnot ning põrunud trummi ja bassi, hektilist UK garage'i ja wonky't, mille taamal või siis sellest kasvab välja lahti võetud ja sageli "valesti" kokku liimitud popmeloodiad-harmooniad. Naivism kohtub kõige moodsamate tendebtsidega. Seda saundi nimetatakse flashcore'ks, kuivõrd heliliselt ja stilistiliselt kõik sähvib-lehvib, käändub ja väändub -- läbi väändunud helikoe kõik helkleb ja sädeleb. Eks see intensiivsus ja kramplikkus tekitavad kuulajaski aeg-ajalt segadust ja peapööritust, aga see on igati tervitatav.

8.0 (7.0-8.5)

The Hathaway Family Plot – There Is No Discord (2023)

Bandcamp

Modern classical/Micronoise/ Experimentalism/Post-classical/Art pop/Avant-garde/Spoken word

Buffalo'st on pärit üks lemmikuid -- Mercury Rev; samast linnast on teiseks lemmikuks kujunenud Kevin McFadden'i ühemeheprojekt, mille raames ta üllitab keskmiselt albumi aastas. Esimesed tema teosed anti välja Hollandi plaadifirma WM Recordings 'i alt 12-13 aastat tagasi, järgmised on ilmunud omal käel -- algne suht väänlev eksperimentaalne elektroonika on tasahilju nihkunud uusklassika suunas, samas on ta loonud sellest omanäolise mustri, millesse on kunati kootud sõnalist osa, mikro- ja makromürglit, suupillimängu, varitsevat-pingestavat feedback'i, maitsekat autotune'i, läbi sahisevate raadiolainete esile tungivat häält ja sõnumit. Nihestatus on selle mängu nimi, mille pealmine kiht -- voolavad klaveripassaažid -- on taustaks, mida mööda teised komponendid libisevad ja valivad trajektoore. Nihestatus tungib paratamatult kuulaja kujutelmadesse -- kujutlemas smokingus artisti ontlikus kohas ontlikule publikule tiibklaveri taga mängimas muusikat. Ei -- sellele päris elus ei oleks kohta ei kabaree- ega vodevillilaval! Muusika ja situatsioon mõlemad on sürrealistlikud. Ja jäägu nii.

8.0 (8.0-8.5)

Orgonon Sound Machine – Ashes (2023)

Soisloscerdos/Bandcamp/Archive.org

Neokrautrock/Cosmic synth/Alternative dance/Art rock/Avant-funk/Psychedelic/Kosmische Musik/Acid techno/Motorik

Kaasaegse muusika juures näikse häirivat elutus ja pealiskaudsus -- isegi kui vorm on uhke ja mõnikord ka põnev, ei jää see reeglina siinkõnelejat kummitama (eks igat helikandjat tuleb eraldi vaadata). Võrreldud on isegi kaasaegse popi keerukust jätsuga, ent see ei ole argument. Kuulaks siis pigem transgressiivset Stereolab'i, Broadcast'i, Seefeel'i ja Boards of Canada't, milles on ainest, sügavust ja stiili rohkem. Põnevam on pöörduda minevikku oma isade-emade ja isegi vanaisade-vanaemade manu, kes tegid mussi põnevalt ja hingestatult. Näiteks Kraftwerk, The Silver Apples, John Cage, Faust, Harmonia, Brian Eno, keda on mainitud Itaalia artisti mõjutajatena. Ega's ka Eliane Radigue, Delia Derbyshire, Neu!, Tangerine Dream ning Ash Ra Tempel ei ole külgi mööda maha jooksnud. See on tegelikult hämmastav, kui elav oli varane elektronmuusika. Käesolev on mööndustega kosmiline psühhedeelia Moog-süntesaatorite supis, viies inimesi helgesse tulevikku, mida tegelikkuses kunagi ei tule. Ilmselt seda mõistab ka autor, kuivõrd albumi pealkiri osutab lõpetatusele. Niivõrd palju on midagi uhmerdatud, et asi on ära kulunud või maha põlenud. Või püsib visalt lootus uuele koidikule. Siin seda lootust turgutatakse Teutooni kosmilisest muusikast pärit rütmide ja meloodiatega, muutes seda rohkem kaasaegseks (tantsu)muusikaks. Tegelikult on asi isegi sümpaatsem -- Orgonon'i muusikas on 80ndate lõpu ja 90ndate alguse analoogtümmi, mis on ühtaegu nii mahlakas, veits risune kui müstiline matakas. Tõsi, loos "The Un Popular 01" olevad orientaalsed mõjud ja kerge madalsageduslik vaib vihjavad Muslimgauze'i esteetikale -- sealt edasi osutuspunktile ja piirialale, mis on ühtaegu nii ühendav kui konfliktne. Lõpuloos kannab maagiline tume funk kuulaja veelgi meeldivamalt randa. Mõned asjad on igavesed ning on mõeldud kestma. Kaasahaarav ja meisterlik süntees.

8.5 (8.0-9.5)

Coen Oscar Polack – A Concrete Pasture (2023)

Moving Furniture

Drone/Electro-acoustic/ Experimentalism/Ambient/Musique concrète/Avant-garde/Sound art/Field recording

Hollandi helialkeemiku käesolev üllitis ilmus rohkem kui kolm aastat pärast keset Covid-19 pandeemiat ja sellest ajendatud albumit "Harlemmerhout" -- eesmärgiks pakkuda konkreethelide abil tröösti sulus inimestele. Mäletavasti kasutas ta kodulinna Haarlemi pargis salvestatud helisid. Nüüdseks on pandeemiline situatsioon kardinaalselt muutunud, ent heli seetõttu nii põhjalikult ei muutu. Konkreethelid on jätkuvalt esindatud, piisavalt on elektroakustilisi katsetusi, ka tuulekelli meenutavad improvisatsioonid on kohal -- siuksed pehmed ja nunnud akordid siia-sinna kiikumas. COP-i tugevus on seisnenud abstraktse tuttavliku heliga edukalt ristamises; sinna vahele-peale-ümber-alla igasuguseid helikatsetusi -- pärishelidest väljaarendatud rütmid, kiirendatult keriv droonheli, mis mingil hetkel omandab udupasunate mõõtme ning lõppeb -- üllatus-üllatus -- saksofoni soologa. Mis ta tegelikult nii väga üllatus on -- sobib ju suurepäraselt otsa! Avaloo "Cuero Nero" eepiline, koguni pompöösne ilu (milles on natuke nii Arvo Pärti, Fennesz'it kui Tim Hecker'it) sai astendatult loogilise otsa. Kuigi kontseptualistid võivad viriseda hollandlase muusikalise hüperaktiivsuse peale, veab artist helilises meisterlikkuses igati välja.

8.0 (7.5-8.5)