Bestiar/Bandcamp
- Neo-progressive rock
- Math rock
- Art rock
- Alternative rock
Selle 3-loolise käigus artist püüab hoida madalat profili - imagolikus tähenduses -, et tasapisi instrumentaalsest anonüümsusest kasvada kõrgemaks, laiemaks, kaugemale. Mõneti on see ka trotslik taies, kuna trummide, kidra ja bassi kõrval ei ole ei vokaali, klahv- ega puhkpille või teisi instrumente. Kõik see kuulub juba eelpoolnimetatud madala profili hoidmise raamistikku, püüd tõestada oma meisterlikkust - mis eeldab kahtlemata enesekindlust -, tungida kuhugi mujale, samas eeldatavad mustrid, mis mainitud instrumentaariumiga kaasnevad, ontlikult ellu viia. Isegi elustada, et sealt matemaatilise täpsusega mustreid allutada kergele improvisatsioonile -- andes igale instrumendile aega ja ruumi soleerimiseks ja mängurõõmu tundmiseks. Bänd ilma lauljata on mõneti anonüümne, kuid just see anonüümsus annab ruumi muusikale endale. "Hääl“ ei pea ilmtingimata tulema mikrofonist, vaid see võib tulla pillide koosmängust ja dünaamikast. Ning kui hästi läheb, siis lõpptulemus on suurem algosakeste summast. Aga rääkides ikkagi konkreetsest, siis sugeneb mõtteisse kujutlus muusikaakadeemiat lõpetavatest muusikutest, kelle lõputööks on esitada lõputöö eraldi instrumenti ning samas üheskoos bändina mängides. Nagu justkui on, aga paraku on ka liiga standardseid mustreid, isikupäratust, mis asjal õitseda ei lase. Vormiliselt asi isegi õilmitseb, aga sisuliselt murtakse avatud uksest sisse. Mängutehniliselt on kõik korras, energeetiliselt enam-vähem, ent lähenemisviisilt võiks asi olla rohkem originaalsem -- paigutumaks teisiti ning aktiveerimaks teistsuguseid impulsse. 7.5 (7.0-8.0)
