pan y rosas discos/Bandcamp
- Art punk
- Indie rock
- Psychedelic
- Post-punk
- Noise rock
- No wave
- Alternative rock
- Experimental rock
- Punk funk
Nimetatud pundi arvustsmisega sai alustatud tagurpidi ses mõttes, et nende teist albumit "Desperate for Living" sai retsenseeritud esimesena ning alles nüüd jõudsin tandemi debüütalbumini. Mõlemad albumid üllitati Tuulise Linna eksperimentaalnetiplaadifirma pan y rosas discose all, mis sarnaselt Chicago kuulsusrikkale improvisatoorse muusika ja eksperimentaalrokiskeenele esindab lõviosas nimetatud stiile kogukas - 337 ühikulises - diskograafias. 10-loolisel taiesel on seda nn cool rocki ajastu puudet -- vägivalla ja äärmuslike psühholoogiliste seisunditega flirtimist. Siin nad ei ole veel sattunud piirsituatsiooni, kus ego ja Ise toimivad suhteliselt harmooniliselt, mistõttu kunstilisi riske esmapilgul siin eriti ei võeta. Pundi hoiak ilmneb esimeste duuride ning esteetiliste valikute amplituud esimeste lugudega. Raske on mööda vaadata Sonic Youthist - nende eripärasest kitarritämbrist, nende aastatuhandele lähenemisest tingitud ängist ning naislaulja ehk Kim Gordoni agiteerivast, kohati röökivast laulustiilist. Kui no wave oli esteetiliselt kompromissitu - kuhu lisandusid nii vabajäts, industriaalne essents ja kaja kui ka elektrooniline segment (mis tihti ilmselgelt muutus tantsumuusikaks) -, ent mis hoidis alal algse pungi toorust (ilmselt saades vaimujõudu ka John Cage'i muusika kui fenomeni tõlgendamisest). Tegelikult see jõhkrus tuli veelgi ilmsemalt kontrastsuste rõhutamisega esile. Thurston Moore ja Lee Ranaldo ekstraheerisid ühe osa Glenn Branca totalismist, hakates seda kitarriavangardistlikku tahku rohkem laiemale, popmuusikasuunalisele pinnale laiali laotama. Ka Knife Feelings'i muusikas kõlavad need prepareeritud, kriipivad, tsellofaani mähitud vägivaldselt kaikuvad kitarrid, sõnumit edastava naiskarjumise ((mõjutatuna nii lydialynchilikust ja pattismithilikust poeesia ja (rokk)muusika ristamisest kui mäslevast riot grrrl-liikumisest!)) ning ägeda trummeldamise taamal tekitavad nauditavalt pingelise mänguvälja. Võrreldes järjega näikse need 28 minutit tooremad kokkumängu suurema hälbimise tõttu -- näiteks tundub, et lauljatarile ei jõua kohati "saatebänd" järele, mis loobki pineva efekti. Kerge segu kannatamatusest, kohmakusest ning agooniast. Ei huvita ju produkt, vaid "valede" seoste tekitatud närvikõdi nii traditsiooni malli vajunud stiilis nagu on seda rokenroll. Siin loeb, kas muusikust saab isiksus -- kas ta suudab traditsiooniga samastudes sellele midagi juurde lisada, sellele hetkekski n-ö koti pähe tõmmata. Seda taotlust nad ei eitagi; kui võtta lugu "Self-titled", siis see liigub kuhugi sinna, kuhu ka soonikutel meeldis aeg-ajalt liikuda ennekõike kõrvalprojektidel. Konkreetsemalt ruumi uurivate, ruumi kompivate kitarriabstraktsioonide manu. Seevastu "Go Choke On It" ning "Man's Search for Meaning" - samuti eristuvad kompositsioonid - leiavad mõtte funk-muusikast. Päeva lõpuks tundub, et ikkagi võeti esteetilisi riske, mis ka ennast õigustasid. 8.5 (7.5-9.5)
