Kranky/Bandcamp
- Ambient rock
- Art rock
- Post-rock
- Dreamwave
- Hypnagogic
- Electronic
- Organic electronica
- Glo-fi
Pan•American ehk kodanikunimega Mark Nelson (MN) oskab meisterlikult luua ruumi (justkui eikusagilt), kus aeg näikse peatuvat. Kui Nelsoni varasem looming - st 90ndatel ja 00ndatel Labradfordi aegadel ja varajastel sooloplaatidel - kippus olema pigem hämarduv, minimalistlik ning ehk isegi letargiline ja omaette hoidev, siis siin 10-loolisel pööratakse pilk emotiivselt helgema, pastelsema horisondi poole. Helgus on sageli seotud nostalgiaga -- mälestustega päikesevinest, varjutatud suveõuedest ning lapsepõlvest. Kitarriakordid ei ole siin teravad, vaid pehmeks lihvitud, mähitud kergelt udusesse kajja ja soojusesse. See meenutab näiteks Matt Mondanile'i ehk Ducktailsi parimate päevade hüpnagoogilise popi ja chillwave'i esteetikat, kuigi MN teeb seda intellektuaalrokkari analüütiliselt päikest pillutava rahulikkusega. Kõik see analooglindi kuulamisest kiirguv kerge lõõsk -- nimetagem seda tüünuseks helikeeles -- subliimse lennuga, ent ilma raputavate turbulentsideta. Kui esimestel kuulamistel tabasin end mõttelt, et kuivõrd siinsed miniatuursed rütmihakatised hakkavad paisuma ja kasvama pealtnäha lapsikust ja kergemeelsest, siis tundus korraks, et teenekas muusik hakkab ideedest tühjaks jooksma. Tegelikult just selles mõte ongi, et pealtnäha pealiskaudsetele ideedele anda sisu ning neist aretada välja midagi imetabast. Just see ongi see, mis tema puhul näikse ainuõige valik. Ühendriiklase muusika kehastab tundmust, et miski ilus on kaugel või juba jäänud seljataha, kuid sellele mõtlemine ei tekita mitte kurvameelsust, vaid pigem turvatunnet ja helget ootust (selle tunde kestmisest). Ja kui naisvokaal veel lisaks siseneb, siis...jah. Magusvalumuusika ilma valuta on see. Kahtlemata üks tipphetki käesolevast aastast. 9.5 (9.0-10)
