Alphabet/Bandcamp
- Pronk
- Art punk
- Glam punk
- Post-punk
- Zolo
Kuivõrd elu võib aeg-ajalt tunduda jubeda ning ülekohtusena, siis üks viis sellega kohanemiseks on omandada irooniline maailmavaade. Muusika puhul on see nii ja naa. Briti punt Cardiacs punnitab sellel 13-loolisel taiesel energiaga, mis kokkuvõttes tundub võltsina -- nagu keegi, kes naerab liiga kõvasti, liiga kaua ja vales kohas, et oni hingehaavu varjata ning mitte lahti rebestada. Kogeda nende 57 minuti vältel ooperlikku hüsteeriat, ülepingutatud rõõmu, paabulinnulikku karnevalilikkust, laskmata kunagi päriselt maha rahuneda. Selle närvilise, vaat et kompulsiiivse eufooria ajal näikse laiutavat tühjus ning hõredus selle egotripi ümber. See tühjus on säherdune, justkui oleks kuulaja jalge all pilt, mis imiteerib auku ja selle all laiuvat põhjatust. Mingisugune simulaakrum, mis ei ole ei liha ega kala. See vale naer on tegelikult üks Cardiacsi tuumikuid -- nad ei mängi kunagi tõsiselt ega autentselt tavapärases rokk- ja punkmuusika mõttes. Isegi kui mõtestada äraspidiselt: isegi kui Tim Smith jt ei püüdnud oma “päris-mina” peita, vaid põrutasid kuulajale õkva näkku, ainult et moonutatud ja võimendatud kujul, kõlab see paraku tihedalt ja väsitavalt. Isegi mõeldavad valemid - Queen kohtub Kissiga kohtub Uriah Heepiga - on tüütud. Üks energia, üks bänd, üks egotripp -- lihtsalt väikeste muutuste ning nihestustega, mis kuulaja teadvuses paratamatult nivelleeritakse. See on jälle see koht, kus britid võrreldes oma USA vastetega (James Chance and the Contortions) selgelt alla jäävad. 6.0 (5.5-6.5)
